Kaks kuud Mehhikos oldud...

Ja jalle on nadalake moodunud, taiesti uskumatu ikka! Tana tapselt kaks kuud tagasi lendasin ma Mehhiko poole ja see aeg on lainud lausa lennates! Mulle ei joua siiamaani kohale, et olen kaks kuud juba Mehhikos olnud ja koigest neli kuud on veel ees. Hetkel tundub see neli kuud suhteliselt pikk aeg, aga ma tean, et ka see laheb sama kiiresti, ma ju tean seda. Praegu tundub kull, et tahaks natukeseks aega peatuma panna, sest see lihtsalt laheb liiga kiiresti. Aga noh, seda ma vist raagin iga blogi, nii et olete sellega juba piisavalt harjunud :D

Hetkel ma olen Pueblas, uhes internetikohvikus ja kirjutan :) Ooseks lahen Ipoderaci siiski tagasi, aga kuna see on piisavalt lahedal, siis motlesin, et voiksin Atlixco asemel siiski Pueblasse tulla :) See on umbes 50 minti autobussiga(oleneb liiklusest, vahel voib see tee olla koigest 35 minutit, aga ekstreemsetel juhtudel laheb tunnike ara) ja hinnad on piisavalt odavad, bussisoit on koigest 16 peesot, mis kroonides teeb veel vahem. Ja valjas paistab meeletu paike, umbes 25 kraadi on kull, mis on Puebla kohta juba piisavalt soe, sest seal on tavaliselt alati jahedam kui Atlixcos, kuigi vahemaa pole eriti suur.

Mis siis see nadal ka juhtunud on? Kui kronoloogilises jarjekorras alustada, siis jain eelmise blogiga selle juurde, et pidime Ricardo ja Juliga Cholulasse peole minema. Seda me ka tegime, kuigi ohtu ei olnud just koige lobusam :D Cholulas nagime palju teisi Siijuve vabatahtlikke, keda ma vaga pikalt nainud polnud. Kuid nendega on selline lihtne lugu, et nad on koik puhtad sakslased, seega kui nende seltskonnas olen, siis juhtub tihtipeale see, et nad hakkavad saksa keelt raakima ja mina ei saa mitte mohkugi aru. Ma olen saksa keelt kull neli aastat oppinud, aga ei oska absoluutselt. Kuid samas saan ma nendest sakslastest ka aru, sest kui mul oleks voimalus kellegagi eesti keeles raakida, teeksin ma seda kindlasti. Kuigi pikemas perspektiivis voib see saksa keele kasutamine natukene hairivaks saada, sest kui ikka aru ei saa, siis ei saa ja kogu lugu. Kuna Ipoderacis on meil hetkel kaheksast vabatahtlikust viis sakslased, siis tuleb seal ka monikord ette, et raagitakse saksa keelt ja mina, John ning David vaatame lakke, sest ei saa mohkugi aru :D Tegelikult mina voin isegi natuke aru saada, aga vaga vahe ja raakida nagunii ei oskaks :D

Kuid jain siis Cholula peo juurde. Laksime uhte eriti igavasse baari, mille nimi on English ja seal tuli tehnomuusika, mis minu taiesti kulmaks jattis. Kuid hea meel oli ka Siijuve tootajaid naha, nagu naiteks Stinet ja Luisi ning monesid teisi ka. Julil on veel kaks sakslannast sobrannat, kes on end paar aastat tagasi vabatahtlikuaasta jooksul uhe mehhiklasega sidusid ja nuud uuesti Mehhikos, aga seekord siis elevad Mehhikos. Voi siis vahemalt peatuvad mingi aeg ja siis poorduvad Saksamaal tagasi ja tuup tuleb neid kulastama. Tihtipeale on lugu just see viimane. Uhel mehhiklasel, kelle pruut on sakslanna, oli seljas pluus sildiga :" If found, please send him to Berlin :D" Haha :D Ja kuigi selle baari sissepaas oli tasuta, siis selleks, et seal suure seltskonnaga olla, pidi terve pudeli kas viskit voi midagi muud tellima. Mina, Juli ja Ricardo ei joonud midagi, aga saime seal lauas istuda, sest teised joid. Kuid ohtu jai luhikeseks, sest Ricardo ja Juli olid paris vasinud ja kuigi mina oleksin hea meelega teisi Cholula ooklubisid avastanud(nende jaoks on neil seal terve tanav ja see on lihtsalt uskumatu, kus kuuleb seda muusikat, igas baaris on erinev stiil), siis laksime suht vara nende juurde. Kuigi nad utlesid, et voivad kauemaks ka jaada, siis nagudest oli suht naha, et tegelikult neil vaga tuju pole. Tihtipeale juhtubki seda mehhiklastega(hetkel siis Ricardo naitel, sest Juli on sakslanna), et nad voivad paista kull vaga sobralikud, aga tegelikult ei pruugi seda olla. Kuigi jah, see voib rohkem ka kulalegend olla, sest minu meelest on mehhiklased kull vaga toredad.

Puhapaeval kaisin ise natuke Pueblaga tutvumas ja hiljem votsid Ricardo ja Juli mind auto peale ning mulle onnestus Magdalenega tutvuda, kes oli aastal 2007-2008 Ipos vabatahtlik. Nii tore oli raakida inimesega, kes kunagi seal tootas. Magdalena oli San Pedro vabatahtlik ehk siis uhe maja vorra nooremate laste vabatahtlik kui mina, aga praeguseks on paljud neist lastest San Pablos ehk minus majas, seega Magda teadis neist paris paljusid :D Ja Magdal juhendajaga kull ei vedanud, sest tol ajal oli Yescika juhendaja, mitte kontoritootaja. Nii et jah :D Aga terve aasta pidas ta tema juhendamise all vastu :D Ja teisipaeval kulastas Madga ka Ipot ja jai sinna uheks ooks peatuma :) Ka mina tahaksin, et mul oleks kunagi tulevikus voimalus paar paeva uuesti Ipos veeta, kui mu vabatahtliku poolaasta on juba labi :) Kuigi see tundub usna ebatoenaoline, aga never say never :D

Puhapaeva ohtul joudsin Iposse tagasi, kuigi jain 20 minutit hiljaks, aga nii vaike hilinemine pole Mehhikos isegi hilinemine :D Ja uus toonadal vois uuesti pihta alata! See nadal pidime meie Rafaga lapsi Tolometla kooli viima. Kes ei maleta, siis on see uks vaike kulake Ipo lahedal, kus kaheksa Ipo last koolis kaivad. Ja tegelikult on see tihtipeale suht katastroof, sest moned konnivad nii kiiresti ehk on sinust nii-oelda 2 km eespool ja teised jalle vastupidiselt 2km tagapool. Ja siis hakkavad Adrian ja Miguel omavahel vaidlema ja tahavad kakelda jne... David ja Daniela viisid oma korral lapsi kahekesi Tolometlasse, aga meie Rafaga otsutasime seda eraldi teha. Sest muidu peaksime kogu aeg minema, aga kui uks paev laheb uks ja teine paev teine, on uhel hommikul rohkem vaba aega. Sest Tolometla loikab mu hommikusest vabast ajast oma tunnikese ara, sest kuigi minek sinna kestab uksinda mul ainult 15 minutit, koos lastega 25 -30 minutit, siis tihtipeale jaab opetaja hiljaks ja mina ei tohi enne lahkuda, kui viimane kohale jouab. Ja kui paeval neile jarele lahen, siis opetaja hoiab neid kauem kinni ja siis tahavad osavad poodi minna ega ei kuula, kui ma utlen, et ei saa ja ikka lahevad jne. Nii et Tolometlaga kuluvad mu narvirakud igal juhul rohkem kui tavaliselt ja ega ma eriti seda aega ei oota, mil Rafat enam pole ja ma pean uhe nadala jooksul 10 korda sinna minema(ehk siis kaks korda paevas).

Reedel oligi suht katastroofne Tolometla ja kui Rociole mainisin, et olen laste peale ikka paris vihane, said viimased ikka kovasti pahandada. Pooled Tolometla lastest on just nimelt San Pablo elanikud ehk siis elavad seal majas, kus ma vabatahtlik olen. Lopuks tuli valja, et David A. ehk raske kaitumisega laps oli Rubenilt raha varastanud ja sellega tekkis tal suur jama.

Neljapaeval ei lainud paljud lapsed kooli, sest moned inimesed Casa de la Niñezist tulid Iposse nende lastega raakima, kes enne elasid just nimelt seal voi siis Casa de la Familias. Ja paljudele lastele lubati kahjuks maad ja ilmad kokku, mis on vaga kurb, sest nad ei pea oma lubadusi. Naiteks Rubenile oeldi, et ta saab jalle varsti koos oma oega, kes 11-aastane, uhes asutuses elada, aga viimane ei ole voimalik, sest Casa de la Niñez ei aksepteeri lapsi ule 15-aasta ja Ruben on 15. Samal ajal oli Ipole oeldud, et nad hetkel otsivad voimalust, et Ruben saaks oma ode kulastada ja see on koik, mis nende voimuses on. Ja siis niimoodi sellist udu lastele ajada! Tegelikult selliseid lugusid on nii kurb kuulata, naiteks Luis Fernando tahaks oma onu naha, aga teab vaid maakonda, kus ta elab ja teda elamispinda pole nii kerge leida. Ja Rocio oli lastega ka julmalt aus ning utles, et kui koigi nende laste sugulased oleksid tahtnud neid enda juurde, kas nad poleks siis varem juba ise kontakti otsinud? Muidugi on erandeid ka, naiteks Moisese vanaema, kes on nii vaene, aga igal voimalusel kaib Moisest kulastamas. Ja samuti tahtis Ruben oma vaikse oe kohta uudiseid, keda ta oli viimati kaks aastat tagasi nainud, nuud peaks pisike juba 3-aastane olema. Kuid infot pole, tal pole aimugi, kas laps on nuudseks lapsendada antud voi mitte... Ja Sergio ema on 29 ja tema on ise 12, seega sunnitas ta ema teda piisavalt noorena, aga hetkel pole poisil aimugi, kus ta ema peatuda voiks. Ning niimoodi on pea koigi lastega. San Juanis elava uue poisi Migueli puhul voivad nad sunnikuupaeva vaid oletada, sest mitte keegi ei tea, andmeid pole kuskilt votta. Hambaarst oli oelnud, et ta hambad paistavad 10-aastase moodi, aga samas teised uurijad olid vanuseks pakkunud koigest 6. Nii et jah, selliste asjade kuulmine ja nendega kokkupuutumine tundus Eestis olles nii ebareaalne, aga siin on see reaalsus. See on nende poiste reaalsus.

Aga uldiselt sujus nadal paris hasti. Ning Ruy poordus Ipoderaci tagasi... Hea meel oli teda naha, aga samas pani tema nagemine mind veel rohkem Alejandrole motlema, sest koos nad ju pogenesid... Ja muide, opetasin Luis Fernandole ja Cesarile "Kaks sammu sissepoole, kaks sammu valjapoole" natuke selgeks :D Kuigi jah, ega neil sonad eriti meelde ei jaa, aga vahemalt midagigi :D

Eile laksime koos Simone, Davidi, Johni, Valerie, Daniela ja viimase sobra Robertoga Atlixcosse, Juglari. Valeriel oli tegelikult nadalavahetusevalve ja teoorias ta poleks saanud koos meiega valja minna, aga Ipo tootajad Alma ja Nacho lasevad tavaliselt vabatahtlikul reede valja minna(kui neil endal ka valve on ja hetkel jaid nemad nadalavahetuseks Iposse), nii et selles mottes tal vedas :) Juglar pole just minu lemmikkoht, aga nojah, nuud oli isegi paris tore :D Uheliitrine olu hakkas kergelt pahe ja hakkasin teisel korrusel tantsima, kuigi Juglaris ei tantsi kunagi keegi :Lopuks olin omadega nii vintis, et hakkasin Juglaris mangivale bandile karjuma, et sooviksin Desperado filmist Cancion del Mariachit ja see viimane laul pole uldsegi mitte nende stiil :D Ja kuigi pidin seda mitu korda teiselt korruselt karjuma, siis lopuks ma oma laulu sain ka :D Siis keeras katus ikka paris ara :D

Kuigi Iposse joudsime paris vara tagasi ja enne taksole istumist nagin uhte baari, kus lastakse tuupilist mehhiko muusikat, seega kavatsen seda ka millalgi kulastada :) Aga jah... Nalja sai ohtul veel sellega, et raakisin teistega nende soovil natuke eesti keeles ja koik imestasid, kuidas uks keel kull nii naljakalt, aga ilusalt kolada saab :D Koige naljakam sona oli nende jaoks "Terviseks", see pani Daniela lausa pisarateni naerma :D Ja samuti olu :D Nii hea oli naha, kuidas nad numbreid kolmeni haaldavad ja kuidas olu ning terviseks utlevad :D Meiega oli ka Sergio, Ipoderaci tootaja ehk siis San Pedro juhendaja(Varem oli ta San Josè juhendaja, aga neli juhendajat vahetasid omavahel kohad).

Mis veel Mehhikosse puutub, siis on lihtsalt uskumatu, kui varviline Mehhiko olla voib! Pueblas on bussid koik nii erinevat varvi, nii erinevad ehk lausa imeline! Ricardo mainis mulle, et vbl tahetakse millalgi Mehhikos kindlad linnaliini bussipeatused ja vbl ka kellaajad panna, aga minu meelest rikuks see kogu Mehhiko volu ara. Pealegi hetkel saab suht koikjal suht kae pusti tosta ja bussile minna. Tapselt nagu ma Ipos teen, kui Pueblasse voi Atlixcosse lahen. Konnin teeni ja tostan lihtsalt kae pusti ja saangi bussile :) Voi oigem oleks oelda ikka, et tostan uhe napu pusti, sest niimoodi nagu haaletamisel katt tostetakse, vist kull bussile ei saaks :D

Ja kui muust raakida, siis olen uhele vaga kallilie inimesele ikka vaga suure vabanduse volgu. Tead ju kull, millest jutt kaib, Ain. Nii et palun veel kord andeks, et vahel ikka selline tainapea olen.

Kuid hetkel ma vist lopetan, sest lahen Puebla peale ringi kaima. Kuigi tunnen Pueblat vaga vahe, siis kesklinnas oskan natuke juba liigelda :D Aga selleks, et CAPUsse(Central de Autobuses Puebla ehk siis bussijaam) tagasi jouda, pean kull kusima, et millise combi voi camioni ma votma pean, aga Mehhikos pean ma alati kusima :D Pealegi on Puebla minu jaoks ikkagi ilmatult suur :D Kuigi millalgi kavatsen nadalavahetuse siiski ka pealinnas veeta, aga Mexico Citys annaks mul ikka ekselda :) Kuid kui ise ei tea, siis saab alati kusida :)

Paikest teile koigile ja vaga suured kallid ka :)

Alati Teie Jaanika Paanika :)