Pika blogi lopp :)

See blogi on salvestatud osade kaupa, aga jouab trukki alles nuud ja selleparast naitab ka kuupaevaks 29.aprilli, kuigi tana on juba 5.mai.

Kuhu ma siis eelmises blogis jaingi? Ahjaa, votsime Ivaniga paar olut ja raakisime niisama. Ma siis mainisin, et eestlased on kovasti rahulikumad ja introvertsemad kui mehhiklased ja Ivan kusis, et mina kull eriti introvert ei paista olevat :D :D Haha :D

Kuid jain ohtuga vaga rahule ja ta mainis, et voiks sellel nadalavahetusel veel kohtuda. Ta utles, et oleks tahtnud mind puhapaeval ka naha, aga ta peab tootama. Ma veel motlen selle ule, kas naen teda uuesti voi mitte :D(Nuudseks on teada, et pidin temaga laupaeval kokku saama, aga jatsin minemata, sest veetsin laupaeva hoopis Dennisega).

Puhapaeval liikusin niisama Atlixcos ringi(tunnen seda juba paris-paris hasti, vahemalt kesklinna osa kull). Ja juhtusin kasitooturule minema, kus tean paari inimest, sest kunagi hakkas John nendega raakima ja kui ma hiljem temaga kaasa laksin, siis juhtusin ka nendega raakima. Kui seal niisama ringi kaisin, siis uks sealne meessoost muuja naeratas mulle ja mina naeratasin vastu ka :D Alguses kondisin niisama mooda ja parast kui kesklinnas uhte lastele pandud manguvaljakut vaatama jain, siis seesama tuup tuli minuga raakima ja kusis, kus ma parit olen jne :D Kui mainisin, et olen vabatahtlik siin Atlixco lahedal, pakkus tema koheselt valja, et ilmselt Ipoderacis. Paljud inimesed teavad Ipoderaci, aga tema teadis eriti hasti, sest kunagi oli tal palju sorpu Ipoderacis(siis kui siin olid teised omanikud ja teised tootajad). Juhtusime siis natuke raakima ja ta kutsus mind valja, ma muidugi kusisin, et kuidas ta saab niimoodi toolt ara minna, aga tuli valja, et tema turukohal muub uks teine inimene ja tema lihtsalt paneb selle muugikoha ules, sest ta on selle omanik.

Ja nii me siis laksimegi niisama ennast tuulutama ja ma tundsin end selle kummalise nimega mehhiklase seltsis paris hasti(Dennis on ta nimi, ta isa kais enne tema sundi Ameerika Uhendriikides ja pani sellise nime oma lapsele). Kuigi jah, pikkusega oli teda rohkem onnistatud kui Ivani(Dennis on umbes 177 cm pikk ja mehhiklase kohta polegi see enam nii luhike). Kaisime niisama Atlixco peal ringi ja istusim samas pargis, kus ma Ivaniga istusin(haha :D). (Nagu hiljem valja tuli, siis uks Ipo koige suurematest lastest oli mind laupaeval Ivaniga nainud ja ega ta seda enda teada ei jatnud, seega esmaspaeval kusis Valerie minult kohe, et mis kohtungil ma kainud olin :D Jah, Atlixco on toesti vaike linn ja koik on kohe teada :D).

Tol puhapaeval joudsin Iposse alles 20.45(nii palju pole ma varem hilinenud, maksimum hilinemine oli siis, kui Oaxacast tagasi joudsime ja siis olin Ipos tagasi 20.15 ehk hilinesin tund ja 15 minutit, seekord siis peaaegu kaks tundi. Markuseks: kes ei tea, siis mu too lopeb reedel kell 19.00 ja algab puhapaeval kell 19.00). Onneks ei olnud Rocio uldse pahane ja ma tundsin end selleparast hasti. Kui mu juhendaja oleks keegi teine olnud, siis oleks jama majas olnud, aga Rocio saab alati ara(Ning puhapaeval olen ma enamasti vaga tapne olnud, ainult paar korda hiljaks jaanud).

Leppisime siis Dennisega kokku(krt, ma ei tea, kuidas seda keerulist nime kaanata, ma nii loodan, et monele inimesele oma voimaliku valesti kaanamisega lugemishimu ara ei vota :D), et saame reedel uuesti kokku, sest kuigi nadala keskel saaksin ma ka vahel kohtuda, siis kunagi ma ei tea tapselt, millisel hommikul saan ma Atlixcosse minna ja millal pean naiteks Iposse jaama, naiteks kui Rocio peab kuhugi minema ja monel lapsel kooli pole.

Kuidas siis eelmine nadal sujus? Ma ei maletagi millal tapselt, aga Iposse poordus tagasi Cristian, kes umbes kolm nadalat tagasi jalga lasi, kuid Casa de la Familast saadeti ta siiski Iposse tagasi, sest nad ei vota vastu nii vanu lapsi. Kuigi Cristian ei tahtnud jaada, siis oeldi talle otse valja, et kas ta jaab Iposse voi laheb tanavale, sest muid variante lihtsalt polnud... Ning Nacho(Ipo uks omanikest) raakis Cristianiga ja mainis talle, et ta ainukene probleem, miks ta Ipos olla ei taha, on see, et siin peab palju tootama... Aga kas pariselus kukub siis ka koik niimoodi sulle? Vaevalt kull! Nuud on meid San Pablos 13 ja maja on rohkem kui tais, sest tegelikult on kohti ainult 12-nele, aga Cristian magab madratsiga uhe toa porandal ja tolles toas elab siis kokku neli poissi, muidu elab uhes toas kolm last. Jaa... San Pablo on hetkel ainuke maja, kus on nii palju lapsi, eile tulid kaks tukki veel juurde, kes oleksid pidanud vanuse tottu San Pablosse jaama, aga saadeti San Pedrosse, sest meil toesti ei ole enam kohti ju(Ning uut ju ka kohe madratsile magama ei pane, Cristian pole enam uus, tal on see kolmas kord, kus ta Iposse poordub). Nii et jah...

Ja reedel oli Dia del Niño(seda tahistatakse Mehhikos 30.aprillil ja see on otsetolkes lapsepaev, aga meie moistes on see suht taoline lastekaitsepaevaga, mida Eestis siis tahistatakse 1.juunil, ainult et Mehhikos on sellel paeval ja eelnevatel ning jargnevatel paevadel suur-suur pidu). Mina ja Rocio tegime sel paeval cemitasid(sarnanevad tortadega ehk saiadega, ainult saiakuju on erinev ja sinna vahele pannakse palju juustu, avokaadot, majoneesi, liha. Ehk siis sai loigatakse keskelt katki ja pannakse sinna vahele koik need head asjad sisse). Kuna keegi teine juhendajatest ei tahtnud nii palju tood enda peale votta, otsustas Rocio seda siiski teha ja mina aitasin teda, kuigi olen soogitegemises suur vohik, aga Rocio ja monede laste abiga saime koik ilusti tehtud). Ja reedel olisuur soomaaeg Santa Maria saalis, kus tahistati Dia del Niñot. Mina olin sel ajal muidugi motetega juba nadalavahetuse juures, sest nadal oli minu jaoks pikk olnud(ning kogu see eelnev sagimine seoses Dia del Niñoga oli ikka vaga suur, seega olin juba upris vasinud ka). Korraldasime mange ka lastele ja kui lopuks reede kell 19.00 katte joudis, sain hakata nadalavahetust nautima :) Pidin Dennisega kell 20.00 kokku saama ning olin suht kindel, et ta jatab tulemata(ma ei tea, miks mul meestesse usku pole, liiati veel mehhiko meestesse).

Joudsin Italian Coffee ette 19.50 ja Dennis joudis 19.55(ja mehhiklasele mitte kohaselt, ta isegi ei hilinenud :D). Laksime koigepealt sooma ja hiljem uhte rokibaari, mis mulle just nii vaga ei meeldinud, aga kais kah :D Ning Juglarile oli vahemalt midagi vahelduseks :D Dennis siis mainis, et ta tosimeeli motles nadala keskel mulle Iposse ullatusvisiidi teha, aga ma mainisin talle, et vaga tore, et ta seda ei teinud ning utlesin talle, et mulle sellised visiidid nagunii ei meeldiks(pealegi, ei pruugi ma just siis ka kohal olla, kui ta tuleb, naiteks olen hommikul Atlixcosse lainud vms). Ja nalja sai ka: nimelt ma tahtsin Dennisele puhapaeval oelda, et tal on kavalad silmad, aga ei teadnud, kuidas on kaval hispaania keeles. Seega vaatasin selle nadala jooksul sonastikust jarele ja see andis neli vastet, millest ma maletasin kolme: ladino, taimado ja listo andis sona kavala all(Listo on ka tark ja intelligentne, aga sellel on siis mitu tahendust). Tuli valja ka aga, et Mehhikos on sonal ladino vaga halb tahendus, sama lugu ka taimadoga ning seda ei kasutata silmade kohta, nii nagu eesti keeles oelda saaks. Ma siis muidugi vabandasin Dennise ees ja tema ainult naeratas ning mainis, et pole ju minu suu :D Tahtsin ju vaid head oelda, aga valja kukkus ikka valesti :D :D

Laupaeval onnestus mul ara naha ka Dennise sobrad: tema segane korterinaaber Lalo(Eduardo), moned tookaaslased kasitooturult, tema parim sober Raul jne. Kui Lalolt kusisin, mida ladino tegelikult tahendab, hakkas too ka naerma ja utles, et kui tahtsin seda Dennisele oelda, siis olen kull omadega mooda pannud, sest Mehhikos on ladinol ja taimadol ainult vaga halb tahendus ja see tahendab luhidalt kedagi, kes on vaga halb inimene ja kui ma tahtsin oelda, et ojos ladinos, siis olen veel rohkem omadega mooda pannud :D Ning kui Lalo mind kogemata venelannaks pidama hakkas ja ta taipas, et mind hairib meeletult, kui mind venelaseks peetakse, hakkas ta nalja parast mulle rusa ladina utlema, seega jah :D Kuigi sellel oli Dennisel ka oma osa, sest tema maletas kuni reede ohtuni, et olen Sloveeniast parit(mis mind ka just eriti onnelikuks ei teinud :D). Kuigi jah, hispaania keeles Estonia ja Eslovenial on kull sarnasusi, aga loota ju voiks, et mitte nii palju) :D Ning mehhiko mehed raagivad omavahel ikka veel rohkem roppusi kui eesti mehed. Naiteks pendejo ehk tobras kaib ikka iga kahe sona tagant labi kull :D

Laupaeval kaisime uuesti Dennisega turul soomas ja seekord oli seal mariachid kohal ning Dennis tellis mulle uhe loo, mille nimi on Tres regalos ehk siis eesti keeles Kolm kingitust. Lisaks sellele, et laulsid mariachid, laulis Dennis ka ise kaasa ning kogu seal lahedal olev rahvas vaatas meid omamoodi :D Ning kuigi ma seda uldse valja ei naidanud, siis tore oli ikkagi, et keegi sulle laulu puhendab :D

Ohtu viis meid ja Dennise sopru alguses uhte igavasse ooklubisse, aga kuna mina ei tahtnud sellist jama muusikat kuulata, suundusime edasi karaokebaari, kus tuli ikka mehhikole vastav muusika :D Ja ausalt ka: eestlased voiksid mehhiklastest oppust votta ja laulda sellistes baarides laulda toesti ainult siis, kui nad ka laulda oskavad! Kogu selle aja jooksul ei laulnud seal baaris mitte ukski inimene, kes ei oleks osanud laulda!(sonakordust oli nuud paris palju, aga elate ule, ma loodan). Ning Eestis tuleb seda viimast kull vaga tihti ette. Mina ei roni kunagi selleparast laulma, sest tean vaga hasti, et lauluoskust pole mul siin elus antud ja kogu lugu. Pealegi olen ma hea inimene ega taha, et teised minu parast kurdiks jaaksid voi taiesti ara sureksid. Aga jaa, lauldi Lamento Bolivianot ja eks Dennis laulis ka kova haalega kaasa, kuigi mikrofoni ei votnud kunagi paris enda katte. Tantsisime ka, kuigi mina ei tea salsast ega bachatast ei maad ega ilma, aga ikkagi oli tore :)

Puhapaeval pidi Dennis turul tool olema, sest ta tootaja pidi ara minema, seega otsustasin temaga koos oma viimased tunnid enne toolehakkamist veeta :) Naljakas ja omamoodi tore oli Dennist muumas naha(tal on seal turul enda ja isa tehtud kaevorud muugiks pluss isa tehtud tamburiin ja tema tehtud trumm jne). Ning ta valmistas minu nahes mulle kaekati ning korvarongad :D Kaeketti kannan, aga korvarongaid pole veel kordagi korva pannud :D Ja need turutootajad juba tunnevad mind, kuigi mu nimi ei taha kellelegi meelde jaada, veel vahem, kus ma tapsemalt parit olen :D Kell 18.00 tegin minekut ja olin juba ilusti enne 19.00 kohal, seega sel puhapaeval ma hiljaks ei jaanud :D

Ja viimased kolm paeva pole lastel kooli olnud, seega olen kauem magada saanud. Ning tana oli lastel valjasoit, aga mina otsustasin mitte kaasa minna, sest mul oli vaja uusi pukse(siinkohal voiks raakida oma loo sellest, kui raske on ikka nii pikal inimesel teksaseid leida, sest koik jaavad luhikeseks, lopuks siiski leidsin, aga jah... Kui Eestis on juba raskusi, sest kull jaavad saared luhikeseks voi ei lahe ulevalt kinni, siis Mehhikos veel enamgi) ja tahtsin lopuks oma digikas tehtud pildid malupulgale panna, nende sorteerimine vottis ka omajagu aega. Ning kui kunagi kirjutasin, et mu DVD koos piltidega ei tahtnud Cuernavaca arvutis tootada, siis onneks oli viga vaid tolles arvutis. Ostsin veel paar pluusi, kaekoti ja uued tossud, sest viimased on ka siin juba lagunema hakanud. Miks mul Mehhikos kull koik asjad nii ruttu ara lagunevad? :D

Ja tunni parast pean Ipos tagasi olema, sest nad jouvad tagasi. Valeriel ja Johnil nii palju onne polnud, sest neile oli kohustuslik kaasaminek, kuna nad molemad on San Juani vabatahtlikud(Valerie pidi San Juani ule kolima ja ma olen vaga onnelik, et mind nad veel sinna liigutanud pole, kuigi hirm on suur, sest Johnil on see viimane nadal ja San Juan vajab alati vabatahtlikke. Olen juba harjunud, et San Pablos pole nii palju tood ja seal on ikka palju rohkem asju vaja teha, sest lapsed on palju vaiksemad. Kuid kui ka pean sinna kolima, siis pole ka midagi katastroofilist lahti) ja seal on alati abi vaja, aga Rocio andis mulle valida, kas tahan kaasa minna voi mitte ning otsustasin seda vaba aega kasutada shoppamiseks ja piltide sorteerimiseks ja blogi kirjutamiseks jne.

Ning muide, sel laupaeval nagi Ipos elav laps Marco(San Joses elav poiss, kes on 15-aastane) mind Dennisega ja hakkas muidugi kommentaare tegema, et kes mu peigmees on :D Kui ma utlesin, et mul pole kedagi, siis ta utles, et ta ei usu seda nagunii :D Marco hakkas siis oma tudrukust raakima, kellega ta tol hetkel koos oli, kui ma teda nagin. Ning mulle meenus endale, et 15-aastaselt oli keegi juba siis nii-oelda oma peika, kellega paar korda kaest olid kinni hoidnud. Jah, jah, nuudseks teame koik, et nii lihtsalt need asjad ei kai :D Aga jah, tanu Marcole teadsid muidugi juba Valerie ja John ning viimane kusis ka minult, et kuidas mu nadalavahetuse kohting sujus :D Ipos ei jaa ikka midagi saladuseks :D

Ja kui eile lastega Tehuixpangos kaisime(uks kula, mis siin lahedal on) ja kui teelt minema hakkasime ja mulle kaks korda vilistati, uhe korra vilistasid politseinikud, siis hakkasid San Pablo lapsed ikka kovasti naerma ja mainisid mulle mitu korda, et Jaanika, sulle vilistati, sulle vilistati jne. Ma olen sellega juba nii harjunud, et ei pannud seda enam tahelegi :D Lastele pakkus see igal juhul palju nalja :D :D

Homme pean jalle kell 05.00 arkama ja tagasi kooki toole minema. Viimased kolm paeva pole kooki toole lainud, sest lapsed on koju jaanud, aga nuud suundun sinna tagasi :) Aga tunnen ise kull, et energiat kulub kovasti rohkem kui lapsed on kogu aeg kodus.

Kuid ma pean nuud lopetama, kindlasti oleks paljust muust ka kirjutada, aga pean Iposse tagasi poorduma, niigi sain endale pohimotteliselt vaba paeva, mida mul tegelikult poleks tohtinud olla.

Paikest teile ja kallid olete!

P.S: Kui tana combisse sisenesin ja mul kohta polnud, siis uks laps andis mulle istekoha :) See viimane oli armas tegu, sest tavaliselt vaatavad mehhiklased mind vaid kaasatundlikult, aga istet ikkagi ei paku(jah, just tapselt, isegi mehed mitte, kuigi vilistada kull oskavad).

Pika blogi algus :)

Eelmisel nadalavahetusel jain Atlixcosse ja seda lihtsalt pohjusel: kuna kaes on kuu lopp ja Jaanika Paanika on jalle pankrotis, ei saanud ta Johni ja Valeriega Pueblasse minna ja seal kaks ood hostelis oobida ning pidudel olla. Kuid kui nuud hasti jarele moelda, siis kokkuvottes ilmselt oligi parem, sest nadalavahetus oli paris tore :)

Laksin reede ohtul Atlixcosse ja kuna mul pitsaisu polnud, otsutasin uhele kenale pitsaaris tootavale kutile lihtsalt mainida, et tal on ilus naeratus :) :D Olen seal varem ka mitu korda soomas kainud ja ta on mulle naeratanud(mina ka natuke ikka), aga ma polnud kunagi temaga rohkem raakinud, kui vaid mis joogi ma pitsa korvale votan jne :) Tegelikult ma pole uldse selline inimene ja tavaliselt niimoodi kellelegi utlema ei lahe(ma olen habelik sellistes asjades :D), siis seekord votsin julguse kokku :) Laksingi ja utlesin, et tal on kena naeratus ja kas ta ei tahaks minuga naiteks millalgi valja minna :D Pitsakutt vaid naeratas ja utles, et kui ta oma pruudile selgitusi jagama ei peaks, siis ta kindlasti tuleks :D Nojaa, loogiline, et sellisel kompul juba keegi olemas on :D Kuid siiski raakisime natuke ja sain teada, et ta nimi on David ja ta on Atlixcos vaid kolm kuud elanud, enne seda elas ta pealinnas, seega Atlixco on tema jaoks vaga rahulik koht, kus elada. Ja sain teada, et ta on 26-aastane ning et ta talle meeldib vaga jalgpall(millisele mehhiklasele see kull ei meeldiks :D). Raakisime kokku mingi 20 minutit, aga siis hakkas pitsaari juba sulgema, pealegi tuli ta pruut talle vastu, seega jatsin viisakalt huvasti ja David mainis, et kui pitsaisu tuleb, siis tean, kuhu Atlixcos poorduda :D :D Jaa... :D

Kahjuks taipasin tol hetkel, et olen viimase combi Iposse maha maganud ega tahtnud toesti oma viimast raha takso peale raisata(ma tean jah, et taksod on Mehhikos odavad, aga hetkel olen ma vaga pankrotis. Onneks pole maikuu enam kaugel). Seega otsustasin jala minna, umbes tund aega(kui kiiresti minna, siis 50 minutit). Ma tean, et oleksin vbl hirmu pidanud tundma, aga ma pole kunagi Mehhikos hirmu tundnud. No ilmselt elan nii rahulikus piirkonnas ka, selleparast on see hirmulavel ka oositi taiesti olematu. Kondisin siis rahulikult, kui jarsku mingi tuup minuga raakima hakkas. Tavaliselt suhtun ma sellistesse asjadesse vaga eelarvamuslikult ning kellegagi jutlema ei jaa, kuid kui ta kusis, et kas ma olen eksinud, siis mainisin, et pole, et tean tapselt, kuhu suundun, sest tunnen Atlixcot juba piisavalt. Sain teada, et ta nimi on Ivan Humberto ja ta on 22-aastane ning on Atlixcos kaks aastat elanud, enne seda elas Pueblas. Kuigi jah, pikkusega polnud teda onnistatud(millist mehhiko meest kull oleks sellega onnistatud, pitsakutt muidugi valja arvatud :D), kuskil 173 cm umbes, nii ta vahemalt utles.. Kuid tuli valja, et tal on suuremal maaral sama teekond mis mul, seega raakisime kogu selle aja. Ivan kusis minult, et kas ma olen uldse marganud, et kui ma tavanal konnin, et siis koik inimesed vaatavad mulle alati pikalt jarele ning mehed vilistavad, autod piibutavad(seda juhtus paar korda ka siis, kui temaga koos jalutasin). Ma utlesin talle, et vahel ei pruugi ma kull asjadest aru saada, aga sellest olen ma juba ammu aru saanud :D Ta saatis mu peaaegu Iponi ara, kuigi ta ise elas mingi 20 minutit enne Ipot. Ja endalegi markamatult olin lubanud laupaeva parastlounal temaga kokku saada :D

Kuid Ipos ootas mind ees jarjekordne "hea ullatus": nimelt jarjekordselt oli varav suletud, aga seekord ei tahtnud ma enam ule ronida, vaid otsustasin altpoolt minna, sest seda varavat saab natuke ules sakutada. Teiste vabatahtlikega on see kergem, sest keegi hoiab varavat uleval ja sina siis ronid sealt alt labi. Aga nuud pidin raske too taiesti uksi ara tegema, seega laks kauem aega ja oleksin peaaegu oma teksad varava teravate orade tottu ara lohkunud, aga onneks seda siiski ei juhtunud :D Niimoodi omistan varsti sissemurdja oskused ju(See oli nali, kes ei peaks aru saama :D).

Laupaeval motlesin pikalt, kas minna Ivaniga kokku saama voi mitte. Lopuks motlesin, et mis mul ikka kaotada on, seega laksin kohale. Olin usna kindel, et ta raudselt ei tule voi hilineb tund aega(nagu mehhiklastele ikka kombeks on). Pidime kell 15.00 kokku saama ja ma joudsin umbes 14.50 kohale ja tema joudis 14.55, mis mind vaga ullatas, sest arvasin, et ta raudselt hilineb :D Kuid ta tootab kesklinnale vaga lahedal asuvas pagariaris, kus ta muub saiakesi ja vahel valmistab neid ise ka ja ta too lopeb 14.30, seega tanu sellele vist nii oigeaegselt joudiski :D

Jalutasime niisama ja istusime kesklinnale lahedal asuvas pargis. Ivan raakis mulle, et ta elab koos oma 17-aastase vennaga ja nooremad vennad elavad koos vanematega Oaxaca maakonnas, Atlixcost 9 tunni kaugusel bussiga. Seega ta neil vaga tihti kulas ei kai, vaid paari kuu tagant ja vahel tulevad vanemad talle ka kulla. Ja niimoodi raakides laks aeg ikka piisavalt kiiresti :) Votsime ohtul ka moned olled ja kui mehhiklased on niisama juba avameelsed, siis mis veel siis raakida, kui nad paar olut on ara joonud :D

(Jatkub, aga hetkel pean minema, sest lounasoogiaeg on kohe katte joudmas).

Jarjekordselt oleks nii paljust kirjutada, aga aega lihtsalt ei jatku. Kuid voin oelda seda, et nadalavahetus oli superage ja tutvusin paari uue inimesega :) Ei usu, et sel nadalavahetusel kirjutamiseks aega jatkub, aga kui enne mitte, siis jargmisel nadalavahetusel votan selle kull ette :) Hetkel olen ka juba 10 minutit kooki hiljaks jaanud, aga see pole mingi hilinemine :D Ma toesti loodan, et Eestis oma endise Jaanika tagasi saan, kes kunagi hiljaks ei jaanud(Kuigi vbl ma polegi seda kaotanud, lihtsalt ma kasutan seda ara, et mehhiklased alati hilinevad, kui see mulle endale kasulik on) :D

Ja ongi veel uks nadal moodunud! Selle nadalaga juhtus kindlasti palju, mida nadal aega tagasi poleks kuidagi uskunud. Kuid see selleks. (Sest see pole Mehhikoga seotud).

Eile vaatasime vabatahtlikega filmi Pro Niñose kohta, mis on uks projekt Mexico Citys. Ja uhte teist filmi tanavalaste kohta Mexico Citys. Ja see pani paljugi motlema. Kuidas need lapsed elavad tanaval, teadmata kus nad oobivad ja kuidas liimi nuusutavad... Ning kui Pro Niños tuleb appi, siis nende eesmargiks ongi just see, et kuigi nad ei paku oomaja, vaid on paevakeskus, siis nad tahavad opetada lastele, et tanaval elamine ei ole see oige variant. Ja seda saab teha ainult niimoodi, kui inimesed neid ei aita ega neile raha ei anna. Sest siis on neil motiiv tanavale jaamiseks ja see pole elu. Vot selleparast Siijuve ehk mu organisatsioon ka alati raakis, miks me ei tohiks tanavalastele raha anda.

Eile laksid Ipost ara Simone ja Daniela, viimane nuttis... Danielal oli nii palju pagasit, et otsustas oma magamiskoti Iposse jatta. Kuid jah: nuud oleme ainult kolmekesi: Valerie, mina ja John ning viimane laheb ka kahe nadala parast ara. Kuid saatsime Simone ja Daniela teeni ara ning soovisime neile koige paremat. Nad molemad reisivad kolm nadalat enne Saksamaale tagasi poordumist(Simone koos oma kallimaga ja Daniela uksinda). Kui ma siit juulis ara lahen, siis tunnen kindlasti midagi taolist. Need lapsed on mulle kalliks saanud, ka koige hullema kaitumisega lapsed.

Rociol oli muidu eile sunnipaev ja laulsime talle lastega, aga tema jaoks pole see just koige parem paev: nimelt 13.aastat tagasi tapselt samal paeval suri tema isa... Nii et sunnipaevad pole tema jaoks viimasel ajal midagi nii erilist olnud. Ja taiesti arusaadav ka.

Kuid ma hetkel lopetan, pean kooki jooksma. Ja nuud ilmselt enne esmaspaeva netti ei saa, nii et siis teate :)

Kallid :)

Tana ei ole kohe mitte minu paev... Kuid Mehhikoga pole see kuidagi seotud, pigem mu hingeeluga. Oeh jah... Mis ma ikka oelda oskan, suutsin koogis sorme ka loigata ja kui siis nutma puhkesin, arvasid Daniela ja Valerie, et nutan selleparast... Alguses motlesingi, et las arvavad seda, aga siis utlesin ara, miks tegelikult nii halb on olla. Nad siis lohutasid ja kallistasid ja uritasid nalja visata, et nuud saan endale mone mariachi leida. See mul veel puuduks, ma utlen. Kuid jah. Nuudsest siis uuesti vaba ja vallaline. Alguses plaanisin uldse mitte kooki toole minna, sest hingeliselt oli ikka nii valus, aga votsin end kokku ja laksin siiski toole, kuigi naost oli vist suht naha, et olen nutnud. Ja koigele lisaks suutsin hiljem veel kitsesita sisse ka astuda(kes ei tea, siis meil on kitsed ja pidin seal tootava inimese juurde uhte asja kusima minema). Nii et jah... Kohe uldse mitte pole minu paev.

Ja ise olen suudi, et uldse lootsin, et kui kaugel ara olen, siis tagasi tulles ootab mind sama olukord ees. Aga enam pole midagi teha... Omad vitsad peksavad ja seekord krdi valusasti. Kellegi hinges olla, aga ainult 50 protsendi ulatuses pole just ka koige parem tunne ja see kindlasti vaheneb aja jooksul, sest olen kaugel eemal. Kuid ma ei suudista siin kedagi, kui uldse, siis ainult ennast. Nagu mu juhendaja Rocio utleb: Aeg parandab koik haavad. Ja mul on kolm uskumatut kuud Mehhikos veel ees!

Ma ei lase sel ennast mojutada, enda tood kull mitte. Nutsin tana juba piisavalt ja enam ei nuta. Vahemalt uritan mitte nutta.

Emme-issi, ilusat 30-ndat pulma-aastapaeva teile! Kallistan teid vaga kovasti ja nii kallid olete!

Ja esmaspaevad pole mu lemmikud... Ning tanane esmaspaev pole just eriline lemmik, aga noh, niimoodi on ju alati :D

Ja jalle on uks nadal moodunud! Olen hetkel Atlixco internetikohvikus ja kirjutan. Kuidas ma kull armastan laupaeva hommikuid! Koige rohkem armastan aga reedeid, eriti kui kell kukub 19.00 :D Sest siis tean, et mul on 48 tundi vaba aega ja kuigi see aeg laheb enamasti nii kiiresti, et lausa jube, aga ikkagi :D

Nadal sujus Ipos tavaliselt. Kuigi uks kurb asi juhtus ka: Ramiro ehk San Joses elava poisi ema suri reede varahommikul ara, viimane oli 12 aastat vahiga voidelnud ja lopuks sai vahk temast siiski voitu... Ja koik San Joses elavad lapsed ja nende vabatahtlik Simone laksid Ramiro majja, et ema ilusti ara saata(see on vist Mehhikos kombeks, et enne matuseid minnakse ja istutakse selle inimese perekonna juures). Simone pidi eile minu ja Valeriga istuma minema, aga joudis sealt liiga hilja tagasi ning helistas Danielale ning mainis, et reaalsus joudis talle kohale nahes, kui vaeselt tegelikult inimesed elada voivad... Jaaa... Ega seda ise vist paris ette kujutada ei saagi, enne kui seda naed. Naiteks Cesar on Tolometlast parit, uhest majast, mis on vaga katki ja mis asub kohe sellel samal tanaval, kuhu vabatahtlikud lapsed hommikuti kooli viivad ehk siis samal tanaval, kus kool. Ja nuud sain teada ka, miks Sergio Ipoderacis viibib. Nimelt ta ema on vanglas, kuna tappis oma tutre ehk siis Sergio noorema oe... Ja see juhtus kaks aastat tagasi, kokku peab ta vanglas olema 30 aastat, nii et 28 aastat on veel ees. Seda Sergio teab, aga ta ei tea, et ta ema ja isa olid tegelikult ode ja vend, ta ei tea oma isast midagi... Ta ema sunnitas Sergio, kui oli 16-aastane ja hetkel on ta 28-aastane. Sellised asjad on alati kuskil kaugel olnud, kuskil mujal. Kuid nuud tunduvad need kuidagi nii lahedal olevad, uskumatult lahedal. Ja mone inimese reaalsus ongi selline, just selline. Nii karm.

Kuid muidu sujus nadal suhteliselt rahulikult. Hilinesin kooki iga paev :D Aga ikka sai ruttu valmis, sest meid on seal hetkel ju kolm :D Ja parast Davidi araminekut votsin Tolometlasse mineku enda peale, sest keegi poleks seda nagunii teha tahtnud, jargmisel nadalal teevad seda John ja Daniela ja siis uuesti mina, sest see laheb majade jargi. Onneks sujusid minekud ja tulekud suhteliselt rahulikult, kuigi narvidele kaib see, et hommikuti jaab opetaja alati hiljaks ja tanu sellele pean mina ka ootama, tunnid peaksid kell 08.00 algama, aga vahel jouab ops kell 08.20, uks kord isegi 08.40, nagu Valerie mulle mainis! Ja vabatahtlik ei voi enne ara minna, kui kaks opetajat kohale jouvad, nad tulevad sama autoga. Ega seal kulakoolis rohkem opetajaid polegi ja ainult kaks klassiruumi on ka. Kui Valeriega kahekesi jaame, siis on Tolometla peaaegu alati garanteeritud :D Kuid raagiti, et mais tuleb Franky tagasi, ta juba oli varem Ipos vabatahtlik, aga ta tuleb uuesti paariks kuuks. Ta on puertoriiklane, aga on palju aastaid Ameerika Uhendriikides elanud. Aga ma igal juhul loodan, et vabatahtlike tuleb juurde :D

Ja meil on sellest nadalast uus poiss juures, Juan Carlos. Ta on 14 ja tal on paris raske Ipo reeglitega harjuda, aga ajapikku saavad sellega koik hakkama. Nuud on meil maja jalle tais, sest ta kolis Cristiani kohal, kes eelmisel nadalal otsustas ara minna.

Eile kaisime Valerie ja Danielaga turul soomas(meil on seal uks lemmikkoht juba olemas, kus on superhead toidud) ja parast uhes karaookebaaris, aga olime juba varakult tagasi. Ja selle nadalopu valvaja Ubaldo ei olnudki veel uinunud, kui ma tagasi joudsin. Aga onneks tulin siiski suhteliselt vaikselt ja lapsi oma kolistamisega(ukse lukust lahti tegemine, oma toa votmega avamine) ules ei ajanud :D Olin siiski ainult pooleliitrise olu ara joonud(tavaliselt joon liitrise nadalaloppudel). Nii et jah. Ma loodan, et Eestisse tagasi poordudes voordun siiski sellest ollest, mis mulle nii vaga meeldima on hakanud :D Ma usun, et siiski, sest mehhiko olu on superhea ja seda Eestis saadaval pole :D Nii et loota ju voib :D Kes oleks voinud arvata, et minust selline olujoodik saab :D Habi lausa kohe :D Varem olin ju selle suur vastane :D

Ja muide, isegi politsei hoikas mulle tanaval "Guera"(heledapaise naise kohta kaib see sona ehk siis blondiin), nii et jah :D

Ja unustasin eile ara, aga parem hilja kui mitte kunagi: Helina ja Tarvi, ilusat pulma-aastapaeva teile :)

Ja paris raske on kell 05.00 hommikul argata, kui olen kaks nadalat kell 08.00 arganud :D Kuid kull ma harjun uuesti ara ja varsti ei tunne enam hommikuti sellist unetunnet :D Inimene harjub toesti koigega :)

Kolm kuud Mehhikos oldud, kolm kuud veel ees...

Olen hetkel Atlixco internetikohvikus ja kell on 09.26 :) Tegelikult peaksin suhteliselt kohe Iposse tagasi poorduma, aga nii pooltunnikest voib koogitoimkonda kull hilineda :D Olen seda mehhiklaste hilinemiskommet vahel nii enda kasuks ara kasutama hakanud, et lausa habi on tunnistada :D Kuid seda teevad Ipos koik vabatahtlikud ja onneks ei tehta sellest suurt numbrit :D Pealegi mehhiklased on ise uhed suured hilinejad ega pane enamasti teiste hilinemist tahele ega ka pahaks :D

Eile vottis laste koduste ulesannate lahendamine nii kaua aega, et soime ohtust kell 21.30 ja magama sain ma kell 22.30, Rocio jatkas veel Alejandro(kes veel aru pole saanud, siis tegemist ei ole selle Alejandroga, kellega Ipos jubedaid asju juhtus, vaid teise Alejandroga, kes enne elas San Pedro majas) matemaatikaga kuni sudaooni. Nimelt oli Alejandrol kuu aega mata kodused tood tegemata, seega lehekulgi oli palju. Alguses aitasin mina teda ja nuud ma saan aru, miks inimesed toeliselt narvi laksid, kui nad mulle matat uritasid seletada ja mina midagi aru ei saanud :D Alejandro pole ka selles eriti tugev, seega pidin ka palju seletama, aga mina ei lainud onneks narvi, selle viimase pohjus on kindlasti see, et ma tean vaga hasti, mida tahendab, kui midagi aru ei saa :D Vahemalt hea, et isegi viienda klassi matast midagi aru sain :D Lopuks kui oma seitse lehekulge tehtud sai(sama palju jai veel edasi teha, aga Rocio aitas teda siis hiljem, nagu ma juba ka mainisin), oli mul endal ka nii juhe koos, et lausa jube :D Jah, mata pole kunagi mu lemmik olnud ja saan vaga hasti aru inimestest, kellele see ei meeldi :D

Ma unustasin kirjutada, et kui mul nadalavahetusevalve oli, siis reede ohtul kell 19.00 tuli uks perekond ja tahtis lihtsalt oma poega Iposse jatta, sest too ei kuulanud korraks sona! Tulid suure autoga ja terve perekond oli kaasa voetud! Enrique siis seletas neile, et Ipo ei ole selline koht, kuhu lapsed satuvad ainult selleparast, et nad kord sona ei kuula jne, et see on koht, kus lastel on kurb minevik ja paljud neist on tanaval elanud jne. Ma ei saa sellistest inimestest aru, kes niimoodi oma lapse sinna tooksid, nagu laps oleks mingi manguasi, kellest voib niisama loobuda! Ja kui Enrique siis seletas, et ega Ipo mingi puhkekeskus pole, et seal peaks laps nagunii tootama jne, siis hakkasid vanemad kahtlema. Jah, moned inimesed panevad mind endiselt imestama... Ja sellest raakidest Cristian ei poordunud laupaeval enam Atlixcost tagasi(olen vist maininud, et neil on alati laupaeviti tunnike Atlixcos, kus lapsed voivad minna kuhu tahavad ja hiljem peavad minibussi juurde tagasi tulema, see peatub alati kesklinnale vaga lahedal, punase risti ukse ees). Ta oli alati maininud, et ta ei taha Ipos olla, et tahab Casa de la Niñezis elada. Kuid viimasesse ei saa igavesti jaada ja tavaliselt saadetakse sealt siiski Iposse ule. Kuid Nacho ehk Ipo uks omanikest utles, et kui Cristian ise ei vaartusta seda, mida Ipo talle pakub, siis pole midagi teha ja tagasi ta ka enam ei tule, sest kord ta juba lasi siit jalga ja sai tagasi tulla.

Rociol on hetkel megasuured peavalud, teda kimbutavad tihtipeale migreenihood. Need kestavad umbes kolm paeva ja siis lahevad ule ning mingi aja parast tulevad uuesti, isegi tabletid ei aita suurt midagi. Ja eile unustas ta votmed oma tuppa ja sulges ukse ning juhendajate uks laheb automaatselt lukku, seega muukis ta selle koos Rubeni ja Ricardo abiga hiljem lahti. Ning seda ust pole nii lihtne lahti muukida, selleks kulus oma tund ara. Vabatahtlike toauksed automaatselt lukku ei kai ja selle tottu ei saa ka minul kunagi midagi sellist ette tulla(mille ule on mul ainult hea meel). Sama lugu juhtub tihti Angelicaga, kes meie nadalavahetusevalve puhul andis mulle koopia oma votmest, et kui ta peaks need tuppa unustama, et siis on voti olemas. Ja muidugi juhtus see, kuigi alles kolme paeva parast, aga ikkagi.

Hetkel on praegune kliima siin nii kohutav, eile oosel sadas nii jubedalt ja muristas, et lausa hirm tekkis. Olen alati aikest natukene kartnud, aga Mehhikos on see vahepeal eriti tugev. Hetkel on juba maha rahunenud, kuigi hommikul, kui laste koolibussiga Atlixcosse joudsin, sadas natuke vihma kull. Kaisin varahommikul turul soomas. Ma lihtsalt jumaldan Mehhiko turgusid, mis avatakse vaga vara ja suletakse vaga hilja ning moned boksid jaavad avatuks isegi kogu oo(kuigi oleneb muidugi turust ka). Ja tana pean lastele Tolometlasse vastu minema, sest David laheb arsti juurde, muidu oleks tema kord. Ka temal onnestus Ipos oma kasi kipsi kukkuda, nii et oleme naljatamisi utlema hakanud, et see on Ipoderaci vabatahtlike needus :D(Ptui-ptui :D). Koigpealt John ja nuud tema. Kuigi Davidil pole see asi nii hull kui Johnil oli. Ja homme laheb David juba Ipost minema, jargmisel nadalal teevad seda Simone ja Daniela ning mais John. Seega jaame Valeriega ainult kahekesi, kui enne maid kedagi uut ei tule. Mina loodan kull, et tuleb, sest kaks vabatahtlikku on paris igav vark ikka :D(Kuigi uksinda oleks veel igavam :D) No enne juulit tuleb kindlasti moni uus ja enne septembrit kohe kindlasti, Valerie jaab nimelt septembri lopuni. Aga jah, naljakas on moelda, et natuke aega tagasi oli vabatahtlikke kaheksa ja mais voib juhtuda, et on ainult kaks.

Ostsin muidu hispaaniakeelse Cosmopolitani ka, aga lugesin selle uhe ohtuga labi :D Niimoodi need Cosmod lahevadki, nii kiiresti saab labi loetud. Eestis ja Euroopas toimuvaga ma eriti kursis pole, sest isegi kui on aega netist uudiseid lugeda(mida just vaga tihti ei juhtu), siis ma ikkagi ei tee seda. Ma tean, et olen selles mottes halb eestlane, sest ikka peaks ju vahemalt oma riigis toimuvaga kursis olema, aga jah. Mehhikos on hetkel aktuaalseks teemaks see, et uhe rikka perekonna laps laks oma kodust kaduma ja hiljem leiti see sama 4-aastane laps oma voodi alt surnuna. Kahtlustatakse vanemaid, kahtlustatakse lapsehoidjaid, kahtlustatakse koiki. Kuigi viimane versioon oli vist, et tal tekkis hingamisega probleeme ja ta kukkus voodi alla, aga ikkagi jaab arusaamatuks, kuidas keegi teda sealt kohe ules ei leidnud? Voib-olla on mingi variant veel tekkinud, sest kuna vaheaeg loppes ara, siis uudiseid me enam ei nae ning ilmselt paneb Rocio varsti teleka oma tuppa tagasi, see viimane on ta isiklik, aga ta jatab selle nadalavahetuseks alati elutuppa, et lapsed saaksid filme ja telekat vaadata. (Ma olen tahele pannud, et mu lausetes on palju sonakordusi, aga vast andestate ikka :D).

Ja tana tapselt kolm kuud tagasi tulin ma Mehhikosse ja tana tapselt kolme kuu parast hakkan ma Eestisse tagasi suunduma(kuigi Eestisse jouan siiski 14-juulil, aga alustan Mehhikos oma lendudega 13-juulil). Ja ma maletan, kuidas Airi(eestlanna, kes enne oli Mehhikos vabatahtlik) mulle mainis, et siin lendab aeg nii kiiresti, et ei saa arugi. Ning tapselt niimoodi see ongi.

Kuid suured-suured kallid teile :) Teate ju, et olete mul alati sudames :)

P.S: Olen kooki 10 minutit hiljaks jaanud + see aeg veel, mis mul kulub combiga soitmiseks+ natuke kondimiseks. Kuid tavaliselt hilinen ma ainult kumme minutit, nii et pole midagi :) Tahtsin lihtsalt natuke kiiremat netti kasutada kui kontoris ja seda niimoodi, et ei peaks nii kiirustama, sest seal tahavad ju teised ka kogu aeg sama arvutit kasutada.

Natuke informatsiooni Ipoderaci kohta :)

Motlesin, et iseloomustaksin koiki San Pablo lapsi, kellega ma koos elan :) Ma tean, et teile see vbl ei utle midagi, aga minu jaoks oleks seda tulevikus hea lugeda :)

San Pablo lapsed:

Ruben(15) - San Pablo koige vanem laps, ta peaks juba San Lucases elama, aga siiamaani pole teda veel ule viidud. Kuid viimasel ajal on tema kaitumine mind ullatanud, sest enne Manueli umberkolimist olin kindel, et Ruben nii palju paremaks ei muutu, aga ta muutus ja vottis Manueli koha ule! Seda aga ainult heas mottes, sest Rubenist on mulle palju abi, sest kui lapsed mind naiteks ei kuula, siis tuleb tema appi ja kuna ta on hetkel koige vanem, siis kuulatakse teda ikkagi. Kuigi karta on, et kui ta laheb San Lucasesse ule, siis ta muutub ja sellest on krdima kahju. Tapselt sama juhtus Manueliga, kes on nuud nii ulbeks muutunud, sest elab nuud koos vanemate poistega ja hetkel on koige raskemaks majaks peale San Pedro just San Lucas. Aga jah, kui Ruben ara kolib, siis ei jaa enam sellist jargmist, kes heas mottes majaliidri koha ule votaks. Tema on ka uks neist, kelle hispaania keelest on mul vahel raske aru saada, sest ta raagib nii teistmoodi. Uldiselt saan ikka aru, aga vahel juhtub, et ei jaga paris tapselt ara.


David S(12)- Tema on selline hasti energiline ja kohati ka piisavalt otsekohene laps. Ning utleks, et San Pablo koige intelligentsem laps, kes jagab koik kooliasjad koheselt ara ja palju seletamist ei vaja. Kuid vahel on ta isegi nii otsekohene, et moni inimene ajab selle ulbusega segamini. Mina ajasin ka alguses ja tihtipeale see vbl seda ongi.

David A-(12) Jaa, San Pablo koige probleemsem laps. Kuigi viimasel ajal on asi ikka kovasti paranenud ja neid kordi, kus ta mulle ikka vaga inetult nahvab, ei tule enam nii palju ette. Ning uks paev voib ta olla ingel ja teine paev kaituda nagu saatan. Vahel utleb ta mulle, et ma voiksin juba tagasi oma kodumaale kobida, teine paev aga on nii sobralik. Kuid toesti, neid kordi, kus ta nii inetult ebaviisakas on, jaab ainult vahemaks ja selle ule on mul ainult hea meel.

Cesar - (12)Koige suurema naeratusega laps, koos Luis Fernandoga. Cesar on alati selline hasti vaimukas ja tihtipeale ka irooniline, aga seda ainult heas mottes :) Igavesti jaab meelde ta nelja sormuse kommentaar:"Jaanika, kas sul on neli peigmeest?" Haha :D Ja Cesarile meeldib meeletult laulda ja ta teab megalt laulusonu peast(kuigi koik Ipo lapsed teavad neid paris hasti peast).

Luis Fernando - Ta on juba 14, kuigi naeb kovasti noorem valja. Tihtipeale saab Rocio kaest pahandada, sest suudab end kas tahtlikult voi tahtmatult igasugustesse jamadesse sokutada. Ka talle meeldib lauluviise ules votta ja "Kaks sammu sissepoole, kaks sammu valjapoole" olen talle paris hasti selgeks opetanud :D Peaaegu koik oskavad sellest natuke juba laulda, vigadega kull, aga ikkagi :D Luis Fernando on selles koige parem.

Sergio- (13) No tema on oma kahe luhikese kuu jooksul ikka paris paljudesse jamadesse sattunud. Koige kurvem selle juures ongi see, et ta ema istub hetkel ka kinni ja mina ei tea milleparast, aga niimoodi jatkates jouab ta samasse punkti. Rocio on talle seda maininud ka, et kui ta vaid puuaks, siis ta suudaks asju muuta. Sest kes muudab kokkuvottes nende laste lugusid? Kas juhendajad? Ei, nemad ise.

Cristian -(13) Tema poordus Casa de la Niñezist tagasi ja on kohe naha, et ta igatseb seda viimast kohta, sest seal ei pea vara arkama, seal ei kaida koolis ega tehta tood jne. Kuid muidu on suhteliselt vaikne poiss ja hasti kinnine ka. Ei tea temast eriti midagi.



Nemad on koik oiged San Pablo elanikud, aga hetkel on meil viis San Pedros elavat last ka, keda ma voiksin iseloomustada, kuigi ma neid nii palju ei tunne :) Nendel ma vanuseid ei pane, sest ma pole paris kindel.

Luis Ernesto - uks kaksikutest, kes on palju viisakam ja vastutustundlikum kui tema vend Luis Enrique, kes endiselt elab San Pedros. Vaga tore ja viisakas laps, aitab ka alati :) Tootasin ta vennaga vanasti samas grupis koos ja viimane pole pooltki seda, mis ta vend.

Ricardo - selle lapse nagu on juba selline, mis utleb, et ta on hea laps :) Ja seda ta ongi, ulimalt abivalmis ja sobralik, kusib alati, kas saab aidata jne. Ning alati naeratav :)

Ruy - Tema elas varem ka San Pablos ja tihtipeal tundub ta egotsentristlik, sest talle tundub, et see, mida tema raagib on olulisem kui teised lapsed. Rocio on selleparast tihti kuri, sest koikide laste utlemised on sama olulised. Tema oli ka see, kes Casa de la Niñezist tagasi tuli.

Moises- Ka tema elas juba natuke San Pablos ja ta on hetkel koige noorem, 10-aastane. Tema on vaga tujukas laps ja on kohe naha, et San Pablos talle eriti ei meeldi, et ta igatseb San Pedrot taga. Ka tema suudab tihti probleemidesse sattuda, kuigi mitte sellistesse nagu Sergio.

Alejandro - No teda kutsutakse Ipoderaci latataraks, sest alati kipub ta kull Alma ja Yescika juurde minema ja raakima(tihtipeale valetama), et mida uks juhendaja kull tegi ja mida teine tegemata jattis jne. Ka sele tottu on Rocio tema peale tihti kuri jne. Jah, ka tema on uks probleemsestest lastest.

Ja ongi kokku 12 last :)

Ning selgitakse seda majade susteemi ka, sest olen moelnud, et see voib paris arusaamatu olla :D Nimelt Ipoderacis on kuus maja, kus elavad lapsed erinevas vanuses ja kui moni laps on juba piisavalt vastutustundlik, et maja vahetada, tehakse vahetus(moningatel juhtudel kipub vanus juba nii peale, et vahetus tehakse nii voi teisiti).

San Juan - seal elavad koige vaiksemad lapsed ja hetkel on seal vabatahtlikeks Daniela ja John. Varem olid Eva ja August, aga parast Augusti araminemist laks sinna asmele John ja parast Eva lahkumist laks sinna Daniela(varem oli Daniela koos Davidiga San Marcose majas). See on maja, mis vajab alati vabatahtlikke ja seal on ka koige rohkem teha ning niisama lihtsalt vaba aega on raskem leida. Juhendaja on Angelica.

San Pedro - hetkel koige probleemsem maja, sest kahe kuu jooksul on lapsed valja soonud kaks juhendajat ja hetkel on kolmas oppimisperioodil, aga selle maja juhendajal peab vaga kova narv igal juhul olema. Praegu on neid seal ainult kuus, sest niikaua kui Guillermina ehk nende uus juhendaja opib, on neil San Josest keegi abiks(neile lastele, kes on nadalavahetusel abiks voi ka rohkem nagu hetkel San Pedro puhul, makstakse ka selle eest suuremat taskuraha kui see, mis nad tootades teenivad). Hetkel San Pedrol veel juhendajat pole, aga kui Guillermina vastu peab, siis saab endale uue juhendaja.

San Pablo - maja, kus mina elan ja hetkel olen seal siis ainuke vabatahtlik :) Utleme niimoodi, et sealsed lapsed on kull ulakad, aga vahem kui teistes majades, sest Rocio on karm. Ning kui nad midagi teevad, siis saavad karistada ka. Mina olen igal juhul oma majaga rahul :) Juhendaja on Rocio.

San Lucas - ka nemad on probleemsed lapsed ja seal on kovasti raskem vabatahtlik olla, seega imetlen Valeriet, et teda depressioon ei valda(vahemalt ei tundu, kui John veel seal elas, siis oli viimane paris nukker nende laste tottu). seal elab Enrique, keda on kaks korda lapsendada tahetud, aga kes molemad korrad poordus Iposse samamoodi tagasi, sest pere ei saanud tema kaitumisega hakkama. Ja hetkel laheb juhendaja Enrique sinna ule, mis lastele kohe kindlasti ei meeldi, aga see tuleb neile ainult kasuks, sest Guillermo oli selline leebe ja nad said peaaegu koike teha. Hetkel neil enam juhendajat pole, Guillermo laks ara ja Enrique ehk San Jose juhendaja laheb niikaua asemele, kui uus leitakse.

San Marcos - Hetkel on seal vabatahtlik David, kuigi tema laheb juba neljapaeval ara, kolm nadalat on ta veel Mexico Citys uhes projektis, mille nimi on Pro Niños ja mida mulle ka alguses pakuti, aga ma valisin Ipoderaci. Kui ma oigesti maletan, siis eestlane Airi oli just selles projektis, vahemalt minu meelest kull. San Marcosega oli vabatahtlikel koos sportlik tegevus, seega tean neid lapsi juba paris hasti. Ivan hakkas mulle nalja parast Moonika utlema, kui ma talle kogemata Sergio utlesin(kes on uks teine San Marcoses elav laps). See Moonika nali tuli muidu selleparast, et San Joses elav Jaime motles, et mu nimi ongi Moonika :D Lino on juhendaja.

San Jose - neil on kull hetkel vabatahtlik Simone, aga tal on kontoriprojekt, seega ei muutu Simone lastega nii palju kokku, vaid lihtsalt elab seal. San Joses elavatest lastest juba moned tootavad(no tegelt nemad seal jah enam eriti lapsed pole) ja Ramiro hakkab varsti Ipost ara minema, sest tal on olemas hea too ja Ipo aitab tal korterit hankida jne.


Ja muudest asjadest raakida, siis olen isegi hispaania keeles unenagusid nagema hakanud :D Ja uks kord juhtus uks vaga tabar lugu, nimelt ma tean vaga hasti, mida jabon(seep) eesti keeles tahendab, aga mul ei tulnud selle eesti keele vaste koheselt meelde. Motlesin siis oma kumme minutit, et noo see kandiline asi, mida kate pesemiseks kasutatakse jne. No see... see... ! Ja kui siis kumne minuti parast sona meelde tuli, karjusin lausa roomust:"Seep". Ja naiteks seda ka, et kui Johni isa Iposse kulla tuli, siis pidin inglise keeles raakima, sest ta isa ei raagi hispaania keelt, aga koik sonad tulid koheselt hispaania keeles. Ja olen ju koigile oelnud, et oskan inkat siiski rohkem kui hispi :D No tegelikult oskangi, aga kuna pole seda uldse viimasel ajal praktiseerinud, siis hakkab see vaikselt ara ununema. Ja reedel laksime Simone, Valerie ja Davidiga Juglari ja sattusime juhuslikult Johni ja tema isaga ka kokku. Simone raakis vabatahtlikest koige paremini inglise keelt, sest ta on aasta USA-s elanud, just nimelt Colorados, kust August ja John parit on. Aga jah :D

Ja seda ka, et see mehhiko meeste tahelepanu on tuutu. Isegi poodi minnes juhtub tihti seda, et moni auto piibutab nii kovasti, et ehmatan nii ara jne. Ja eile ohtul soomas kaies juhtus see, et istusin uhe paarikese lahedal ja niimoodi, et mees istus naoga minu poole ja naine selja poole. Ja see mees muudkui naeratas mulle, seda muidugi niimoodi, et ta pruut seda tahele ei pannud. Jah, tihtipeale mehhiko meestega kaibki kaasas selline pendejolik(topralik) kaitumine. Kui pendejost raakida, siis utlesin paar nadalat tagasi San Lucases elavale Enriquele Quien dejo su fruta afuera(Kes jattis oma puuvilja valja? siis eesti keeles, uks apelsin vedeles San Lucase ukse ees ja meil oli seal lahedal just San Marcosega sportlikud tegevused.) Ja Enrique vaatas mulle suurte silmadega otsa ja kusis, et kas ma utlesin talle pendejo?! See tahendab, ta katkestas mind parast Quien dejod, sest arvas, et olin talle pendejo oelnud. Ma siis muidugi utlesin, et mina sellist sona ei kasutanud. Ja sellist sona mina toesti kasutanud pole, mitte kellegi puhul seal.

Kuid hetkel toesti lopetan, sest enne bussile minekut soon veel kuskil hommikust ka :) Tulin siia bussifirma Oroga, aga see kesklinnast nii kaugel, bussifirma Estrella Roja viib mind siit lahemalt otse Pueblasse ja sealt edasi votan surmkiirelt kimava camioni Atlixco suunas. Kusjuures, Oro ei peatanud siia tulles ka kesklinnas ja mina maletasin, et eelmine kord kull peatus zocalole lahemal, aga siis oli bussifirmaks Estrella Roja vist. Ja muide, Mehhiko suurtes linnades on bussijaamad ja bussid firmade kaupa eraldatud, naiteks uhest kohast lahevad koik Orod ja teisest kohast koik Estrella Rojad jne. Ja ma usun, et tana on buss tais, sest on vaheaja viimane paev ja paljud lahevad Pueblasse tagasi jne. Ma loodan, et Siijuve kaardiga saan ikka 50 prossa soodsamalt, tana peaks see ikka kehtima, sest on vaheaja viimane paev. Kahju, et see ainult vaheajal niimoodi on, mitte kogu aeg :D Jargmine vaheaeg algab juuni lopus ja mina naen seda ainult kaks nadalat, kui mul siis just puhkust pole. Ja isegi kui on, siis kasuks tuleb ikka, eriti reisimisel ju, sest koik bussihinnad on soodsamad :) Ma pole siiamaani valmis moelnud, millal ma puhkuse votaks. Kuid kuu lopp selleks nuud kull eriti hea aeg pole, sest siis pole mul tavaliselt sentigi hinge taga. Kuid jah, eks nais :D Igal juhul enne juunit ma seda teha ei kavatse. Pean lihtsalt Yescikale vahemalt kaks nadalat enne mainima, et lahen puhkusele ja asi ants.

Kuid nuud kull lopetan :)

Kallistan :)

P.S: Magdalena kulastas enne Saksamaale minekut uuesti Ipot. Kes ei maleta, siis oli ta Ipos kaks aastat tagasi vabatahtlik ja nuud reisib niisama Mehhikos.

Jaanika Paanika blogi, mida kindlasti kaua-kaua oodanud olete :D :D

Ma pole aastaid blogi kirjutanud! Hetkel olen Cuernavacas, kus ma kaks kuud tagasi kaisin(koos Valerie, Johni ja Augustiga). Olen uhes hostelis ja selle suur eelis on see, et internet on tasuta kaasas. Kuid Cuernavaca on linn(asub Morelose maakonnas, kolme tunni kaugusel Pueblast ja kusjuures, tanu vaheajale sain Siijuve opilaskaardiga 50 protsenti soodsamalt soita, mis on superhea), kuhu voiksin iga kell tagasi tulla, sest see on lihtsalt superilus! Ma pole eelmisi pilte veel Valerie kaest saanud, aga aega ju ka on :D (Veebruaris polnud mul adapterit ja mu enda digikal oli aku tuhi). Kuid mind tabas hetkel natuke paanika, sest see arvuti siin ei taha mu DVD koos Pueblas tehtud fotodega lugeda(koige esimesed 500 fotot). Ma tahtsin igaks juhuks kontrollida, et kas need on ikka olemas, sest olen paljud juba digikast ara kustutanud. Kui lasin Rafal seda oma lapakas kontrollida, siis tema utles, et on kull olemas, aga siin vbl see funktsioon ei toota. Kuid hirm on ikka sees, sest mujal mul neid pole(ainult moned, mis Orkutis on, aga see on vaid kaputais ning pealegi pole see sama). Pean seda kontrollimist mones internetikohvikus tegema.

Kuid nii superhea on parast kaht rasket toonadalat puhata! Tegelt ka! Sest selle kahe nadala jooksul ei saanud ma absoluutselt Ipost lahkuda, kui valja jatta need korrad, mil Rociolt luba kusisin ja kiiresti lahimas poes kaisin. Onneks pole Rociol kunagi selle vastu midagi, ma hindan teda selleparast vaga korgelt, sest tema votab vabatahtlikku nagu inimest. Koik praegused juhendajad on toredad, aga olen jutte kuulnud sellest ajast, kui Yescika ja Alma veel juhendajad olid... Siis ei saanud vabatahtlikud absoluutselt rahu ja neil oli selline tamp taga, et lausa oudus. Rocio raakis mulle, et tolleaegne San Juani vabatahtlik(Alma oli seal juhendaja, hetkel on kontoritootaja nagu Yescikagi) oli San Pablo vabatahtliku peale vihane, sest viimasel oli kovasti rohkem vaba aega kui tal, sest Rocio on alati vabatahtlikesse hasti suhtunud ja lubanud neil ka koige kiiremal ajal kas voi korraks valja minna.

Kuid alustaksin vast kronoloogilises jarjekorras, kuigi koige kirjutamiseks laheks meeletult aega. Kaks nadalat tagasi reedel oli Rafa ja Eva viimane ohtu, seega suundusime koik Cholulasse, et aega maha votta(valja arvatud David, sest tal oli siis nadalavahetusevalve, mille tottu ta pidi Iposse jaama). Koigepealt laksime sooma, tellisime terve kamba peale ikka palju pitsasid, sest uhe pitsaari eelis oli see, et tellides uhe suure pitsa, said kaks tukki :) Seega tellisid kaks pitsat ja said neli pitsat jne :D Ning hiljem laksime kogu kambaga uhte kohta, kus sai vesipiipu tommata, see viimane oli Rafa ja Eva soov, sest nemad on selle suured harrastajad. Mina olin ainuke, kes seda ei tommanud, sest mind jatavad sellised asjad toesti vaga kulmaks. Daniela ja Simone jaid Cholulasse ooseks, meie suundusime Valerie, Johni, Rafa ja Evaga veel uhte baari, kus laulis uks sakslanna :D Seega Rafa, Eva ja Valerie olid selle ule vaga onnelikud :D Hiljem laksime me viiekesi taksoga Iposse(jah, Mehhikos saab ka viiekesi taksos istutud ja ikkagi 50 peesot hinnast alla lunitud :D).

Laupaeval oligi siis Rafa ja Eva viiamane hommik Ipos. Kui Rafa Rocioga huvasti jattis, olid tal pisarad silmis ja Rocio oli ka upris onnetu(tal oli siis nadalavahetusevalve, seega pidi ta tol nadalavahetusel Iposse jaama). Saatsime koos Valeriga Rafa ja Eva teele ara, kus nad siis bussiga Pueblasse suundusid. Seal pidid nad veetma kaks paeva ja sealt edasi laksid nad lennukiga Hondurasele. Kuid see lend on Mexico City-Miami-Honduras, seega suure ringiga, aga see oli odavam kui otse minna. Mul pole nende edasisest elukaigust aimugi, aga ma tean seda, et nende uus vabatahtlikuprojekt on paris metsa sees, seega ei pruugi neil eriti internetivoimalusi olla, eriti veel kui arvestada seda, et lahim linn on kolme tunni kaugusel. Nii et jah. Kuid tihtipeale juhtubki siin ka see, et enam edasi ei suhelda. Naiteks mind ullatas vaga see, et Valeriel pole isegi Augusti e-maili aadressi, sest kui viimane veel Ipos vabatahtlik oli, said nad megahasti labi. Nojah, kui Facebooki ikka pole, siis pole vist inimest olemaski :D Niimoodi utles mulle David :D Minul ja Valeriel pole Facebooki, koigil teistel tundub see kull siin olevat, eriti mehhiklastel, koigil juhendajatel kull vahemalt on. Kuid ei, ei, mina seda kull tegema ei hakka, ma tean, et kasuks tuleks, sest valismaalastel ju Orkutit ei ole(ainult brasiillastel). Kuid jah, see selleks :D

Ja viimased kaks nadalat on siis lastel vaheaeg olnud! Kui kaks nadalat tagasi puhapaeva ohtul lapsed mind uldse kuulata ei tahtnud, tekkis mul lausa masendus, sest teadsin, et ees ootavad kaks pikka nadalat, kus lapsed on kogu aeg kodus pluss veel see, et Rafat enam polnud ja ilma temata on raskem, sest olen ju San Pablos ainuke vabatahtlik. Kuid see masendus laks ruttu ule, mille ule oli mul ainult hea meel, sest Mehhikos mulle kull ei meeldi masenduses olla ja neid kordi ei tule just ka eriti ette.

Koige positiivsem selle kahe nadala jooksul oli kindlasti see, et sain hommikuti kolm tundi rohkem magada, see tahendab seda, et aratus oli kell 08.00, mitte kell 05.00 :D Eestis oli kell 08.00 minu jaoks piisavalt vara, aga Mehhikos, eriti Ipos on see juba piisavalt hea kellaaeg ulesarkamiseks :D Nii et jah :)

(Vahepeal kaisin soomas ja olen nuud ilusti oma hostelis tagasi, kell on 23.00(teil juba 07.00 hommikul). See nadalavahetus votsin Cuernavaca seikluse uksi ette, sest teised tahtsid Iposse jaada ja mina enam ei tahtnud, sest olin mitu nadalavahetust jaanud. Daniela pidi nagunii valvesse jaama ja Johnil tuli isa kulla, seega jaid Iposse Valerie, Simone ja David. Eestis poleks mul selline reisimine mottessegi tulnud, teadmata veel, kus oobin, aga kuna Mehhikos on hostelid iga nurga peal, siis selles mottes mul vedas. Kuigi siia tulles ei saanud ma tuba sinna hostelisse, kus eelmine kord kaisin, koik olid hoivatud, seega laksin turismiinfosse ja sealne tuup helistas veel kahte hostelisse, kus lopuks uhe toa siiski leidsin. Jagan seda uhe mehhiklanna Mariamiga, kes on ulisobralik ja siinse hosteli boonus on kindlasti hind, aga samas ka see, et saan tasuta interneti kasutada ja kas voi oosel. Ning kesklinnale ka lahedal, seega superhea. Tahtsin lihtsalt Atlixcost eemale ja kuna teadsin, et sel nadalavahetusel saan 50 protsenti soodsamalt siia soita ja see on suht viimane voimalus, sest laste vaheaeg lopeb nuud ara. Ja nuudseks tunnen isegi natuke Cuernavaca kesklinna, kuigi olen siin ainult kaks korda kainud :D Kuid toesti, selles linnas on midagi, mis lausa tombab siia uuesti tulema. See pole liiga suur nagu seda on Puebla, aga see pole ka nii vaike nagu seda on Atlixco. Mitte Atlixco nuud vaike oleks, aga jah :D Mehhiko moistes siiski natuke pisike :D See koik oli siis vahemarkuseks.)

Kuid kuhu ma ennist jaingi? Ahjaa, vaheaja juurde. Need kaks nadalat on olnud tegevusi tais, kull kaks tundi tootamine hommikuti grupis, kus ma tavaliselt parastlounal tootan, kull oppimine lastega(jah, isegi vaheajal teevad nad seda), kull sportlik tegevus San Marcose lastega(kus David on vabatahtlik ja kus elavad juba suuremad lapsed, ainult San Jose maja lapsed on vanemad). Alguses oli paris harjumatu, sest korraga oli tegevusi nii palju, et hingetombeaega eriti ei jaanudki. Kuid lopuks hakkas see mulle meeldima, eriti vorkpallimangud San Marcose lastega, kuigi tavaliselt sai meie voistkond ikka alati pahe :D Kuigi uks kord mangisime Daniela ja Valeriega kolme poisi vastuse ja me ei saanudki nii haledalt pahe :D Valerie oli tudrukutest koige parem vorkpallis. Minul voivad servid vahel paris hasti onnestuda, aga meeskonnamangus olen ma kull vaga hale :D Uks kord mangisime jalkat ja mina olin varavavaht, aga mind vahetati paris ruttu valja, sest ma olin vaga koba varavavaht :D Valeriega juhtus sama lugu :D Ja uks kord mangisime vorku ka Ipo tootajatega(vabatahtlikud versus tootajad siis), aga saime jallegi haledalt pahe :D Jah, vorkpall pole just meie koige tugevam kulg, eriti minu. Korvpalli vabavisked see eest lahevad mul paremini, kuigi kord proovisin Rubeniga vabaviskeid voidu peale teha ja ikka tegi tema mulle ara. Sama juhtus Ivaniga. Nii et ikkagi ei tule mu pikkus ka sellisel juhul kasuks :D Nojah, aga sport pole kunagi mu koige tugevam kulg olnud ju :D

Eelmisel nadalavahetusel pidin siis Iposse jaama, aga valve sujus superhasti ja vaga rahulikult. Ning mul vedas, et see oli koos Enrique ja Angelicaga, sest nemad on toesti supertoredad juhendajad. Enrique ja Rocio on kaks juhendajat, kellel on koige suurem autoriteet, Enriquele utlevad poisid isegi jefe, mida tavaliselt kasutab alluv oma ulemuse kohta. Kuigi Mehhikos kasutatakse seda valjendit tihtipeale ka austuse avaldamiseks, naiteks doña Inesele utlevad nad ka tihtipeale jefa, seega jah. Ning tihtipeale kasutatakse seda valjendit siis, kui teine inimene on vanem, nagu seda on meie armas kokatadi Ines ja Enrique on juhendajatest ka koige eakam. Kuid nagu mul tihtipeale ikka vedama on kippunud, siis tol laupaeva hommikul ei olnud tood, mida nad tavaliselt nadalavahetusel neli tundi teevad, sest toodejuhatajat Luisi ei olnud suure reede tottu, mis monedele mehhiklastele tahendab ka seda, et laupaev on koheselt vaba :D Kuid tanu sellele suurele reedel ei tootanud ka doña, seega laupaeval andsime lastele tortad ehk siis meie moistes saiad, mille vahele nad siis sinki ja juustu panid :D Puhapaeval olime koos San Jose kolme lapse(voi mis lapsed seal enam on, moni juba 19) ja Angelicaga koogis ja tegime suua :D Agnelica, Jaime, Valentin ja Ramiro tegid ikka rohkem suua kui mina, aga jah :D (Ning vahemarkuseks voiks oelda, et nuudseks tean koigi laste nimesid, kes Ipos elavad, vahel voin kull moned kogemata sassi ajada, naiteks utlesin Valentinile Ramiro ja parast sain teada, et nad on vennad :D Ja San Juanis elavad kaksikud ajan ka alati sassi, aga meil on veel uks kaksikutepaar, keda ajasin ka enne sassi, sest molemad elasid San Pedros, aga nuud kolis Ernesto ule ja seega tean ma tapselt, kumb on Enrique ja kumb on Ernesto).

Ning minu nadalavahetusevalve puhul(nagu Davidi oma puhulgi, sest temal oli valve koos Rocio ja Sergioga ning kumbki ei oelnud talle, et ta peaks oosel kell 03.00 ringkaigu tegema) ei pidanud mina oosel koikides majades kaima ja kontrollima, kas lapsed ikka magavad. See viimane ei ole vabatahtlike kohustus, aga koik vabatahtlikud, kellel "veab" ja kes satuvad samal ajal valvesse koos Yescika voi Almaga, peavad seda tegema. Minu meelest on see viimane suht spooky, sest esiteks antakse sulle koigi majade votmed ja siis pead raudselt kuus korda proovima, et lopuks ometi oige voti tuleks(kuus maja, kuus votit). Ja siis kaid veel koigist pimedatest tubadest labi jne. Aga jah, las ta siis olla. Eile ohtul raakisime Valerie, Alma ja Yescikaga natuke ja viimased kaks kinnitasid uhest suust, et koik naissoost vabatahtlikud on Mehhikosse tullesjuurde votnud. Kui Valeriet veel ei olnud, siis Alma mainis, et neil on uks video sellest ajast, mil Valerie sinna joudis ja ta oli kovasti peenem, sama lugu juhtus Evaga, kuigi viimane sai ainult riisi ja frijolesid(oad) suua, sest ta on ju taimetoitlane. Koige ekstreemsem naide oli uhe vabatahtlikuga, kes kolme kuu jooksul vottis 19 kg juurde! Nojaa... Mina end kaalunud pole, aga olen kindel, et kindlasti on kilosid juures, sest kui votsin juurde juba Euroopas, siis Mehhikost ei maksa raakidagi. Kuid lohutuseks voib seda oelda, et koik vabatahtlikud, kellega Almal ja Yescikal parast kontakt on olnud, on oma kodumaal uuesti sama kaalu saavutanud, mis neil enne oli.

Mis siis veel Ipos juhtunud on? Ahjaa, Sergio laks ule nadala aja tagasi ara. Ta lihtsalt ei suutnud enam San Pedro juhendaja olla ja sellest saan ma taiesti aru, sest seal on upris voimatud lapsed. Nuud on meil uus tulevane San Pedro juhendaja Guillermina, kes elab hetkel endises Rafa toas, sest enne toole asumist peab ta ju nagema, kuidas selline too majades toimub ja esimesena saadetakse ta muidugi Rocio juurde, kellel on vaga kova autoriteet. Ilmselt jargmisena saadetakse ta Enrique juurde, sest ka temal on koige suurem autoriteet. Nimelt San Lucase juhendaja Guillermo laks ka eile minema ja Enrique kolib esmaspaevast sinna ning tema maja San Jose jaab ilma juhendajata, aga San Jose ei vajagi juhendajat, sest nad on seal juba suured. Kuid jah, Rocio ja lapsed lugesid soogilauas ule, et uhe aasta jooksul on Ipost ara lainud 15 inimest! Kull juhendajad, kull kontoritootajad jne. Ning ega see aasta erand pole, nii on pea iga aasta. Mina utlen ausalt, et mina ei suudaks olla Ipo juhendaja ja ma imetlen neid inimesi, kes seda suudavad. Sest sealne tootamine on tootamine 24 h, elatakse ju samas majas koos lastega ja kord kuue nadala tagant tuleb ka nadalavahetusel sinna jaada. Nii et jah, minu respekt neile inimestele, see too on raske, aga samas annab see hingeliselt kindlasti midagi nii suurt vastu, et juba puhendumuse parast jaavad moned oma kohale, isegi kui on piisavalt raske.

Mis siis veel? Ahjaa, esmaspaeval kaisime kinos ja vaatasime ara Alice Imedemaal :) Lastele see vist eriti huvi ei pakkunud, sest tegemist oli inglisekeelse filmiga ja seekord jatsid nad keele ka originaalseks ja panid hispaaniakeelsed subtiitrid alla. See viimane oli aga mulle meeltmooda, sest kuigi ma jumaldan hispaania keelt, siis mulle ei meeldi, kui ma ei kuule seda originaalis. Kui ma naen ikka filmis Johnny Deppi ja kuulen mingit veidrat onukest hispaania keeles raakimas, siis pole filmil minu jaoks enam sama vaartust. Film oli lastelik ja armas ning igav ei hakanud, und ka ei tulnud :D

Hetkel ma selle blogi lopetan, aga vbl kirjutan uue kohe otsa, et monedest asjadest veel raakida :) Lisan moned fotod ka :)

Vahel pole onneks uldse palju vaja. Jaaa, tead ju ise ka, kui onnelikuks mind teha suudad!

Muust mul pole hetkel aega kirjutada, aga nadalavahetusevalve sujus probleemideta.

Tahaksin nii paljust kirjutada, aga aega lihtsalt ei jatku. Kui enne seda ei tee, siis jargmisel nadalavahetusel kull, sest sellel nadalavahetusel pean siia jaama ja kontor on juba tana suletud, sest homme on ju suur reede. Hispaania keeles on see Viernes Santo ehk otse tolkides puha reede. Nii et jah, peate ootama mu blogi, hetkelgi kasutan oma juhendaja lapakat, et korraks netti saada, sest kontor juba suleti ja tana ma netti ei joudnudki.

Kuid suured-suured kallid teile :)

Ning tana on esimene aprill, kindlasti teeksin mone hea aprillinalja, aga te nagunii ei usuks mind ju :D Nagu kolm aastat tagasi uritasin kolmele inimesele msni teel nalja visata, et mul on poisipea, aga keegi ei uskunud mind :D :D

Nuud enne esmaspaeva voi teisipaeva ilmselt netti ei saa. Minu jaoks on see paris raske, sest koik vist teavad, kui oluline internet minu jaoks on :)