Ja ongi kaes uus kolmapaev! Aeg ikka lendab siin, kuigi vahel on samas jalle tunne, et venib ka. Koik taiesti oleneb millestki. Saime tana jalle koogis varem valmis, sest meid on ju kolm, kes seal tootavad, seega saavad asjad kiiresti valmis, viimased kaks paev on pohiliselt ainult pottidesse serveerida vaja olnud, sest koik muu on valmis olnud. (Oi juudas, see lause oli kull nuud vaga kohmakas ja lohakas, aga vast elate siiski ule :D). Aga jah, kuna meil on siin palju sakslasi, siis vahel voib tekkida selline uleliigne tunne, sest tihtipeale raagivad Daniela ja Valerie saksa keeles ja just nendega ma ju tootangi koogis koos. Kuid ma saan nendest ka aru, ma ise kaituksin samamoodi, kui meil moni eestlane siin veel tootaks(aga seda vist ei juhtu kull jargmise 40-aasta jooksul, sest just nii palju on Ipoderacil ajalugu ja ma olen esimene eestlane, kes siia joudnud on :D Ainuke variant olekski vabatahtlikuna, sest koik tootajad siin on rahvuselt mehhiklased, vahemalt minu teada kull). Aga see selleks.
Kuidas mu eelmine nadalavahetus siis ka sujus? David, Daniela, Valerie ja Simone suundusid Veracruzi, oleksin vast isegi lainud, aga hetkel ei luba rahaline seis mul kuhugi reisida, veel vahem hostelites oobida. Nii et selles mottes jai see siis ara. Olin reede hommikul juba vaba ja lihtsalt puhkasin niisama, mis oli suureparane loogastus. John tuli uudisega, et Tolometlas on reedel kell 16.00 pidu ja mina tahtsin naha, kuidas mehhiko kulainimesed pidutsevad, sest olin kindel, et nende kulapeod on igal juhul huvitavamad kui Attenschwilleri pidu oli(Prantsusmaa kula, kus ma au pair olin). Ja kuidas veel huvitavamad! Kuid sellest koigest jargemooda.
Rafa ja Eva suundusid Pueblasse ja mina laksin Johniga Tolometla peole. Pidu algas kull kell 16.00, aga harjavoistlus pidi algama kell 18.00, seega kaks tundi ei toimunud seal pohimotteliselt mitte midagi, aga ma tahtsin naha, sest ma pole eladeski ju midagi sellist nainud, mis siis, et see harjavoitlus Tolometla moodi pole vist just koige oigem harjavoitlus :D Eks me siis ootasime ja ma nagin paljude sombreerodega mehi, kellega koos ka pildi tegime :) Muidugi hakkasid inimesed ise meiega raakima, sest mulle on igal juhul nakku kirjutatud, et ma kohalik pole :D Istusime siis harjavoitluse esiritta ja jarsku kuulsime, et Ipoderaci vabatahtlike tervitatakse, nimelt meie istumisnaabriks oli vanem abielupaar, kellega me raakisime ja nemad lasid siis kohalikul saatejuhil meid tervitada :)
Harjad olid ootusvalmis juba pikka aega, aga show ise algas pihta umbes 18.40(no peaaegu tapne graafik ju, arvestades seda, et tegemist on siiski Mehhikoga) :D Istusime harjavoistluse areenile nii lahedal, et mina pistsin vahepeal ikka kovasti kiljuma, sest arvasin, et nad tulevad ule selle piirde, mis neil seal on :D Midagi sellist muidugi ei juhtunud ja eks paljud kulaelanikud pidasid mind vist hulluks, aga pole minu suu, et me elus midagi sellist nainud pole ja et Mehhikos ja Ameerikas see suht tavaline on :D
Mingi hetk oli taiesti suvenenud oma kaamerasse(vaatasin pilte, mida teinud olin) ja kui pilgu poorasin, nagin, et mingi tudruk tantsib klouniga ehk siis mingi tantsuvoistlus toimus(vahepeal oli muud meelelahutust ka, mitte ainult harjavoitlus). Tema tantsis oma minutikese ja siis otsiti uusi voistlejaid, mina ei pooranudki sellele erilist tahelepanu, aga minu korval olev abielupaar hakkas jarsku karjuma: "Ipoderaci heleda peaga vabatahtlik" ja jarsku uhines nende karjumistega ka kogu ulejaanud kularahvas. Isegi saatejuht ja kloun hakkasid mind hoikama, kuigi Eestist oli jarsku saanud Ukraina, sest kloun mainis, et ma olen Ukrainast parit, aga noh, ikka juhtub ju :D (Kuigi ma siiamaani ei saa aru, kuidas ta uldse teada vois, ilmselt see abielupaar mainis, aga too ajas Eesti Ukrainaga sassi :D Ei teagi, kas nutta voi naerda selle ule :D).
Mina ei tahtnud muidugi alguses uldse minna, aga lopuks siiski ronisin ule selle piirde ja tantsisin selle klouniga oma kumme minutit :D Koik hoikasid ja plaksutasid ning elasid kaasa :D Vot sellist elamust pole mul ammu olnud ja kuigi ma ei oska tantsida, siis lobus oli ikkagi :D Kui lopuks voistlus ara oli, sain auhinnaks kuus olut, kuigi nagu aru saate, oli seal ainult kaks voistlejat ja mina tantsisin kauem, eks selleparast selle kinni paningi :D Ja hiljem tervitati raadiost uuesti Ipoderaci vabatahtlikke, aga seekord oli ka minust ameeriklane saanud, nii et jah :D Kui toesti saaks nii kiiresti rahvusi muuta, et kord eestlane, kord ukrainlane, kord ameeriklane :D Kuid samas arusaavad ka, sest mehhiklastele on peaaegu koik valismaalased ameeriklased.
Kuid see pidu oli supertore! Ausalt ka! Just seda ma tulingi Mehhikosse kogema, seda oiget mehhiko ohkkonda, kus mehed kannavad sombreerosid, kus uks kula on nagu uhtne meeskond jne. Kuidas saavad kulad erinevates riikides kull nii erinevad olla? Ma maletan, et Attenschwilleri kulapeol tundsin end kuidagi eriti vooralt nagu tulnukas, aga voib-olla oli siis asi ka selles, et keelebarjaar oli meeletu, sest mu prantsuse keel ei kolba kassi saba alla ka mitte.
Mina join kuuest olust ara kaks ja John neli, sest ma toesti ei tahtnud rohkem. Aga jah, see pidu jaab meelde igavesti :)
Laupaeval ma midagi erilist ei teinudki, kaisin Atlixcos ja puhapaeval laksin uuesti San Migueli maetippu(mille jalamil on loomulikult kirik) ja votsin kaasa raamatu El Diario de Ana Frank, mille Rafa mulle laenanud oli. Nautisin maetipu vaadet ja lugesin. Raamat oli lummav, sest selle kirjutas Ana ju koigest vanuses 13-15. Lugeda sellest, kuidas ta kaks aastat koos oma perekonna ja teise perekonnaga oma isa kontoriruumides end peitis, sest kartis, et natsid nad katte saavad. Ja ometigi polnud nende suu miski muu kui ainult see, et nad olid juudid. Ja kuidas teised neid aitasid ja neile suua toid jne. Raamat oli lihtsas hispaania keeles ja tanu sellele sujus vaga ruttu, lopetasin selle San Migueli maetornis ara :D Kuigi parast sinna ronimist oli suht vasinud, sest kondisin Atlixcosse ka jala ning tagasi ka veel, aga tuju oli ikkagi megahea :) Ning hetkel loen kuuenda klassi mehhiko ajalugu, sest siin riigis nii pikalt olles tajun, et ei tea selle riigi ajaloost suurt midagi, aga tahaksin teada :) Naljakas on see, et mind vabatahtlikult ajalugu lugemas voib kohata, sest maletan, et ajalootundide jaoks ma seda kull teha ei suutnud :D Kuid hetkel on siin Mehhikos nii palju puhasid ja on hea teada, miks neid peetakse jne :) Kuigi jah, mu malu on selles mottes nagu kuldkala oma, ega palju meelde ei jaa, aga mis teha :D
Homme avatakse meil uus puutookoda, seega on jarjekordne pidulik soomaaeg jne. Praeguseks on mul neid juba kaks olnud ja koik pea kuu ajase pausiga.(Kui joudsin, siis samal paeval oli uhe tootaja arasaatmine, 24-veebruaril oli omaniku Paco sunnipaev ja homme on siis see pidu). Ja lisaks sellele on homme veel Rafa sunnipaev, seega laulame poiste ja Rocioga talle hommikul. Saame natuke kauem magada, sest keegi poistest kooli ei lahe, koigilt koolidelt on luba kusitud, et poisid ei peaks selle peo tottu minema. Vabatahtlike tooks on jooke serveerida ja muud midagi, mis on hea. Seega homme on koogist jalle vaba paev :) Ja Rafa ja Eva lahevad laupaeval ara, kolmeks kuuks Hondurasele, uuesti vabatahtlikeks. Ilma Rafata saab San Pablos ehk minu majakeses raskem olema, sest tal on piisavalt suur autoriteet ja pealegi, alati on parem kui on kaks vabatahtlikku. Ja nuud on meil jalle uks laps vahem, sest Manuel kolis San Lucasesse ehk vanemasse majasse ule. Aga varsti kolib keegi San Pedrost ule, seega on meid jalle rohkem. See majade vahetus toimub siin vahel ikka, sest poisid kasvavad ja vahetavad nooremad majad vanemate majade vastu. Koik ei olene ainult vanusest, vaid siiski rohkem kaitumisest. Naiteks Manuel on 13 ja on nuud San Lucases, sest ta kaitub vaga hasti, samas kui Ruben on 15 ja elab ikka San Pablos, sest tema kaitumine jatab soovida. Nii et koik oleneb siiski konkreetsest juhtumist.
Kuid ma hetkel siiski lopetan :)
P.S: Sergio ehk San Pedro juhendaja utles kutsub mind nuud "Tolometla kuningannaks", sest uudised levisid selle kohta kiiresti, et ma seal nii-oelda skoorisin :D Haha :D Mina ei raakinud seda talle. Uudised levivad siin kiiresti :D :D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment