Saturday, July 17, 2010

Hüvasti, Mehhiko... Tere tulemast, mu armas Eestimaa! :)




































































































































































































































Nagu juba täpitähtedest aimata võite, siis olen ilusti kodumaal tagasi :) Kuigi harjumatu on täpitähti oma klaviatuuril näha, seega kui mu siinses blogis need viimased vahel puuduvad, siis võite mulle andeks anda :D

Hetkel olen kodumaal juba kolm päeva olnud ja nii harjumatu on tagasi olla! Tartu tundub kuidagi nii vaikne ja rahulik, keegi ei müü enam midagi tänaval ja üldse on inimesed kuidagi nii vaiksed ja rahulikud. Kui ma Mehhikos olin, siis vahel ma igatsesin meeletult seda rahu ja vaikust, mis Eestis on ja mida seal pole. Nüüd igatsen ma tihti seda segasumma suvilat ja kära, mis seal alati oli ja mida siin pole. Jah, nii see ongi.

Kuid alustan siiski kronoloogilises järjekorras ja kirjutan oma viimasest päevast Ipoderacis ehk siis esmaspäevast, mil ma sealsete laste ja töötajatega hüvasti jätsin. Sõime veel viimase lõuna koos ja ma olin kuidagi vaikne ja omades mõtetes. Asjad olid juba ilusti koos ja olin minekuks valmis.

Umbes kella 15.00 paiku hakkasin kõigi lastega hüvasti jätma, alustasin San Jose majast, kus elavad kõige suuremad ehk siis nii umbes 16-19-aastased lapsed. Kallistasin kõiki ja kinkisin mõnedele fotod ja Jaimele ühe pehme mänguasja ka(sest sain temaga sealt kõige paremini läbi). Näiteks Osvaldoga ei rääkinud ma selle poole aasta jooksul vist üle kahe lause küll, aga ikkagi kallistasin teda ka :) Kui San Jose juhendaja Enriquega hüvasti jätma hakkasin, hakkasid pisarad iseenesest jooksma. Jaa, raske oli lahkuda ja teadsin, et kui San Pablo lastega ehk oma maja lastega hüvasti jätan(oma maja jätsin nimelt viimaseks), siis saab see kõige raskem olema. Need lapsed jätsid mu südamesse jälje. Ma ei saa öelda, et kõik lapsed seda teinud oleksid, aga paljud siiski.

Käisin muudkui mööda majasid ringi ja kallistasin juhendajaid ja lapsi, käisin kontorist läbi, jätsin töötajatega hüvasti, kinkisin Almale ja Yescikale ühe pildi kogu San Pablo maja seltskonnast. Kõik tänasid mind ja mina tänasin neid. Poleks kunagi uskunud, et nii raske võib Ipost ära minna olla. Ma tean, et mitu korda mõtlesin pühapäeva õhtuti, et jälle hakkab see töö pihta, tahaks juba uut nädalavahetust jne, aga ikkagi.

Lõpuks jõudis siis kätte San Pabloga hüvasti jätta. Tegime grupikalli, kallistasin Rociot, soovisin neile kõige paremat ja nemad mulle. Mina nutsin, mõned neist nutsid. Mind üllatas see, et isegi David kallistas mind, sest tema oli kogu selle aja kõige probleemsem laps ja vahel ta ütles mulle küll, et ta juba loodab, et ma ära lähen jne, kuigi mida aeg edasi läks, seda vähem ebaviisakam ta minuga oli. Nad saatsid mu Ipo sekretariruumi juurde, mis on Ipo värava juures. Seal ootas mind Dennis, kes mind meeletult nutmas nägi. Kallistasin veel sekretär Anitat ja veel paari töötajat ning lapsi veel kord. Dennis kinkis neile kuubiku-ruubiku, mis tal kaasas oli. Kui lapsed olid majja läinud, siis Dennis kallistas mind kõvasti ja pühkis mu pisarad ära. Heitsin veel viimase pilgu Ipole, kus ma pool aastat olnud olin, kus olin nutnud ja naernud, tööd teinud ja tööst viilinud, täpne olnud ja hiljaks jäänud, kus olin isegi ära minestanud. Nii et jah, poole aastaga palju asju ikka :D

Kõndisime siis teele, kus võtsime combi Atlixcosse ja sealt edasi jätsime mu kohvri Dennise korterisse, kuhu tuli külla ka Valdemar(nagu selgus, pole ta nimi ei Valdomar ega Waldomar, vaid hoopis Valdemar), jõime mõned õlled ja rääkisime niisama juttu. Siis suundusime edasi Dennise vanemate majja, kus pidin nendega hüvasti jätma. Ma ei saa öelda, et ma Dennise vanematega just nii hästi klappinud oleksin, isaga vast küll, aga Dennise ema tekitas minus alati mingit aukartust, mingit sellist suurt hirmu. Ma ei teagi, miks niimoodi, aga jah :D

Esmaspäeva õhtul läksime Dennisega natuke tülli. Kangekaelsed nagu me mõlemad oleme, siis ajasime oma õigust taga. Nimelt oli asi selles, et tema oli oma õega kokku leppinud, et läheme Mexico Citysse juba teisipäeva varahommikul, kus ta õde meile natuke ka pealinna näitab(ta õde nimelt elab seal). Mina olin aga juba Yadiraga(Puebla kontori Siijuve töötaja) kokku leppinud, et näen teda teisipäeval kella 12.00-13.00 vahel ehk siis tollel kellaajal oleksime pidanud veel Pueblas olema ja mitte juba Mexico Citys(mu lend läks Mexico Cityst kell 20.55, seega umbes kell 18.00 oleksin pidanud lennujaamas olema). Siis hakkas Dennis ajama, et alati teen mina mingid plaanid ja mainin talle viimasel hetkel ja alati peab kõik olema nii nagu mina tahan. Minul läks hari muidugi punaseks ja ma ütlesin talle, et lõppude lõpuks tema ei küsinudki minu käest ja lõppude lõpuks on see minu otsustada, sest mina lähen minema ja mitte tema jne. Lõpuks siis ei rääkinud me enam omavahel ja mulle jõudis kohale, et kui loll on ikka viimasel õhtul niimoodi tülitseda, aga mu eneseuhkus ei lubanud andeks paluda. Eks me mõlemad olime selles tülis omajagu süüdi, aga mina ei tahtnud esimest sammu teha, et ära leppida. Lõpuks tegi selle sammu siiski Dennis ja me mõlemad palusime andeks, et nii lollid oleme ja just enne mu äraminekut niimoodi tülitseme(kuigi olime varem ka tülitsenud, aga mitte nii palju) Aga jah, Dennisega on asi just see, et me mõlemad oleme hästi suured vihastajad, domineerivad ja solvujad ning kaks kõva kivi just head jahu ei jahvata ju :D

Teisipäeval hakkasime siis hommikul Puebla poole minema. (Aa, unustasin mainida, et esmaspäeva õhtul jätsin Tapia ja Alfredoga ka hüvasti). Ja enne seda jätsin Rodrigoga ka hüvasti. Ütlesin talle kui Dennise paremale sõbrale, et ta ikka tema eest hoolt kannaks(Kunagi ma vist mainisin, et Dennise parim sõber on Raul, aga see polnud niimoodi, sest Raul osutus päris silmakirjalikuks inimeseks). Rodrigoga oligi see naljakas lugu, et alguses ei tundunud ta mulle üldse tore inimene, aga jah, esmamulje kipub minu puhul alati suht petlik olema :D

Läksime siis Pueblasse ja Siijuve kontorisse, jõime seal teed ja jätsin Yadiraga hüvasti, Siijuve direktoril Rasjidal oli tol hetkel puhkus, seega teda ma siis ei näinud. Yadira mainis mulle, et ta ise läheb 15 päeva pärast Siijuvest minema, sest ta läheb Veracruzi lähedale(vist?) oma kallimaga kokku elama. Et ka tema jaoks saab üks eluperiood läbi. Ta nimelt töötas Siijuves üle kahe aasta.

Kell 14.00 võtsime bussi Mexico City poole. Me ei läinud otse lennujaama viivale bussile, vaid võtsime suuna TAPOsse(Nagu CAPU Pueblas ehk siis bussijaam). Ma magasin bussis suht pikalt, aga kui juba Mexico Citysse jõudsime, siis olin juba üleval. See linn on ikka tõesti megasuur! Meie kõrval kuulas keegi väga kõvasti muusikat ja tuli üks kurb hispaaniakeelne laul( a la sõnad kõlasid niimoodi, otsisin googlest selle laulusõnad üles: Sin ti amor, todo es un desastre, me siento vacio, la vida no es vida, ya nada es lo mismo, sin ti... salir en la calle no tiene sentido, hay tantos recuerdos que le dan muy duro a mi corazon. Tõlge siis: Ilma sinuta, mu arm, kõik on üks katastroof, ma tunnen end tühjana, elu pole elu, mitte miski pole enam seesama, ilma sinuta... tänavale minemisel pole mõtet, on nii palju mälestusi, mis mu südamesse jälje jätavad. Dennis hakkas kaasa laulma ja järsku nägin ta silmades pisaraid, mis mööda põski voolama hakkasid. Käskisin tal mitte kaasa laulda ja kallistasin teda. Ja endalgi hakkasid pisarad voolama.

Mexico Citys saime ta õega kokku ja läksime ning tegime kiiret tutvust seal asuva Ladina-Ameerika kõige suurema torniga. Oleksime veel
zocalole(kesklinn) ka läinud, aga metroos tuli seisak, see ei liikunud edasi ja seega otsustasime tagasi bussijaama minna, et sealt mu kohvrid võtta ja taksoga lennujaama minna, sest kell hakkas juba 18.00 saama ja mul pidi juba check-in algama. Kuid Mexico City metroo on omamoodi elamus, olin varem elus vaid Barcelonas metrooga sõitnud ja kui ma juba arvasin, et seal võib palju rahvast olla, siis panin küll omadega täiesti mööda :D Minu jaoks oli metroopeatustes megalt rahvast, kuigi Dennis ja ta õde kinnitasid, et see pole veel midagi, sest tipptundidel on kõvasti rohkem. Aga sealne metroosüsteem on siis selline, et kui tahad kindlas peatuses väljuda, siis pead lihtsalt sõna otses mõttes trügima ja inimesi peksma, sest ega muidu välja tõesti ei saa. Ei ole olemas sellist viisakusreeglit, et kõigepealt lastakse inimesed välja ja siis minnakse sisse. Käib selline tohuvabohu, et mõned inimesed võivad oma plätudest ka ilma jääda(mul olid ka plätud jalas, aga mul siiski vedas). Dennis mainis mulle enne väljumist, et ma nüüd täiega lükkaksin ja mina olen ikka sellistes asjades tagasihoidlik ega tihanud inimesi niimoodi pushima hakata, aga mul ei jäänud muud üle, pealegi aitasid ta õde ja tema kaasa, et kiiremini sealt välja saaksime. Ma olin sellest metroosüsteemist kuulnud, aga jah, seda ise kogeda oli ikka omamoodi asi :D Mehhiklaste jaoks on see igapäevane asi, seega ei midagi erilist. Ja pilet on krdi odav ka, kõigest kolm peesot! Ja hind on ikka sama, võid sõita ühe peatuse või ka tund aega, hind sellest ei muutu. Mulle öeldi, et varem oli see hind üldse alla kahe peeso, seega seda hinda oli viimasel ajal tõstetud. Kui Eestis midagi nii odavalt saaks!

Jõudsime lennujaama juba siis, kui mu check-in käis, seega hüvastijätt oli lühike, mis kokkuvõttes oli isegi hea, sest see ei andnud meile kummalegi aega kurbust tunda. Rahvast oli palju, sest sellistel lendudel on ju alati kõik kohad bookitud. See kord sain akna poole istuma, sest olin netis endale vastavad kohad ka ära bookinud. Lend sujus ilusti ega hilinenud, kokku kestis see 11 tundi. Sealt edasi tuli Frankfurdis muidugi oma 40 minutit kõndida, et Stockholmi lennule saada, olenemata sellest, et tegemist on sama terminaliga, aga jah, Frankfurdi lennujaam ikka nii meeletult suur ju. Stockholmi lend hilines 20 minutit, aga mitte rohkem. Ja kiituseks võiks mainida, et Estonian Air on vahepeal edasi arenenud :D Nimelt mu viimasel lennul Stockholmist-Tallinnasse pakuti isegi ühte kalevi kommi tasuta ja sai valida, kas tops vett või kohvi ka :D Varem oli öeldi ikka ainult: "Maksta saab kas kroonide või eurodega..." :D Teised lennufirmad pakuvad kas või mõne sandwichi, isegi lühikestel lendudel. Estonian Air ei paku seda isegi 2,5-tunnisel lennul(Stockholm-Tallinna lend on umbes 45 minutit) midagi, see tähendab varem siis ei pakkunud, aga poole aastaga on siiski see asi paremaks läinud :D

Eestis oli kuidagi kummaline olla. Kuidagi nii rahulik ja vaikne. Võis isegi oma mõtteid kuulda :D Tulin siis otse lennujaamast bussiga Tartu poole ja kui telefon helises, arvasin, et olen endiselt lennukis ja tekkis paanika, et olen oma mobla sisse jätnud, aga siis meenus, et me olen juba kodumaal ja bussis :D

Nüüdseks olen siis juba esimesed peod Eestis üle elanud: Ristiisas(lahe, lahe vanakooli eesti muusika) ja Püssirohukeldris, kus see kord nii äge polnud, muusika oli jama või jõudsime meie just valel ajal sinna. Ja eestlased oskavad küll pidu panna ja nii hea oli jälle olla oma kodumaal ja pidutseda :) Kuigi jään igavesti mehhiko pidusid igatsema, siis kodumaapeod on ikka ületamatud :)

Ja nagu ma varem ka juba öelnud olen: kui vaid võimalus tekib, siis külastage Mehhikot! Ma olen alati maininud, et see on mu unistuste riik olnud ja jääb selleks ka edasi. Kunagi tahaksin kindlasti tagasi pöörduda(loota ju võib, kuigi seda niipea kindlasti ei juhtu :D), sest seal on, mida avastada. Ja need inimesed seal... on nii sõbralikud ja toredad! Ja sealne elu on kontraste täis, mis just Mehhikole nii omane on.

Mehhiko jääb alati mu südamesse, alati!

Lisan siia blogisse ka veel mõned fotod.

Ja seda võin ka mainida, et Mehhiko hilnemiskomme on mulle kahjuks või õnneks külge hakanud, sest olen suutnud juba hilineda, esimene kord 27 minutit ja teine kord juba üle poole tunni. Ma loodan, et saan oma täpse Jaanika siiski Eestis tagasi, sest varem olin küll väga täpne, jõudsin pigem varem kui hilinesin. Ma loodan, et andestad mulle, Maarja, et hilinesin :) Aga jah, pool aastat elada keskkonnas, kus ajal pole nii suurt tähtsust, kipub siiski külge jääma ning see pole üldse hea, ma tean seda.

Ja siinkohal mu seiklus lõpebki. Kindlasti oleksin võinud rohkem Mehhiko ajaloost ja kultuurist kirjutada, kindlasti oleksin võinud rohkem Mehhikos reisida(kui raha oleks rohkem olnud, siis kindlasti oleksin reisinud ka), kindlasti oleksin võinud oma blogi huvitavamalt kirjutada jne, jne, jne. Ma ei ütle, et see siin on igavene hüvastijätt, sest ma olen noor ja kes teab, äkki tulevikus juhtun jällegi kuskil pikemalt ära olema.
Never say never. Kuid hetkel siis, adios amigos! Que les vaya bien! :)

Igavesti teie Jaanika Paanika :)

P.S: Ma pole veel eesti kellaajaga ära harjunud, sest hetkel on kell 04.52 hommikul ja ma peaksin rahulikult põõnama, aga ma olen üleval, sest Mehhikos on kell 20.52 :D Ja hetkel on siin Eestis ikka täielik kuumalaine, Mehhikos oli tänu vihmaperioodile hea jahe, nii 22 kraadi sooja päeval, aga jah, siin viskab ikka oma 34 ju ära ning selline tappev palavus magada ka ei lase :
D :D


P.S 2: Ma ei tea, mis nende kirjastiilidega juhtus, aga ma ei saa neid samaks, seega jääb see kahjuks või õnneks niimoodi.

Monday, July 12, 2010

Nostalgia...

Uks paev veel Mehhikos olla jaanud! Homme kell 20.55 alustan juba Frankufurdi poole lendamist(teil on siis kell 04.55 hommikul juba). Olen hetkel veel Ipos ja umbes kell 15.30 jatan koigiga huvasti. San Pablo majale kinkisin juba fotod ara, mis ma neile malestuseks jatan. Puuduvad veel moned, kes elavad kas San Marcoses voi San Joses ja kellega ma vaga hasti labi sain. Dennis tuleb kell 15.30 mulle siia vastu, et siis tema soprade ja perega huvasti jatta, sest homme hommikul suundume Pueblasse, kus ma oma organisatsiooniga huvasti jatan ja siis sealt edasi otse Mexico City lennujaama. Ma kull utlesin talle, et ta ei peaks Mexico City lennujaama mind ara saatma(meile molemale oleks see kergem huvastijatt), aga ta ei votnud mind kuulda ja mainis, et uksi ta mul kull sinna ohtlikku linna minna ei lase, mis sest et buss viiks otse lennujaama. Sest kokkuvottes olen vaid korra Mexio Citys kainud ja ainult lennujaama nainud. Dennise arvates pole ma millestki nii erilisest ilma jaanud, sest D.F(Distrito Federal ehk ehk Mexico City) pole midagi nii ilusat. Naljakas on see, et ka koikides Euroopa riikides(nagu ilmselt taipasite, siis Mehhiko on ainuke riik valjaspool Euroopat, kus ma viibinud olen), kus ma kainud olen, pole ma kordagi mitte uheski pealinnas kainud. Ei Hispaanias, ei Prantsusmaal, ei Saksamaal. Jaa, naljakas.

Rocio tanas mind tana hommikusoogi ajal ja utles, et olen kindlasti kogu selle kogemuse juures muutunud, rohkem taiskasvanuks saanud. Samuti ta mainis, et ta teab, et suur osa minu sudamest jaab Mehhikosse(ilmselt viitas suurenesti Dennisele, aga muidugi ka Ipo lastele). Ja lapsed tanasid mind ja mina muidugi valasin pisaraid, tundlik nagu ma olen. Viimasel ajal olengi nii omas maailmas olnud, uhelt poolt nii onnelik, et varsti kodumaale jouan, teiselt poolt aga... nagu me koik juba teame.

Soon veel viimast korda Ipos lounat(hetkel on neil suvevaheaeg, algas tana ja joudis kohale suur grupp vabatahtlikke, kes neile suvetegemisi korda hakkavad saatma, neid hakkab tihti vahetuma, uks grupp jaab nadalaks, siis tuleb teine grupp jne).

Kohver on peaaegu koos. Puuduvad veel viimased asjad. Ja tunne on imelik. Mulle vist hakkab alles nuud kohale joudma, et see pool aastat lopeb homme. Pool aastat teistsugust elu, teistsuguseid inimesi, teistsugust toitu(mis mulle omajagu kilosid juurde on lisanud), teistsuguseid pidusid, teistsugust tantsimist jne, jne.

Ja viimane nadalavahetus oli motlik. Dennis utles mulle, et ta uritab sellele mitte moelda, et ma kohe ara lahen, sest kui ta sellele motleb, siis ta muutub vaga-vaga kurvaks. Ta kinkis mulle uhe pehme hiirekese, mis on uliarmas. Jatsin huvasti kasitooturu inimestega ja nad utlesid, et ma neid ei unustaks, et ma Mehhikot ei unustaks. Kuidas saakski seda koike unustada? Olen ulionnelik, et selle pika teekonna ette votsin ja vabatahtlikuks tulin.

Oeh jah. Imelik tunne on sees. Ei oska seda kirjeldada. Ja ilmselt homne paev saab koige raskem olema. Ma tean seda.

Rocio utles mulle mais: Ai, Jaanika, miks sa kull armud mehhiklasse nii ara, kui sa nagunii tead, et varsti ara minema pead? Kuid ma saan sinust aru: selliseid asju ei plaanita ju ette...

Koik Dennise sobrad on mulle ka maininud, et kavatsevad parast minu lahkumist talle toeks olla, eriti Rodrigo.

Ja kuigi sulle voib ju kohale jouda, et sa oled ikka nii krdi noor, koigest 20-aastane, et nagunii leiad kellegi teise jne. Kuid miks see ikkagi nii haiget teeb? Miks?

Hetkel ma lopetan. Kodumaal kirjutan ilmselt viimase(d) blogid sellest, kuidas arasaatmine sujus.

Juba varsti naeme! Ule pika aja saan jalle eesti keelt raakida!

Tuesday, July 6, 2010

Nadalake veel Mehhikos olemist jaanud...







Ma usun, et pikema blogi kirjutan alles parast kodumaale joudmist, sest hetkel lihtsalt ei jatku selleks aega. Ja kuigi homme ohtul isegi oleks aega(kell 17.00 saan Dennisega kokku, kasutasin ara voimaluse, et Rocio mainis mulle, et voin uhe parastlouna Ipost eemal olla), siis ei taha ma seda viimast ja vaartuslikku aega blogimisele kulutada... Seda viimast aega, mis mul temaga veel jaanud on. Nadal on veel jaanud siin imelisel maal olla, koikvoimsas Mehhikos, kus tortasid saab osta poest nimega Papeleria Dany, kus loogiliselt vottes peaks ainult paberitarbed olema, aga see on nagu pisike kaubanduskeskus, kus 20-peesosed megasuured tortad juba parastlounal otsa saavad ja kus muuakse vist koike: alates toidust kuni Barbideni valja. Ruumi on selles poes vahem kui uhes eesti moistes pisikeses hamburgeriputkas. Nii et loogilisusest on asi kaugel. Aga mis siin Mehhikos uldse loogiline olla saab? Mehhiko ongi nii ebaloogiline kui olla saab. Ja just selleparast see mulle nii palju ilmselt meeldibki.

Reedel oli igakuine kokkuvottes Santa Maria saalis, kus mainiti ara, et ma varsti Ipoga huvasti jatan ja kusiti, kas tahan midagi oelda. Mind panevad sellised hetked vaga punastama, sest mulle ei meeldi esineda, kuid loomulikult mainisin, et jaan seda vabatahtlikuks olemist ainult heade sonadega meenutama ja tundlik nagu ma olen, valasin paar pisarat ka. Sellistel hetkedel on kull nome vark, et mu emotsioonid on tihtipeale suuremad kui ma tahaksin. Voi kui ma tahaksin neid valja naidata.

Nadalavahetusel jatsin Valeriega huvasti, sest tal hakkas puhkus ja kui ta Ipos tagasi, siis mind siin enam pole. Puhapaeval joudis ta peigmees ka Saksamaalt kohale ja laupaeval joime vaikselt Dennise korteris koos Rodrigo,Tapia, Valerie ja Dennisega. Puhapaeval olid Mehhikos valimised, seega oli kuiv seadus, aga Rodrigol onnestus siiski tutvuste kaudu uks pudelike kuskilt hankida. Mitte et kainena poleks sama lobus, aga lihtsalt kedagi ara saata taiesti ilma alkoholita ka koige parem pole :D
Need pildid, mis blogisse lisasin, on tehtud kasitooturul, kus señora Juanita muudavaid kauneid pluuse proovisin. Ja kaks neist on mul nuud olemas ka :)
Suured kallid! Ja kui enne ei kirjuta, siis kodumaal lisan kindlasti pika blogi mu viimastest tegemistest ja huvastijattudest ning lendudest jne. Nadal aega on veel jaanud.... Ja sellega seoses on emotsioonid laes: uhelt poolt nii kurvad, teiselt poolt nii roomsad. Jaa, nii see ongi.
Hakkan igatsema seda segast riiki, neid omamoodi segaseid Ipo lapsi ja uhte segast tuupi...

Thursday, July 1, 2010

Kaes on juulikuu, aeg toesti lendab! Korterilabu ja lugu sellest, kuidas mehhiklased juua ei oska ning jalgpalli jumaldavad. Muy pronto, hola Estonia!





































Kahe nadala parast samal ajal olen ma juba ilusti kodumaal ja soon musta leiba ning juustu :D Teglikult ka, mulle siiamaani ei joua kohale, et nii vahe on jaanud mu araminekuni. Tana on esimene juuli ju! Praegune Mehhiko ilm ei kolba kuhugi, sest iga paev kallab kas ohtuti voi on terve paev vihmane. Hetkel on terve hommik vihmane olnud, taiesti oudukas ikka. Ja nii jahe on olnud ka, ma usun, et teil seal kodumaal on isegi parem ilm kui mul siin :D

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Naiteks uleeile kaisid Rafa ja Eva kulas, kes kolmeks kuuks Hondurasele vabatahtlikeks laksid. Raakisime siis natuke ja nad mainisid, et Hondurase projekt oli kovasti vaesem ning tihtipeale ei jatkunud isegi suua koigile lastele ning nad elasid paris metsa sees ja lahim internetivoimalus oli bussiga tunni aja kaugusel ja see internet oli megaaeglane. Rafa ja Eva olid molemad kolmanda klassi opetajad, sest paris opetajaid polnud projektil kuskilt votta. Nad olid kuidagi muutunud, tosisemad, raakisid vahem kui tavaliselt. Vbl oli pikast reisist vasinud(Nad lendasid Honduras-Miami-Mehhiko, sest see oli odavam variant kui otse Mehhikosse, muidugi tuli ring missugune, aga mina teeksin sama kui selline variant kokkuvottes odavam oleks). Sooma ega oobima nad ei jaanud, olid vaid paar tundi, votsid oma kohvrid ja laksid, et tana oosel Saksamaa poole lennata. Lapsed olid muidugi ulionnelikud neid nahes, San Pablo maja lapsed oleks Rafa peaaegu pooleks kallistanud, sest ta oli ju seal vabatahtlik ehk siis samas majas, kus mina olen. Raakisid nad samasugust hispaania keelt kui varem, kuigi mainisid, et alguses oli neil tosiseid raskusi Hondurase hispaania keelest aru saada, sest viimane on teistsugune, raagitakse hoopis kiiremini ja suuakse palju sonu. Ja Rafa muidugi kommenteeris: "Linnuke sosistas mulle, et sul on Mehhikos juba peigmees. Mis ta nimi on?" :D Eks Valerie oli neile seda juba raakida joudnud. Kuid tore oli neid jarjekordselt naha :)

Eile oli Dennise sunna ja hommikupoole tuli ta Iposse ja siis laksime koos Atlixcosse sooma. Muidugi jain ma selle tottu tund aega kooki hiljaks, aga mis sellest. Kusisin Rociolt enne luba ja ta utles mulle, et kui tahan, voin moni paev enne mu araminekut monel parastlounal Ipost eemal olla, temal sellega probleeme pole. Dennis sai 24, nii et ta on ka veel vaga noor, kuigi raagib, et on juba vana inimene, vahemalt minuga vorreldes :D Olen suutnud kaks tema tehtud kaeketti ara lohkuda ja kuigi Dennis mainis, et ta saab neid parandada voi teeb uued, siis ikkagi olen vihane, sest need tahendasid ja tahendavad mulle palju. Viimase lohkusin eile ara, takerdus uhe lina kulge ja katki oligi. Kuid ma naitan seda talle reedel, ilmselt suudab ta selle ara parandada. Hetkel on mul tema tehtud teine kaepael, mis on paksu niidiga tehtud ja uks Ipos elav poiss Macario tegi mulle enne araminekut Mehhiko lipus esinevate varvidega (roheline, valge, punane) kaevoru. Sellised asjad on mulle alati vaga vaartuslikud olnud ja ma hoian neid vaga. Vahemalt uritan, aga tihtipeale ei taha onnestuda.

Nadalavahetusel oli vaike moll koos Dennise ja tema soprade Oscari(teda kutsutakse Tapiaks tema perekonnanime jargi), Alfredo, Rodrigo ja Almaga. Valerie uhines ka meiega, joime Dennise korteris. Tahistasime nii Dennise kui tema soprade Rodrigo(tema sunna oli 23.juuni) ja Tapia sunnat(tema sunna on 2.juuli ehk homme). Sellest koigest selgus tosiasi, et mehhiklased ei oska ikka uldse juua, vahemalt nemad kull mitte :D Nad joid viinakoksi ja olut koos, seega kammisid koik suht ara ja oksendasid ka. Mina olut ei joonud, sest olen ise ka kanget ja lahjat kraami koos joonud ja selle tottu vetsupotti kallistanud, seega enam ma sellist kogemust ei tahtnud. Dennis vajus koige enne ara ja kobis magama, nii et tema oli meestest ainuke, kes vetsupotti ei kallistanud. Kuid kui mehhiklased raagivad kaine peaga juba palju, siis purjus peaga veel rohkem. Ainuke erand on Dennise sober Rodrigo, kes on vist veel vaiksem kui uks tavaline eesti mees, alguses ma arvasin selleparast, et ta on kuidagi uleolev ja ulbe, kuigi see sugugi niimoodi pole. Kui kord uhes baaris kaisime koos Dennise ja Rodrigoga, siis raakis viimane suht palju ja isegi tantsis, mis on suht imelik juba, sest enne hakkab kivikuju ka tantsima kui tema :D Nimelt seal baaris tulid 80-ndad ja 90-ndad, nii et voite ara arvata, kui segaseks Jannu Pannu selle tottu laks :D Tantsisin nagu poorane, aga Dennisele ikka jarele ei joudnud, sest tema tantsis veel rohkem ja ma olin omadega parast seda pidu paris ohtal, aga Dennisel oli energiat veel ulegi. Koigepealt tuli reggaton(nome!), siis salsa ja bachata(juba parem) ja siis koik vanad hitid :D Paljud neist olid nii-oelda geilaulud nagu "I will survive ja "YMCA", aga mulle sellised laulud meeldivad :D Ja Dennis ongi selline, kaine peaga tantsib palju ja purjus peaga on teda uldse voimatu peatada :D Rodrigo mainis mulle omavahel olles ka, et Dennis ongi alati selline, tais energiat ja tema on selline rahulik, vbl selleparast nad nii head sobrad ongi. Samuti utles ta, et pol ammu Dennist nii onnelikuna nainud ja 14-juuli saab tema jaoks kindlasti meeletult raske paev olema ning enne seda ka... Oeh jah. Minu jaoks ju ka. Ma uritan sellele mitte moelda ja onnelik olla, kuid raske on. See omamoodi tuup on mulle vaga sugavale sudamesse pugenud ja kuigi ta pole uldse minu tuupki, on temas midagi, mis lihtsalt volub.

Kuid korteripeo juurde tagasi poordudes: muidu oli tore ohtu ja koige kainem oli vist Valerie, mina ise vajusin lopus ka ikka paris ara, nii purjus polnud ma vist varem Mehhikos olnud. Ja nalja sai meeletult ning see on koige olulisem :) Muidugi oli suureks teemaks ka jalgpall, mis on hetkel kuum teema, kuigi Mehhiko on juba valjas. Mind jatab see suht kulmaks, aga kui Ipos suurel ekraanil Mehhiko ja Uruguay mangu naidati, siis laksin ikka vaatama, sest suua jagati :D :D No eks ma ikka sudames hoidsin Mehhikole poialt, aga oli ju teada vark, et Argentiinaga mangides kaotab Mehhiko nagu niuhti ja nii oligi: puhapaevane tulemus oli 3:1 ja selle tottu Mehhiko valja kukkuski. Finaal peaks vist 11-ndal juulil olema, seega naeksin selle siin ara. Kuid paljud suurfavoriidid on juba valjas nagu ma kuulnud olen. Mehhikos on jalgpall ikka vaga oluline ja teatakse neid asju nii hasti ja spekuleeritakse jne. Mina tean vaid seda, mida kuulnud olen ja mida natuke nainud olen.

Ja homme on jalle reede! See on mu eelviimane reede Mehhikos. Ja Ipoga jatan ma huvasti 12-nda juuli parastlounal, see on esimene laste suvevaheaja paev. Mu lennuk laheb 13-nda juuli ohtul. Seega palju pole enam jaanud. Peaaegu mitte midagi pole jaanud... Kindlasti on kurb Ipost ara minna, ma tean seda. Ja need viimased nadalad-paevad on mu tunded kuidagi imelikud:uhelt poolt ma ei joua ara oodata, millal ma kodumaale jouan ja millal eesti keelt raakida saan, teiselt poolt... ei taha ma ju ara minna. Raske saab see araminek olema ja kindlasti on nendele eelnevad paevad emotsioonirikkad, sest juba praegugi tunnen, et vahel tahaks pisaraid valada ja eks ma vahel neid valan ka, naiteks kui koogis kurvad laulud tulevad. Nimelt uks kord laksin natukeseks oma tuppa, et paar pisarat valada ja siis tagasi toole minna. Ja nii ongi. Uks minu elu koige seiklusterikkam aeg saab labi. Olen selle aja jooksul palju naernud, nii superonnelik olnud, aga olen ka pisaraid valanud. Ja valan veelgi. Nii et koik on tasakaalus. Ka Mehhiko, kogu oma voluga, voib erinevatel pohjustel nutma panna... Ja eks olen vist pea koiki oma emotsioone ka selles blogis kajastanud(mis Alejandroga San Pablos juhtus, kui mind maha jaeti, kui Dennisega kohtusin jne, jne, jne).
Vbl tana valjas tood pole(ma vahemalt loodan, et tana see harjaga Ipoderaci puhastamine jaab ara), sest ilm on toesti vaga vihmane.

Kuid ma pean nuud minema, sest Tolometla lapsed hakkavad juba koolist joudma(mina ei pea see nadal minema, aga jargmisel ja viimasel koolinadalal pean seda uuesti tegema ehk nendega siis Tolometlani kondima, seekord siis koos juhendaja Isabeliga. Mul vedas, et eelmine kord sain Enriquega minna, sest lapsed kuulavad seda juhendajat vaga ja koik sujus nagu olitatutl).