Wednesday, November 17, 2010

Neli kuud pärast Mehhikot...



































Olen nüüd Eestis olnud üle nelja kuu. Aeg tõesti lendab! Aga Mehhikot igatsen ma endiselt taga ja kui mõtlen sellele, et vahepeal käisin ühel seminaril ja oma endises koolis Mehhikost ja vabatahtlikuks olemisest rääkimas, siis tuleb veel suurem igatsus peale. Muidu esinemised läksid iseenesest väga hästi ja hea oli meenutada neid naljakaid ja ainult Mehhikole omaseid juhtumeid.


Kurb tõsiasi on aga see, et hispaania keel pole vist enam nii hea :( Mehhiko släng ei meenu enam nii hästi. Kuid hea asi on see, et tegin endale Facebooki ja tänu sellele saan IPODERACI ehk oma projekti suuremate lastega rohkem suhelda(ning teiste endiste vabatahtlikega ja töötajatega ka). Ning järgmisel nädalavahetusel peaks kõigile eestlastele, kes kuskil vabatahtlikud olid, kokkuvõttev laager ka tulema(ilmselt toimub see Tallinnas, aga see pole veel päris kindel).

Nüüdseks olen muidugi Eesti rahuliku eluga uuesti ära harjunud, kuid ikkagi on minus miski, mis igatseb kogu seda Mehhiko eluolu taga. Vahel mõtlen, et alles ma ju olin seal, Atlixco tänavad on endiselt nii pealuus kinni, et tihtipeale kujutan ette, kuidas ma seal kõnnin. Need lillerohked tänavad, kus müüdi kõike ja absoluutselt kõike. Äkki kunagi tulevikus olen ma seal tagasi. Kas just Atlixcos, aga Mehhikos küll vähemalt. Ma ei jäta unistamist. Mitte kunagi. (Tegelikult tahaksin oma projekti küll uuesti külastada, kas või aastate pärast, kui San Pablo ehk minu maja lapsed juba suuremad on).

Panen veel kord mõned pildid siia. Nostalgiaks.