Friday, May 28, 2010

See nadal on olnud hullumeelne, esmaspaeval ja tana polnud doña Inest ka, seega toidutegemine on alati uks suur segadus olnud, eriti tana, kus olid abiks vaid kaks San Marcoses elavat poissi ja teine vabatahtlik Laura(Rocio muidugi kai vahpeal ja juhendas, aga koigil juhendajatel oli koosolek kooliopetajatega). Lisaks sellele on mind kimbutama hakanud kohulahtisus(no kuulge, olen Mehhikos juba ule nelja kuu olnud ja varem pole toit liiga teinud, nuud jarsku siis). Nii et seda nadalavahetust ootan nagu issanda onnistust ja tean, et jargmisel reedel algab mu puhkus.

Ja seda ka, et... Ah, miks uks teatud inimene kull uha kallimaks ja kallimaks muutub?

Friday, May 21, 2010

Erandlik neljapaev...

Eile oli nagu tavaline neljapaev, kuigi "vaikse erandiga". Kui eilse blogi lopetasin, laksin kiiresti kooki(hilinesin nagu tavaliselt 20 minutit), loikasin rahulikult tomateid, mu juhendaja Rocio oli ka koogis tol hetkel ja naitas, kuidas tomateid eriti vaikesteks tukkideks loigata. Doña Ines(meie kokk siis, doña oeldakse austuse margiks ette, nagu meestele oeldakse don) teritas noa vaga teravaks ja ma loikasin rahulikult tomateid... Jarsku loikasin aga paris hullult nappu, seda viimast on minuga varem ka juhtunud, seega panin natuke WC-paberit haavale ja laksin edasi tomateid loikama...

Tol hetkel olid koogis Juan Carlos(San Marcose majas elav poiss) ja doña. Juan Carlos soojendas pliidil just tortillasid ja pannil oli muna, et siis seda tortillade vahele panna ja endale taco valmistada. Juan Carlos pakkus mullegi tacot, pidin ainult pliidi juurde minema, sealt tortilla votma, muna vahele panema ja sellest taco rullima... Laksingi, aga jarsku tundsin, et krdi halb on olla. Vorpisin endale kiiruga taco valmis ja tahtsin ruttu kuumava pliidi juurest minema saada, sest pea hakkas meeletult ringi kaima. Nagin ahmaselt, et seal lahedal on tool ja tahtsin sinna jouda, maletan, et ega palju puudu ei jaanud....

Ja jargmine asi, mida ma maletan on see, et Juan Carlos ja doña Ines olid mu umber ja kusisid, kas minuga on koik korras... Olin koogiporandal kokku kukkunud. Ahmaselt kuulsin veel, et doña utles Juan Carlosele, et too ruttu kontorist kellegi kutsuks. Ja siis kadus pilt jalle eest ja jargmisel hetkel oli minu umber juba palju rahvast: mu juhendaja Rocio, moned lapsed, kontoritootajad ja koik kusisid, mis juhtus, Rocio utles mulle, et kas tean, kes ta on jne... Aegapidi hakkas moistus tagasi tulema ja sain aru, mis juhtunud oli. Rocio toi mulle alkoholi ja maaris kaelale, parast seda ma muidugi toole enam ei jaanud, laksin oma tuppa puhkama ja jatsin ukse praokile ning Rocio toi mulle shokolaadi ning panin oma haavale plaastri. Tundsin end juba natuke paremini, aga ules veel ei tousnud.

Ules tousin natuke enne kella 14.00, soin koos lastega ja laksin tagasi puhkama kuni kella 18.00ni, mil end uuesti normaalselt tundsin. Ma ei teagi, miks kokku kukkusin, kas sellest koogikuumusest voi sellest, et loikasin paris tugevasti nappu ja kuna ma kardan verd... Tana tunnen end juba hasti. Rocio raakis mulle eile, et tema kuulis San Pablo majast(kook asub minu majale vaga lahedal), et koik tormavad kiiruga kooki ja kui ta kisades kusis, mis juhtus, hoikas keegi vastuseks, et vabatahtlik kukkus kokku. Tol hetkel olin ma ainuke vabatahtlik koogis ja selleparast tuli Rocio ka kohe.

Kuid kogu selle asja juures oli tore see, et Valerie ja Laura kaisid kusimas, kuidas ma end tunnen ja lapsed parisid ka minu kohta, Laura pani valisukse juurde isegi kirja, kus tanas, et ta Iposse rohkem nagu sobranna kui vabatahtliku vastu votsin ja soovis, et ma ruttu end paremini tunneksin. Tol hetkel puhkasin ma oma toas, aga Rocio andis kirja mulle edasi. Ma olen elus neli korda kokku kukkunud(esimene kord 11-aastaselt, kui tadi juures kuuma ahju juures pikka aega istusin ja siis ules tousin, siis 14-aastaselt Lounakas, kui mu ode ja tolle sobranna seal riideid ostsid ja mul nii palav hakkas, tol korral kukkusin pea ees otse vastu porandat ja 17-aastaselt oma ekspeigmehe korteris) ja seda kokkukukkumise hetke lihtsalt ei maleta.

Rocio utles, et ehmatasin teised ikka suhteliselt ara ja kui koik mu umber olid, siis kellelgi teisel ei tulnud pahe mulle oelda, et ma rahulikult hingaksin vms, teised olevat rohkem paanikas olnud kui ma ise.

Ja tana tuleb ilmselt rahulik ohtu, sest kuigi ma tunnen end nuud paremini, siis pooraselt tantsimine ei tule ilmselt kone allagi. Polegi enam ammu rahulikke nadalavahetusi olnud.

Thursday, May 20, 2010

Kaks nadalat ja uks paev puhkuseni! :)

Mul hakkab 4.juunist puhkus!!!!!!!!!!!!!!! See on reede ja tagasi projekti juurde jouan 20-ndal juunil ja siis jaab mul kolm nadalat ainult oma projekti lopuni. Ma veel tapselt ei tea, mida ma puhkusega ette votan, aga tahtsin selle kindlasti kuu alguses votta, mil mu rahakesega natukene paremad seisud on kui tavaliselt :D :D Kuid jah, eks ma siis utlen tapsemad plaanid, kui need kindlaks saavad, ei taha ette rutates midagi mainida veel :)

Ja nuud on vabatahtlike juba neli: mina, Valerie, Laura ja Andres, kes joudis eile ning kes on samuti parit Ameerika Uhendriikidest. Ning ta naeb valja nagu 23, aga tegelikult on ainult 18(ma isegi ei teadnud, et 18-aastaselt ka voib Ipos vabatahtlik olla, minu leping utles kull, et peab vahemalt 20 olema :D Aga voib-olla on seadusi muudetud). Nuud on Valeriel vahem tood, sest Andres suunati ka kohe San Juani ehk siis koige vaiksemate juurde, sest seal on alati vabatahtlikke vaja. Seal peab iga paev pesulas laste riideid ja koolivorme pesema(ning tootab ainult uks pesumasin ning kolm vaiksemat maja tahavad oma laste riideid seal pesta) ja neid triikima jne. Mina pole kunagi triikima pidanud ning tavaliselt ei pea ma ka koolivorme pesumasinasse panema, seda teeb mu juhendaja Rocio. Ainult siis kui tal on midagi muud ees vms.

Nuud selgus, et David A(poiss, kelle kaitumine jatab tihti soovida) on haige. Ta uks neer ei toota hasti ning selle tottu ei saa ta hasti suua, ta vajab operatsiooni. Samuti on tal urineerimisprobleemid, mis on juba kaasasundinud. Ma ei saanudki tapselt seletustest aru, aga midagi sellist oli vist, et tal pole seda tavalist urineermisavakest nagu meestel on ja tanu sellele ta ei taba ara, millal ta peaks WC-sse minema ja teeb puksi. Ta vajab kahte operatsiooni ning tana laheb Rocioga haiglasse(ta on seal uhe nadala jooksul juba viis korda kainud). Ma ei teagi, kas ta jaab sinna pikemaks ajaks juba tana voi tuleb veel tagasi, aga igal juhul millalgi ta laheb sinna.

Ja seda ka, et mind on hairima hakanud poiste markused minu ja Dennise kohta. "Jaanika, kas ta on su peigmees, kes ta on jne, kas sa naed teda sel nadalavahetusel uuesti jne". Ma ei utle neile midagi, aga jah, niimoodi see eluke Ipos on, koik teavad koike, sest nad nagid ju mind ja teda Atlixcos. Rocio vottis eile selle teema soogilauas ules ja utles mulle, et kui mind hairib sellest raakimine ja suuremate poiste markused selle kohta, siis ma voin nad vabalt kuradile saata ja kogu lugu, sest loppude lopuks on see minu elu. Rocio utleski niimoodi, et Jaanika on vaba, tal voib olla 100 sopra, peigmeest voi armukest ja see pole kellegi asi.

Kuid ma pean nuud lopetama, sest koogitoimkond ootab ees :)

Tuesday, May 18, 2010

Nii armas, kui keegi sind esmaspaeva varahommikul kell 08.00 Iposse vaatama tuleb(seda teadsin ma juba enne, et ta plaanib tulla, ta mainis mulle puhapaevaohtul), kuigi tavaliselt sellel kellaajal nagu karu magab ja veel armsam, kui keegi sulle uhel taiesti tavalisel teisipaeval ullatuskulaskaigu teeb(Nagu minule eelmisel teisipaeval tehti kell 16.00 ja samal ohtul kell 21.00 kaisime Ipo lahedal jalutamas) Ja kuigi sa tead, et see koik lopeb tapselt 13.juulil, mil su lennuk ohku touseb(voi varem, sest kunagi ei tea, mis juhtuda voib) ja kuigi sa tead, et tavaliselt sulle ei meeldi sinust natuke luhemad mehed(ja mis siis, et ainult natuke luhemad mehed, sest minu jaoks uks koige esimesi asju, mida ma meeste puhul vaatan, on vaieldamatult nende pikkus!!!), on see koik ikkagi tore.

Ja tapselt niimoodi ongi.

Kuid ma pean nuud kooki jooksma. Hea uudisena voib oelda seda, et meil on nuud uks vabatahtlik juures, seega oleme kolmekesi: mina, Valerie ja Laura, kes on USAst parit. John lahkus ule-eelmisel puhapaeval juba.

Ja seda ka, et laupaevane Atlixco ooklubide avastamine koos Dennise, Valerie ja uhe Dennise sobra Rafaga oli superhea :D Kaisime kahes karaokebaaris ja kahes ooklubis uhe ohtu jooksul ja tantsisime nagu poorased :D

Saturday, May 15, 2010

Kaks kuud veel nii armsaks saanud Mehhikos!!!






















Jaa, elu on vahel ikka nii kummaline. Ma vajaksin vahemalt viit tundi, et pikka blogi kirjutada, aga mul pole seda aega. Ilmselt votan selle Ipos ette ja salvestan osade kaupa :) Kuid tana kui Dennisega kasikaes linnas kondisin, soitis muidugi Ipoderaci minibuss mooda ja koik lapsed nagid meid niimoodi:D Oh neid jutte nuud kull :D Neil on laupaeviti 1,5 tundi aega, et Atlixcos midagi ette votta, nagu te ilmselt juba ka teate :) Ja nuud kui netikohvikusse korraks tulin, siis tulid osad lapsed ka arvutit kasutama ja kusisid muidugi, et kes see tuup on(lisasin Orkutisse moned fotod ja nad nagid). Ma ei oelnud vastuseks midagi :D

Senikaua aga lisan moned fotod, et te mind ikka taiesti ara ei unustaks :D Moned fotod on tehtud karaokebaaris La Tasca, mis on saanud mu uheks lemmikkohaks, Atlixcos siis. Kui moned kaivad seal laulmas, siis mina kain seal tantsimas :D Ja mis mind eriti ullatab, on just nimelt see, et olen tihtipeale ainukene, kes tantsib (Voinoh, Dennisega siis) ja mehhiklased istuvad niisama. Ja nagu Dennis selle kohta naljaga utleb: "Ja sina veel vaidad, et eestlased on rahulikud? Oled sa ikka kindel, et sa oled eestlane? Sest sinu temperament uletab nii monegi mehhiklase oma :D"

Ja, jaa... Kuigi ma salsat ega midagi tantsida ei oska, siis ikkagi tantsin omamoodi ja eelmisel nadalavahetusel sain uhe suure aplausi osaliseks ka, nagu uks tuup, kes superhasti laulab, ainult minu puhul oli tegemist siis tantsimisega :D Ja Dennis utleb mulle iga kord:"Jaanika, kas sa uldse tead, kuidas mehed sind vaatavad, kui sa tantsid? Kas sa oled seda uldse tahele pannud? Koik on minu peale kadedad, sest tahaksid minu asemel olla, kui me koos tantsime. Voi kui me linnas koos kaime. Mina olen seda kull marganud, et koik mehed sind alati piidlevad." Oh seda Dennist kull :D :D(Hetkel istub ta korvalarvutis ja lisab facebooki fotosid :D Natuke aega tagasi ta kusis, mida ma teen, ma utlesin, et kirjutan blogi. Tema siis kusis, et kas kirjutan temast ka. Ma ainult muigasin ja utlesin, et ta nagunii ei saa aru, mida ma kirjutan, nii et erilist vahet pole, kas mainin teda oma blogis voi mitte :D See viimane oli muidugi naljaga oeldud :D)

Ja tapselt kahe kuu parast samal ajal olen ma juba kodumaal. Teate ju kull, et igatsen teid koiki vaga, aga ma tunnen, et vajaksin rohkem aega, hetkel kull sooviksin, et mu projekt oleks aastane olnud(Mulle pakuti korraks sellist voimalust, aga siis oeldi ikkagi, et saan kandideerida vaid pooleks aastaks, sest Ipoderaci projekt on piisavalt tiheda ajagraafikuga ja aastane projekt osutuks vbl liiga keeruliseks... Mina olin muidugi maininud, et kui saaksin aastaks jaada, siis kindlasti valiksin aastase variandi). Kuid peamine on siiski see, et olen saanud nautida neli kuud oma elu koige suuremat unistust: olla Mehhikos, tantsida nagu segane latiinorutmide taustal, raakida meeletult hispaania keelt(isegi naha unenagusid hispaania keeles ja moelda ning ropendada hispaaania keeles :D). Ja see on koige olulisem. Ma tean, et Mehhiko jaab mu sudamesse igavesti ja need inimesed siin ka, need Ipo lapsed, kes tihtipeale voivad narvi kull mustaks ajada, aga kes sulle teisel hetkel ilusa pildi joonistavad. Ja nii ongi. Olen varem vaid Euroopas olnud, kuid mitte uhegi riigi inimesed ega soogid jne pole mulle nii palju meeldinud kui just nimelt siin, Mehhikos.
Nii et koigile, kes motlevad voi kaaluvad kuhugi kaugemale kas vabatahtlikuks minemisest voi niisama oppimisest voi tootamisest valismaal, soovitan ma kindlasti selle seikluse ette votta. Ning eriti soovitan vabatahtlikuks minemist. Riik ei ole tegelikult nii oluline, oluline on see, mis see aeg sulle anda voib. Mina igal juhul olen superrahul, et selle seikluse ette votsin, kuigi alguses oli mul endalgi hirm, et vbl see koik lendab vastu taevast, vbl see ei lahe onneks. Kuid proovimine on niigi juba pool voitu :) Ja need kaks kuud, mis ma siin veel veendan, lendavad kindlasti megakiiresti, aga uks on kindel: see aeg mu elus jaab mulle alati meelde. Jaavad meelde need alati hilinevad mehhiklased, need megavaiksed combid, kus ma alati pea ara loon, see mehhiklaste temperament ja nende tantsuoskus, need ulimaitsvad toidud(tacod, memelad, tortillad, cemitad, tortad, tamaled jne), see elustiil, kus lihtsalt nauditakse praegust hetke ega moelda nii palju ette, need luhikesed mehhiklased, kelle jaoks ma alati hiiglane olen, need autode vilistamised ja piibutamised, mis mind tihtipeale nii meeletult ehmatavad, et hingetuks jaan, need inimesi tais olevad tanavad, kus sulle koike pahe uritatakse maarida, need turud, mis oositi lahti on ja need toidukohad, kus astud pohimotteliselt teise perekonna elutuppa, kes sind nii viisakalt voorustavad. Ja nii voiks lopmatult raakima jaada.

Kuid hetkel ma lopetan ja tanane ohtu meid vist enam karaokebaari ei vii, kuigi kes teab :D Minust on selle koha taielik fann saanud ja kuigi ma kunagi ei laula, sest ma tean, et minu laulmine viiks inimesed hauda, aga mulle meeldib, kui teised laulavad :) Ja uks tuup laulab seal nii superhasti, et hing jaab lausa kinni ning ta saab alati suureparase aplausi osaliseks ka :) Ja mind teatakse seal baaris juba, sest Dennis tunneb poolt Atlixcot oma muugikoha tottu ja seega tean mina ka juba palju rohkem inimesi :D

P.S: Mul oli siin vahepeal jalatalla all selline vill, et valus oli kondida isegi, aga nuudseks on see onneks ara kadunud. Ning kaela pealt olen ikka megalt ara korbenud, et sealt tuleb meeletult nahka maha. Kuid nuud naeb onneks juba natuke parem valja :)

Friday, May 14, 2010

2,5 tundi veel ja siis algab mu nadalavahetus :D :D Ma olen alati nadalavahetusi meeletult oodanud, kuid nuud veel enam.

Thursday, May 13, 2010

Nii paljust oleks kirjutada, aga aega lihtsalt ei jatku... See nadal on ikka nii kiire olnud, et ise ka ei usu! Ning ma tean, et nadalavahetusel oleksin saanud blogida, aga olin siis internetist vaga kaugel ja meeldivas seltskonnas :D Vahepeal on paris palju juhtunud(Ipos on too ikka sama, kuigi nuud vahetasid neli last maja ja elavad juba San Lucases ning kaks San Pedro maja last tulid juurde + meil on veel uks uus laps, kelle nimi on Fredi :)). Kuid sellest koigest kunagi hiljem.

P.S: Moned asjad juhtuvad ikka nii valel ajal, et lausa uskumatu. Just siis, kui mul on jaanud koigest kaks kuud vaid Mehhikos olla, tuleb uks pohjus veel(neid on niigi juba meeletult palju) juurde, miks ma tahaksin siia kauemaks jaada.... Just siis. Ja kuigi ma seda eitan, siis ikkagi muutub see pohjus aina olulisemaks ja olulisemaks. Miks kull?

Friday, May 7, 2010

Ja jalle on kaes reede!

Jaa, ma armastan reedeid! Tegelt ka! Kuigi iga nadalavahetusega tajun, et neid jaab siin Mehhikos aina vahemaks. Ning see mind just eriti roomsaks ei tee...

Ei tea veel paris tapselt nadalavahetuse plaane, aga John ja Valeriega veedan toenaoliselt tanase ohtu ja ilmselt karaokebaaris nimega La Tasca. Vbl tuleb veel keegi, aga eks naha ole, kas tuleb voi mitte. Viimasel ajal on John minu peale vist natuke solvunud olnud, sest pole uldse nadalavahetusi enam vabatahtlike seltskonnaga veetnud. Kuid John laheb juba puhapaeval ara ja seega tuleb ta ilusti ara saata :) Aga jah, Johni sarkastilised markused mu eemalolekute kohta panevad mind ainult naerma :D

Ning 8 GB-sele USB-le mahub vaga palju pilte, mille ule on mu ainult hea meel :) Ning hind oli ka vaga krobe(350 peesot), aga vahemalt mahutab palju ka :D Tahtsin tegelikult 4 GB osta, aga seda enam polnud ning 2 GB poleks midagi aidanud :D Varem kirjutasin ma pildid alati DVD-le, aga USB-ga on asi ikka palju lihtsam :D Vanamoodne nagu ma olen, ei taha uusi asju kohe omaks votta :D :D