Saturday, February 27, 2010
Jalle uus nadalavahetus :)
Ja ongi kaes nadalavahetus! Tana otsustasin lihtsalt aja maha votta, Atlixcosse minna(see kord siiski combiga ja Atlixcos lihtsalt palju ringi kaia) ja veidike pilte teha :) Kuid probleem on selles, et eile said David, John ja Daniela vist aru, et plaanin nendega tana Cholulasse minna, aga enda arust olin oelnud, et eks nais, kas ules saan ja ilmselt siiski mitte, sest olen juba Cholulas kainud, pealegi ka parima tahtmise juures ei oleks mul isegi nii odavate hostelite jaoks iga nadalavahetus raha valja kaia, sest nad jaavad sinna ooseks ka. Kui Atlixcost tagasi joudsin, oli David mulle paberile oma nri jatnud, nad ilmselt arvasid, et vbl jaan natuke hiljaks vms ja siis hiljem helistan, kui plaanin nendega uhineda jne. Kuid mul pole endiselt mehhiko nrit(olen aru saanud, et siin ma seda vbl ei vajagi, eks nais). Ma loodan, et nad mu peale nuud pahased pole. See oli vaike arusaamatus ja alles hiljem ma taipasin, et polnud vist paris selgelt oelnud, et ma nendega ei uhine. Mitte et mul nende vastu midagi oleks, Daniela ja John on supertoredad inimesed, David ka enam-vahem(vahel liiga egokas, aga noh, vbl mulle ainult tundub), aga jah. Mis seal enam paanitseda.
Kuid eile laksime esimest korda peaaegu kogu vabatahtlike seltskonnaga(Valerie on puhkusel) Juglarisse ehk siis koigi teiste kauem olnud vabatahtlike lemmikbaari, kus ma nuud vist kokku neli korda kainud olen. Minu lemmik see just pole, aga kaib ka. Seal ei tule tuupilist mehhiko muusikat, vaid hardrocki ja parast hakkab band mangima, aga ka mitte just eriti head muusikat. Lisaks vabatahtlikele oli Angelica, kes on San Juani juhendaja(Eva ja August on koige pisemate laste vabatahtlikud ja see Juglari kulastus oli ka nii-oelda Augusti arasaatmine, sest ta laheb homme USA-sse tagasi).
Istumine oli... No oli ka. Alati, kui me Juglari laheme, siis oleme Ipos juba hiljemalt sudaoosel tagasi ja minu meelest see nuud kull mingi oige pidu pole. Ning seal ei tantsita ka, ega sellise muusika jargi vist eriti ei annaks ka. Ma siiski usun, et Atlixcos on muid baare ka, aga alati oleme just seal kainud, peaks uurima taitsa kohe. Kuid ma tundsin, et seda mehhiklaste ohkkonda pole, mida Mehhiko peo jaoks vaja oleks. Kohati tundsin igavust, aga vbl oli see vasimusest voi suurest liitrisest ollest(liitrine maksab seal ainult 40 peesot ehk mingi 34 krooni vist?). Kuid ega iga pidu ei saagi vist super olla, isegi Mehhikos mitte. Tapselt nagu Eestiski, moni pidu oli Pussirohukeldris nii super, et siiamaani meeles(naiteks 20-juuni 2009, parast lopetamist. Maletad ju, Maarja :D) ja teine kord oli selline tunne, et hullemat pidu ei annagi olla. Eile oli selline tavaline, ei midagi erilist, aga samas ka mitte midagi nii mottetut.
Iga kuu tahakse uks suur istumine Santa Marinas, kus koigi majade kohta tehakse kokkuvotteid. Eile toimus see ka ja August oli pisikese naidendi teinud oma Ipos veedetud aja kohta. Kui ta pidi midagi utlema seoses selle aja kohta, ei suutnud ta palju raakida, vaid pisarad olid silmis. Ta utles, et need kuus kuud on ta elu mingis mottes kindlasti muutnud ning et need lapsed jaavad kindlasti ta sudamesse. Ei kujuta ette, mis veel Valerie tunda voiks, kui ta septembris lopuks siit ara laheb, sest siis saab tal aasta siin oldud. Kindlasti on kogu selle aja jooksul hetki, kus voib tunduda, et oh issand, enam ei joua jne... Kuid ikkagi, need teisi ja positiivsemaid hetki on kovasti rohkem. Eks nais, mida koike selle kohta juulis arvan, kuid olen usna veendunud, et siis on mul ka mitmesugused tunded: muidugi on mul hea meel Eestisse tagasi minna, kuid kindlasti on raske ka ara minna. Ma tean, et raagin seda iga blogi, aga Mehhiko on midagi kirjeldamatut. Isegi Ipoderac on midagi kirjeldamatut. Kogu see kogemus on minu jaoks liiga tahtis, et seda uldse sonadesse panna. Ma tean, et moni blogilugeja voib nuud moelda, et kus ikka tahtsustab oma Mehhikot ja mida koike veel, aga teiste jaoks ei peagi see midagi nii erilist olema. Peaasi et minu jaoks on. (Haha, ma ei saa enam ise ka aru, mis jama ma siin kokku olen ajanud :D. Paike on vist pahe hakanud, sest tana viskas Atlixcos oma 32 kraadi kull ara :D).
Kuid jah, tana siis otsutasin veidike Atlixcoga tutvust teha. Ma olen sellega muidugi varemgi tutvust teinud, aga rohkem ainult kesklinnas. Tana kondisin oma kuus tundi mooda Atlixcot ringi, endal taiesti suveriided seljas ja Oaxacast ostetud kaabu peas, korvarongad korvas ja kaelaehe kaelas :D Hea, et nii ettenagelik olin ja kaabu kaasa votsin, sest vahel paistis toesti nii kuum paike, et selline peavari aitas hadast valja :) Vbl paistsin paljude jaoks wannabe mehhiklane ehk loll turist, aga who cares :D Aga jaaa... Olin vahepeal juba unustanud, mida suur tahelepanu tahendab, sest Atlixcos pole ma seda kunagi eriti saanud, olen seal tavaliselt kas vaga varahommikul voi hiljaohtul ning siis pole uldse tahelepanu, ilmselt see pole selline linn ka, kus seda nii palju saada voiks. Aga nuud. Oh sa juudas kull. Kull peatusid autod ja mehed hakkasid inglise keeles raakima, kull hispaania keeles a la "Hola señorita, hola guerita" jne. Pitsapoes sai nalja, kaisin seal soomas ja siis see meesmuuja tuli ja kusis kogu aeg, et akki ma sooviksin veel uhte pitsatukki ja kull alles naeratas. Oh neid mehhiklasi kull. Aga jah, teises poes ostsin juua, sest nii palav oli valjas ja muuja kusis:"Ja muud ei ostagi?" :D Ilmselt ta oli arvamusel, et turist peab ikka oma 300-peesose arve tegema :D Ning muidugi suutsin isegi Mehhikos oma seelikule kohvi peale ajada, aga onneks mingit plekki ei jaanud :D Ma ikka alles oskan, kobakapp nagu ma olen :D Ahjaa, selle turistide lollitamise lopetuseks voiks mainida, et Oaxacas uks tuup turul muus selliseid mundikotte, John siis kusis hinda ja sai vastuseks, et uks on viis peesot, ma olin natuke kaugemal. Ma siis motlesin natuke ja laksin selle muuja juurde ning kusisin, et palju uks maksab ja tema vastas, et kumme peesot! Ma siis muidugi mainisin, et just hetk tagasi oli ta Johnile maininud, et uks on viis peesot, et kuidas poole minutiga hind kasvanud on. Muuja hakkas muidugi kokutama ja utles, et oige jah, viis peesot on uks. Nii et jah. Ning meil vedas Oaxacas, sest Rafa ja Valerie veetsid moned paevad oma puhkuse ajal Oaxacas ning neid molemaid rooviti just sellel samal turul, Rafa utles mulle seda ja Valerie saatis Evale kirja, sest ta jouab Iposse tagasi alles homme.
Ning tana poleks ma peaaegu kontori internetti saanudki, sest Yescika utles mulle ulbelt, et tema jattis kontorivotmed kontorisse sisse ning ainult Luisil on veel votmed, aga tema pole tool. Ma siis motlesin, et mis mottes ainult Luisil on votmed... Ipo omanik Paco elab ju Ipoderaci territooriumil ning ma siis laksingi kusima, et kas saaksin kontorisse, et arvutit kasutada. Paco on igal juhul sobralikum kui Yescika(ma endiselt ei maleta, kuidas ta nime kirjutati, aga midagi sellist oli) ning utles, et probleemi pole, muidugi voin arvutit kasutada ning avas ilusti kontoriukse :) Ma usun, et koik teised tootajad on sobralikumad kui Yescika, aga onneks leidsin tana, et kusija suu peale ju ometi ei looda ega loodudki :D Ma olen uldiselt Ipoderaci tootajatest vaga heal arvamusel, eriti juhendajatest ning teistest ka, aga jah, eks erandid(hetkel kull ainult erand) kinnitavad reeglit voi kuidas? :D
Kuid kui toost raakida, siis... Alejandrost ja Ruyst pole mitte mingit marki, aga Lino utles mulle, et nad olid Pueblasse Casa de la Niñezi(mis on taoline organisatsioon nagu Ipo ja paljud poisid on seal enne olnud) omadega uuesti joudnud. Ilmselt minnakse neile esmaspaeval jarele. Kuid vahemalt see rahustab. Ma motlesin, et jaidki tanavale uitama ning mulle ei joudnudki kohale ega siiamaani ei joua, miks ometi... Kuid teiste tootajate jaoks oli see nagu igapaevane nahtus, et ahah, ei tulnudki tagasi, mis seal ikka. No mitte just paris niimoodi, aga no eks neil on siin varemgi selliseid asju juhtunud, kuid ikkagi.
Ning kui David A-st ehk keerulise iseloomuga poisist raakida, siis tema tujud muutuvad kull kibekiiresti. Uks paev on ta vaga viisakas ja kuulekas ning isegi tore poiss, utleb aitah ega raagi absoluutselt roppusi, teine paev hakkab jalle pihta oma sellise sonavaraga, et hoia ja keela. Ja selline ta ongi. Kuigi kui talle meelde tuletan, et sellise kaitumise tagajarjeks voib olla uuesti 1000 korda teatud fraasi kirjutamine, muutub ta natuke leplikumaks, aga ikkagi. Onneks on Rocio varsti tagasi, kuigi liiguvad kuulujutud, et ta tahab mais lahkumisavalduse anda. Nelja nadala parast laheb Rafa ja kui Rocio ka varsti minema laheb ega uut juhendajat kohe ei leita, hakkavad ilmselt San Pablo maja lapsed teiste majades elama ning mina kolin natukeseks kuhugi mujale majja vabatahtlikuks umber. Kuid see on tulevikuteema ehk siis eks nais. Kindel on aga see, et Augusti asemele San Juani laheb John ning Daniela laheb San Pedrosse koos Valeriega. Ning aprillis on poistel kaks nadalat vaheaega koolist ning uks nadal toimub meil mingi laagriteema kuskil telkidega. Kohta veel tapselt ei teata, aga midagi sellist kull. Ma olen elus ainult kaks korda telgis oobinud, seega saab sellest minu kui linnainimese jaoks taiesti uus kogemus :D Onneks ei voi juhendajatel poistega samal ajal puhkus olla, sest Rocio plaanis uue puhkuse aprillis votta :D Eva mainis ka, et ta ei kujuta San Juani ilma Augusti abita ette, sest Juglaris tuli valja, et Angelica ehk juhendaja kavatseb 8-ndast marstist nadalakese puhkust votta. Ning San Juan nadala keskel ilma juhendajata kull kerge olema ei saa. Kuid nalja sai sellega ka, istusime terve vabatahtlike bandega eile valjas(ootasime Angelicat, et Juglarisse minna) ning John siis mainis Evale: "Jargmine nadal, sina ja mina..." Haha, rikutud nagu me oleme, hakkasime koik vasakule motlema ja laginal naerma, sest Eva on ju Rafa pruut :D :D Muidugi motles John seda, et nad on koos San Juani vabatahtlikud, aga jah, mote jooksis meil koigil vasakule :D See oli kogu ohtu nali ja Rafa hakkas Johnile naljaga pooleks utlema, et ou, ou, mis vark on :D
Rafal ja Eval on tegelikult paris raske Ipos olla, sest nad on molemad taimetoitlased ning Ipos on liha ikka pohiteemaks. Seega ei jaagi neil muud ule kui iga paev riisi ja frijolesid suua, sest need on iga paev pluss siis mingi supp ning mingi lisand, mis suure toenaosusega liha sisaldab. Ma polnud enne Mehhikot just eriti riisifann, aga siin olen sellega ara harjuma hakanud. Kui ma Eestisse tagasi tulen, olen ilmselt nii "ara riisistunud", et kartuliga voivad terviseprobleemid tekkida. Mitte et Mehhikos just riis nii populaarne oleks, aga Ipos on ta igal juhul vaga populaarne. Siin olen ka magusate saiakestega ara harjunud, sest koogis on neid vahel saada ja arvake ara, kes siis esimesena neid sooma hakkab? :D Eks ikka mina :D Kuid uks on kindel: Kui ma Eestisse tagasi tulen, siis esimene asi, mida ma soon, on kindlasti MUST LEIB! Aga kui kaalust raakida, siis ma ei tea, kas olen juurde votnud voi mitte, sest kaalu mul siin ju pole. Kuid mu eelmised valismaakogemused naitasid, et nii voib juhtuda kull, kuigi Eestis onnestus selle 2,5 kuuga parast lapsehoidjaks olemist siiski koik alla votta :) Aga siis ma olin Eestist eemal kolm kuud, nuud on pool aastat :D Ning mehhiko toidud... Voite ise arvata :D
Hetkel mul vist midagi rohkemat polegi lisada, lisan veel moned fotod Orkutisse(ja selles arvutis votab see ikka palju aega :D) ja kui enam jaksu on, siis siia ka :) Ma tean, et paljud lisavad fotod samasse postitusse, kuhu tekstigi, aga mulle niimoodi ei meeldi :D Ma olen alati ju veidikene teistsugune olnud. Ning nuuks-nuuks, ma ei naegi enam ohtuti seebikaid ega paeval Sonya Smithiga seebikat Pecados Ajenos, sest telekat mul ju enam oma toas pole :D Koik teised vabatahtlikud teavad ka mu seebikafannamisest, aga kes seda veel ei teaks? :D Eile enne Juglarit kaisime soomas ja telekas hakkas just uks seebikas, kus Mario Cimarro ja Mariana Seoane olid peaosas ja ma kohe muidugi mainisin, et Mario Cimarro oli Gata Salvajes ka peaosas :D Ainuke seebikas, mis mulle hetkel siin kohe uldse ei meeldi, on Hasta que el dinero nos separe, see on poiste lemmik jallegi :D
Suured-suured kallistused :)
Teie Jaanika.
P.S: Kui ma varem mainisin, et Atlixcos mulle eriti ei meeldi, siis nuud olen natuke teisel arvamusel. Enne olin nainud ainult kesklinna, aga nuud olen rohkem nainud ja voib oelda, et meeldib kull :) Kuigi kaisin sellistes piirkondades, kuhe mittekohalikud just eriti ei satu, seega paljud pistsid oma madalatest akendest kohe pea valja, et ikka taiesti kindel olla, et nad viirastust ei nae. Ning kas teie kujutaksite ette, et elate Eestis esimesel korrusel ning avate lihtsalt oma kodus poe, panete aknalauale asjad ja muuk voib alata? Ega vist mitte :D Mehhikos see tihtipeale just niimoodi ongi. Koik, mis pole voimalik kuskil mujal, on voimalik siin. Ning nuud olen ma kull turult juba suua ostnud, tacosid soonud jne. Ja hindasid hakkad siin ikka hoopis teistmoodi nagema. Koik, mis oleks Eestis kullaltki odav, on siin juba kallis. Naiteks Oxxo on siin selline kauplus, mis on 24 h tundi avatud ehk siis nagu Statoil vms ning need poed on toesti kallid. Kui 0,5 Coca eest pead rohkem kui 10 peesot(natuke alla uheksa krooni), siis on see juba kullaltki kallis hind. Marseilles maksis uks 0,5 Coca-Cola 2.5 eurot ehk 45 peesot! Ning 50 peesoga saab Mehhikos ikka ilusti soodud kui just mingit ei tea mis luksustoitu suua ei taha voi Italian Coffee Companysse sooma minna ei kavatse, sest seal viimases on ikka piisavalt kallis, Domino pitsas ka.
Jalle olen uhelt teemalt teisele hupanud :D Kuid hetkel ma kull lopetan :)
P.S 2: Yescika kais just kontoris, koputas ja oli kumme minutit siin ning ma mainisin, et Paco avas mulle ukse ning ta utles just sellise tooniga, et sellest pole midagi, et ma siin netti kasutan, mis pani kull motlema, et tal peaks selle vastu midagi olema. Voib-olla ma kujutan seda ainult ette, aga toesti ei tea. Aga see mu tuju nuud kull alla ei vii :)
Kuid eile laksime esimest korda peaaegu kogu vabatahtlike seltskonnaga(Valerie on puhkusel) Juglarisse ehk siis koigi teiste kauem olnud vabatahtlike lemmikbaari, kus ma nuud vist kokku neli korda kainud olen. Minu lemmik see just pole, aga kaib ka. Seal ei tule tuupilist mehhiko muusikat, vaid hardrocki ja parast hakkab band mangima, aga ka mitte just eriti head muusikat. Lisaks vabatahtlikele oli Angelica, kes on San Juani juhendaja(Eva ja August on koige pisemate laste vabatahtlikud ja see Juglari kulastus oli ka nii-oelda Augusti arasaatmine, sest ta laheb homme USA-sse tagasi).
Istumine oli... No oli ka. Alati, kui me Juglari laheme, siis oleme Ipos juba hiljemalt sudaoosel tagasi ja minu meelest see nuud kull mingi oige pidu pole. Ning seal ei tantsita ka, ega sellise muusika jargi vist eriti ei annaks ka. Ma siiski usun, et Atlixcos on muid baare ka, aga alati oleme just seal kainud, peaks uurima taitsa kohe. Kuid ma tundsin, et seda mehhiklaste ohkkonda pole, mida Mehhiko peo jaoks vaja oleks. Kohati tundsin igavust, aga vbl oli see vasimusest voi suurest liitrisest ollest(liitrine maksab seal ainult 40 peesot ehk mingi 34 krooni vist?). Kuid ega iga pidu ei saagi vist super olla, isegi Mehhikos mitte. Tapselt nagu Eestiski, moni pidu oli Pussirohukeldris nii super, et siiamaani meeles(naiteks 20-juuni 2009, parast lopetamist. Maletad ju, Maarja :D) ja teine kord oli selline tunne, et hullemat pidu ei annagi olla. Eile oli selline tavaline, ei midagi erilist, aga samas ka mitte midagi nii mottetut.
Iga kuu tahakse uks suur istumine Santa Marinas, kus koigi majade kohta tehakse kokkuvotteid. Eile toimus see ka ja August oli pisikese naidendi teinud oma Ipos veedetud aja kohta. Kui ta pidi midagi utlema seoses selle aja kohta, ei suutnud ta palju raakida, vaid pisarad olid silmis. Ta utles, et need kuus kuud on ta elu mingis mottes kindlasti muutnud ning et need lapsed jaavad kindlasti ta sudamesse. Ei kujuta ette, mis veel Valerie tunda voiks, kui ta septembris lopuks siit ara laheb, sest siis saab tal aasta siin oldud. Kindlasti on kogu selle aja jooksul hetki, kus voib tunduda, et oh issand, enam ei joua jne... Kuid ikkagi, need teisi ja positiivsemaid hetki on kovasti rohkem. Eks nais, mida koike selle kohta juulis arvan, kuid olen usna veendunud, et siis on mul ka mitmesugused tunded: muidugi on mul hea meel Eestisse tagasi minna, kuid kindlasti on raske ka ara minna. Ma tean, et raagin seda iga blogi, aga Mehhiko on midagi kirjeldamatut. Isegi Ipoderac on midagi kirjeldamatut. Kogu see kogemus on minu jaoks liiga tahtis, et seda uldse sonadesse panna. Ma tean, et moni blogilugeja voib nuud moelda, et kus ikka tahtsustab oma Mehhikot ja mida koike veel, aga teiste jaoks ei peagi see midagi nii erilist olema. Peaasi et minu jaoks on. (Haha, ma ei saa enam ise ka aru, mis jama ma siin kokku olen ajanud :D. Paike on vist pahe hakanud, sest tana viskas Atlixcos oma 32 kraadi kull ara :D).
Kuid jah, tana siis otsutasin veidike Atlixcoga tutvust teha. Ma olen sellega muidugi varemgi tutvust teinud, aga rohkem ainult kesklinnas. Tana kondisin oma kuus tundi mooda Atlixcot ringi, endal taiesti suveriided seljas ja Oaxacast ostetud kaabu peas, korvarongad korvas ja kaelaehe kaelas :D Hea, et nii ettenagelik olin ja kaabu kaasa votsin, sest vahel paistis toesti nii kuum paike, et selline peavari aitas hadast valja :) Vbl paistsin paljude jaoks wannabe mehhiklane ehk loll turist, aga who cares :D Aga jaaa... Olin vahepeal juba unustanud, mida suur tahelepanu tahendab, sest Atlixcos pole ma seda kunagi eriti saanud, olen seal tavaliselt kas vaga varahommikul voi hiljaohtul ning siis pole uldse tahelepanu, ilmselt see pole selline linn ka, kus seda nii palju saada voiks. Aga nuud. Oh sa juudas kull. Kull peatusid autod ja mehed hakkasid inglise keeles raakima, kull hispaania keeles a la "Hola señorita, hola guerita" jne. Pitsapoes sai nalja, kaisin seal soomas ja siis see meesmuuja tuli ja kusis kogu aeg, et akki ma sooviksin veel uhte pitsatukki ja kull alles naeratas. Oh neid mehhiklasi kull. Aga jah, teises poes ostsin juua, sest nii palav oli valjas ja muuja kusis:"Ja muud ei ostagi?" :D Ilmselt ta oli arvamusel, et turist peab ikka oma 300-peesose arve tegema :D Ning muidugi suutsin isegi Mehhikos oma seelikule kohvi peale ajada, aga onneks mingit plekki ei jaanud :D Ma ikka alles oskan, kobakapp nagu ma olen :D Ahjaa, selle turistide lollitamise lopetuseks voiks mainida, et Oaxacas uks tuup turul muus selliseid mundikotte, John siis kusis hinda ja sai vastuseks, et uks on viis peesot, ma olin natuke kaugemal. Ma siis motlesin natuke ja laksin selle muuja juurde ning kusisin, et palju uks maksab ja tema vastas, et kumme peesot! Ma siis muidugi mainisin, et just hetk tagasi oli ta Johnile maininud, et uks on viis peesot, et kuidas poole minutiga hind kasvanud on. Muuja hakkas muidugi kokutama ja utles, et oige jah, viis peesot on uks. Nii et jah. Ning meil vedas Oaxacas, sest Rafa ja Valerie veetsid moned paevad oma puhkuse ajal Oaxacas ning neid molemaid rooviti just sellel samal turul, Rafa utles mulle seda ja Valerie saatis Evale kirja, sest ta jouab Iposse tagasi alles homme.
Ning tana poleks ma peaaegu kontori internetti saanudki, sest Yescika utles mulle ulbelt, et tema jattis kontorivotmed kontorisse sisse ning ainult Luisil on veel votmed, aga tema pole tool. Ma siis motlesin, et mis mottes ainult Luisil on votmed... Ipo omanik Paco elab ju Ipoderaci territooriumil ning ma siis laksingi kusima, et kas saaksin kontorisse, et arvutit kasutada. Paco on igal juhul sobralikum kui Yescika(ma endiselt ei maleta, kuidas ta nime kirjutati, aga midagi sellist oli) ning utles, et probleemi pole, muidugi voin arvutit kasutada ning avas ilusti kontoriukse :) Ma usun, et koik teised tootajad on sobralikumad kui Yescika, aga onneks leidsin tana, et kusija suu peale ju ometi ei looda ega loodudki :D Ma olen uldiselt Ipoderaci tootajatest vaga heal arvamusel, eriti juhendajatest ning teistest ka, aga jah, eks erandid(hetkel kull ainult erand) kinnitavad reeglit voi kuidas? :D
Kuid kui toost raakida, siis... Alejandrost ja Ruyst pole mitte mingit marki, aga Lino utles mulle, et nad olid Pueblasse Casa de la Niñezi(mis on taoline organisatsioon nagu Ipo ja paljud poisid on seal enne olnud) omadega uuesti joudnud. Ilmselt minnakse neile esmaspaeval jarele. Kuid vahemalt see rahustab. Ma motlesin, et jaidki tanavale uitama ning mulle ei joudnudki kohale ega siiamaani ei joua, miks ometi... Kuid teiste tootajate jaoks oli see nagu igapaevane nahtus, et ahah, ei tulnudki tagasi, mis seal ikka. No mitte just paris niimoodi, aga no eks neil on siin varemgi selliseid asju juhtunud, kuid ikkagi.
Ning kui David A-st ehk keerulise iseloomuga poisist raakida, siis tema tujud muutuvad kull kibekiiresti. Uks paev on ta vaga viisakas ja kuulekas ning isegi tore poiss, utleb aitah ega raagi absoluutselt roppusi, teine paev hakkab jalle pihta oma sellise sonavaraga, et hoia ja keela. Ja selline ta ongi. Kuigi kui talle meelde tuletan, et sellise kaitumise tagajarjeks voib olla uuesti 1000 korda teatud fraasi kirjutamine, muutub ta natuke leplikumaks, aga ikkagi. Onneks on Rocio varsti tagasi, kuigi liiguvad kuulujutud, et ta tahab mais lahkumisavalduse anda. Nelja nadala parast laheb Rafa ja kui Rocio ka varsti minema laheb ega uut juhendajat kohe ei leita, hakkavad ilmselt San Pablo maja lapsed teiste majades elama ning mina kolin natukeseks kuhugi mujale majja vabatahtlikuks umber. Kuid see on tulevikuteema ehk siis eks nais. Kindel on aga see, et Augusti asemele San Juani laheb John ning Daniela laheb San Pedrosse koos Valeriega. Ning aprillis on poistel kaks nadalat vaheaega koolist ning uks nadal toimub meil mingi laagriteema kuskil telkidega. Kohta veel tapselt ei teata, aga midagi sellist kull. Ma olen elus ainult kaks korda telgis oobinud, seega saab sellest minu kui linnainimese jaoks taiesti uus kogemus :D Onneks ei voi juhendajatel poistega samal ajal puhkus olla, sest Rocio plaanis uue puhkuse aprillis votta :D Eva mainis ka, et ta ei kujuta San Juani ilma Augusti abita ette, sest Juglaris tuli valja, et Angelica ehk juhendaja kavatseb 8-ndast marstist nadalakese puhkust votta. Ning San Juan nadala keskel ilma juhendajata kull kerge olema ei saa. Kuid nalja sai sellega ka, istusime terve vabatahtlike bandega eile valjas(ootasime Angelicat, et Juglarisse minna) ning John siis mainis Evale: "Jargmine nadal, sina ja mina..." Haha, rikutud nagu me oleme, hakkasime koik vasakule motlema ja laginal naerma, sest Eva on ju Rafa pruut :D :D Muidugi motles John seda, et nad on koos San Juani vabatahtlikud, aga jah, mote jooksis meil koigil vasakule :D See oli kogu ohtu nali ja Rafa hakkas Johnile naljaga pooleks utlema, et ou, ou, mis vark on :D
Rafal ja Eval on tegelikult paris raske Ipos olla, sest nad on molemad taimetoitlased ning Ipos on liha ikka pohiteemaks. Seega ei jaagi neil muud ule kui iga paev riisi ja frijolesid suua, sest need on iga paev pluss siis mingi supp ning mingi lisand, mis suure toenaosusega liha sisaldab. Ma polnud enne Mehhikot just eriti riisifann, aga siin olen sellega ara harjuma hakanud. Kui ma Eestisse tagasi tulen, olen ilmselt nii "ara riisistunud", et kartuliga voivad terviseprobleemid tekkida. Mitte et Mehhikos just riis nii populaarne oleks, aga Ipos on ta igal juhul vaga populaarne. Siin olen ka magusate saiakestega ara harjunud, sest koogis on neid vahel saada ja arvake ara, kes siis esimesena neid sooma hakkab? :D Eks ikka mina :D Kuid uks on kindel: Kui ma Eestisse tagasi tulen, siis esimene asi, mida ma soon, on kindlasti MUST LEIB! Aga kui kaalust raakida, siis ma ei tea, kas olen juurde votnud voi mitte, sest kaalu mul siin ju pole. Kuid mu eelmised valismaakogemused naitasid, et nii voib juhtuda kull, kuigi Eestis onnestus selle 2,5 kuuga parast lapsehoidjaks olemist siiski koik alla votta :) Aga siis ma olin Eestist eemal kolm kuud, nuud on pool aastat :D Ning mehhiko toidud... Voite ise arvata :D
Hetkel mul vist midagi rohkemat polegi lisada, lisan veel moned fotod Orkutisse(ja selles arvutis votab see ikka palju aega :D) ja kui enam jaksu on, siis siia ka :) Ma tean, et paljud lisavad fotod samasse postitusse, kuhu tekstigi, aga mulle niimoodi ei meeldi :D Ma olen alati ju veidikene teistsugune olnud. Ning nuuks-nuuks, ma ei naegi enam ohtuti seebikaid ega paeval Sonya Smithiga seebikat Pecados Ajenos, sest telekat mul ju enam oma toas pole :D Koik teised vabatahtlikud teavad ka mu seebikafannamisest, aga kes seda veel ei teaks? :D Eile enne Juglarit kaisime soomas ja telekas hakkas just uks seebikas, kus Mario Cimarro ja Mariana Seoane olid peaosas ja ma kohe muidugi mainisin, et Mario Cimarro oli Gata Salvajes ka peaosas :D Ainuke seebikas, mis mulle hetkel siin kohe uldse ei meeldi, on Hasta que el dinero nos separe, see on poiste lemmik jallegi :D
Suured-suured kallistused :)
Teie Jaanika.
P.S: Kui ma varem mainisin, et Atlixcos mulle eriti ei meeldi, siis nuud olen natuke teisel arvamusel. Enne olin nainud ainult kesklinna, aga nuud olen rohkem nainud ja voib oelda, et meeldib kull :) Kuigi kaisin sellistes piirkondades, kuhe mittekohalikud just eriti ei satu, seega paljud pistsid oma madalatest akendest kohe pea valja, et ikka taiesti kindel olla, et nad viirastust ei nae. Ning kas teie kujutaksite ette, et elate Eestis esimesel korrusel ning avate lihtsalt oma kodus poe, panete aknalauale asjad ja muuk voib alata? Ega vist mitte :D Mehhikos see tihtipeale just niimoodi ongi. Koik, mis pole voimalik kuskil mujal, on voimalik siin. Ning nuud olen ma kull turult juba suua ostnud, tacosid soonud jne. Ja hindasid hakkad siin ikka hoopis teistmoodi nagema. Koik, mis oleks Eestis kullaltki odav, on siin juba kallis. Naiteks Oxxo on siin selline kauplus, mis on 24 h tundi avatud ehk siis nagu Statoil vms ning need poed on toesti kallid. Kui 0,5 Coca eest pead rohkem kui 10 peesot(natuke alla uheksa krooni), siis on see juba kullaltki kallis hind. Marseilles maksis uks 0,5 Coca-Cola 2.5 eurot ehk 45 peesot! Ning 50 peesoga saab Mehhikos ikka ilusti soodud kui just mingit ei tea mis luksustoitu suua ei taha voi Italian Coffee Companysse sooma minna ei kavatse, sest seal viimases on ikka piisavalt kallis, Domino pitsas ka.
Jalle olen uhelt teemalt teisele hupanud :D Kuid hetkel ma kull lopetan :)
P.S 2: Yescika kais just kontoris, koputas ja oli kumme minutit siin ning ma mainisin, et Paco avas mulle ukse ning ta utles just sellise tooniga, et sellest pole midagi, et ma siin netti kasutan, mis pani kull motlema, et tal peaks selle vastu midagi olema. Voib-olla ma kujutan seda ainult ette, aga toesti ei tea. Aga see mu tuju nuud kull alla ei vii :)
Thursday, February 25, 2010
Miks kull...
Hetkel vaatavad poisid telekat ja mina otsutasin kontorisse "pogeneda" :D No Diego on nagunii nendega ja Rafa on oma toas, seega pole midagi :) Ja hea on see, et Arnuldo tootab tana kauem, seega ei pidanud Augustilt votmeid ka kusima :)
Kuid kui pogenemisest raakida, siis tana otsustasid Ruy ja Alejandro koolibussiga mitte tagasi tulla... Ma tean, et ka varem on Ipoderacist lapsed lihtsalt ara lainud, sest mitte keegi ei hoia neid siin kinni, nad voivad lahkuda, millal tahavad.(Enamasti nad seda ei taha). Kuid ma ei moista, miks nad ometi niimoodi tegid. Voib-olla Alejandro ja Ruy siiski otsustavad tagasi tulla, aga ma toesti ei oska oelda. Teised poisid raakisid, et Alejandro oli oelnud, et ta oli hommikul oma ema nainud, aga ta ema on surnud. Ruy kohta ei oska ma midagi oelda. Ning nad lihtsalt ei tulnud tagasi... Kui nad otsustavad tagasi poorduda, saavad nad kindlasti mingi karistuse, et niimoodi tegid, kuid see on koige vaiksem mure. Ipoderacis antakse neile koik: sook, elumine, nad saavad koolis kaia, neil on riided, kooliasjad jne. Jah, nad peavad kull Ipoderaci jaoks natuke ka tootama, aga nad teenivad selle eest ka pisikest taskuraha. Ja vot mina ei saa aru, miks moned poisid selle elu asemel tanava valivad. Kurvaks teeb selline asi. Ning pealegi Ruyst ja Alejandrost poleks seda kull oodanud. Kuid siin vist tulebki ootamatusi ette, ma ju poleks arvanud, et Cesar 200 peesost koolist varastab.
Ning koigele lisaks otustas keegi poistest pisikese uue seakese lihtsalt ara tappa. Ma alles tana kuulsin sellest, kuigi see juhtus teisipaeval, aga siiamaani polnud see isik seda ules tunnistanud. Ning Ipoderaci tootaja Luis utles oigesti, et koige vaiksem mure on see 200 peesot, mis see vaike porsas maksis. Kui praegu uks neist tegi midagi sellist, siis see tahendab, et looma elu ei lahe talle uldse korda... Ning tulevikus ei lahe talle teise inimese elu ka enam korda. Siiamaani pole see isik midagi ules tunnistanud. Eks nais, kas see ulestunnistus ka kunagi tuleb.
Ma tean, et ma varem mainisin, et Diego on suureks abiks, ta on siis San Jose majast ehk koige suuremate poiste majast. Kuid nuud ma polegi selles enam nii kindel.Vahel mulle tundub, et uhtede poiste vastu on ta kovasti ebaoiglasem kui teiste ja ma utlesin ka seda talle, kuid ta ei maininud midagi. Ning aru olen saanud ka sellest, et Ruben ja Manuel, kes Rocio juuresolekul alati inglid on, seda tema puudumisel kohe sugugi pole. Ruben on koige vanem, ta on 15 ja ilmselt kolib varsti San Lucasesse ule, sest San Pablo jaoks on ta juba kullaltki vana. Kuid koik oleneb ta kaitumisest ja ilmselt selle tottu ta seal veel pole.
John tahab maja vahetada, sest San Lucase poisid ei kuula teda uldse. Nuud kui August ara laheb, vajab koige pisemate maja ehk San Juan uut vabatahtlikku ja John tahaks sinna minna, samas tahaks seda ka Daniela, sest tal on algklasside opetaja bakalaurus kaes ning ta tahaks rohkem praktikat saada. Ning kui Eva ka veel martsi lopus ara laheb, vajab San Juan veel uhte vabatahtlikku. San Juan on alati esimene maja, mis vabatahtlike vajab, sest koige pisematega on koige rohkem tegemist. Koige rahulikum on Davidil ja Danielal(hetkel on Daniela veel San Marcose majas. Sellest majade susteemist on kindlasti raske aru saada, aga pole midagi teha :D), sest San Marcos ei vaja tegelikult eriti vabatahtlikke, liiati veel kahte. Need poisid suudavad koigega ise hakkama saada. Koige vanematel ehk San Jose majal pole vist kunagi vabatahtlikke olnud, sest seal hakkaks vabatahtlikul lihtsalt igav, sest need poisid seal on vanuses 16-21(no moelge ise, paljud vabatahtlikud on nooremad kui 21 ja nuud hakkaks jarsku 21-aastasele vabatahtlikuks).
Kuid superhea uudis on see, et homme on reede :) Ja nagu ma tana lehelt nagin, olen Jessica nime ikka vaga valesti kirjutanud, tema nime kirjutatakse Yescika voi midagi taolist. Nimelt koigisse majadesse tuleb paber sellega, kes juhendajatest nadalavahetusel valvesse jaab ning kes vanematest poistest mis maja eest hoolitsema hakkab :D Ning Lino on ka see nadalavahetus tool, kuigi tahtis meiega Atlixcosse pidu panema minna :D Nojah :D Tegelikult peaks vabatahtlikel ka see nadalavahetuse valve olema, aga viimati oli see neil vist novembris, seda eriti ei rakendata :D Ning ega siis vabatahtlikud seda meelde tuletama ka ei hakka :D :D Sest nadalavahetus on ainult minu jaoks ja kui ma oobingi Ipos, siis on poiste ainuke abiline jarelevaataja :D
Ahjaa, eile oli koogis meeletult sagimist, sest 24-veebruar on lisaks Mehhiko lipupaevale ka omaniku Paco sunnipaev. Seega soime koik koos Santa Marinas(siin on koikidel majadel puhakute nimed ning koik poisid loevad enne sooma hakkamist palvet). Mulle sellised segasummasuvilad koogis ei meeldi, sest keegi ei tea, mida tegema peab jne. Sellistel paevadel saadetakse palju abivage, aga kokkuvottes oleks koigest ikkagi nagu soda ule kainud :D Tana oli nii hea rahulik paev ja poole tunniga olin juba vaba :D Tavaliselt laheb nii umbes 12.00ni ikka ara, kuigi paris 13.00ni harva. Eile laks 14.00ni :D
Kuid hetkel ma lopetan ja kallid olete mulle koik :) Ning kui juulis tagasi tulen, siis kallistan teid koiki pooleks :D
Kuid kui pogenemisest raakida, siis tana otsustasid Ruy ja Alejandro koolibussiga mitte tagasi tulla... Ma tean, et ka varem on Ipoderacist lapsed lihtsalt ara lainud, sest mitte keegi ei hoia neid siin kinni, nad voivad lahkuda, millal tahavad.(Enamasti nad seda ei taha). Kuid ma ei moista, miks nad ometi niimoodi tegid. Voib-olla Alejandro ja Ruy siiski otsustavad tagasi tulla, aga ma toesti ei oska oelda. Teised poisid raakisid, et Alejandro oli oelnud, et ta oli hommikul oma ema nainud, aga ta ema on surnud. Ruy kohta ei oska ma midagi oelda. Ning nad lihtsalt ei tulnud tagasi... Kui nad otsustavad tagasi poorduda, saavad nad kindlasti mingi karistuse, et niimoodi tegid, kuid see on koige vaiksem mure. Ipoderacis antakse neile koik: sook, elumine, nad saavad koolis kaia, neil on riided, kooliasjad jne. Jah, nad peavad kull Ipoderaci jaoks natuke ka tootama, aga nad teenivad selle eest ka pisikest taskuraha. Ja vot mina ei saa aru, miks moned poisid selle elu asemel tanava valivad. Kurvaks teeb selline asi. Ning pealegi Ruyst ja Alejandrost poleks seda kull oodanud. Kuid siin vist tulebki ootamatusi ette, ma ju poleks arvanud, et Cesar 200 peesost koolist varastab.
Ning koigele lisaks otustas keegi poistest pisikese uue seakese lihtsalt ara tappa. Ma alles tana kuulsin sellest, kuigi see juhtus teisipaeval, aga siiamaani polnud see isik seda ules tunnistanud. Ning Ipoderaci tootaja Luis utles oigesti, et koige vaiksem mure on see 200 peesot, mis see vaike porsas maksis. Kui praegu uks neist tegi midagi sellist, siis see tahendab, et looma elu ei lahe talle uldse korda... Ning tulevikus ei lahe talle teise inimese elu ka enam korda. Siiamaani pole see isik midagi ules tunnistanud. Eks nais, kas see ulestunnistus ka kunagi tuleb.
Ma tean, et ma varem mainisin, et Diego on suureks abiks, ta on siis San Jose majast ehk koige suuremate poiste majast. Kuid nuud ma polegi selles enam nii kindel.Vahel mulle tundub, et uhtede poiste vastu on ta kovasti ebaoiglasem kui teiste ja ma utlesin ka seda talle, kuid ta ei maininud midagi. Ning aru olen saanud ka sellest, et Ruben ja Manuel, kes Rocio juuresolekul alati inglid on, seda tema puudumisel kohe sugugi pole. Ruben on koige vanem, ta on 15 ja ilmselt kolib varsti San Lucasesse ule, sest San Pablo jaoks on ta juba kullaltki vana. Kuid koik oleneb ta kaitumisest ja ilmselt selle tottu ta seal veel pole.
John tahab maja vahetada, sest San Lucase poisid ei kuula teda uldse. Nuud kui August ara laheb, vajab koige pisemate maja ehk San Juan uut vabatahtlikku ja John tahaks sinna minna, samas tahaks seda ka Daniela, sest tal on algklasside opetaja bakalaurus kaes ning ta tahaks rohkem praktikat saada. Ning kui Eva ka veel martsi lopus ara laheb, vajab San Juan veel uhte vabatahtlikku. San Juan on alati esimene maja, mis vabatahtlike vajab, sest koige pisematega on koige rohkem tegemist. Koige rahulikum on Davidil ja Danielal(hetkel on Daniela veel San Marcose majas. Sellest majade susteemist on kindlasti raske aru saada, aga pole midagi teha :D), sest San Marcos ei vaja tegelikult eriti vabatahtlikke, liiati veel kahte. Need poisid suudavad koigega ise hakkama saada. Koige vanematel ehk San Jose majal pole vist kunagi vabatahtlikke olnud, sest seal hakkaks vabatahtlikul lihtsalt igav, sest need poisid seal on vanuses 16-21(no moelge ise, paljud vabatahtlikud on nooremad kui 21 ja nuud hakkaks jarsku 21-aastasele vabatahtlikuks).
Kuid superhea uudis on see, et homme on reede :) Ja nagu ma tana lehelt nagin, olen Jessica nime ikka vaga valesti kirjutanud, tema nime kirjutatakse Yescika voi midagi taolist. Nimelt koigisse majadesse tuleb paber sellega, kes juhendajatest nadalavahetusel valvesse jaab ning kes vanematest poistest mis maja eest hoolitsema hakkab :D Ning Lino on ka see nadalavahetus tool, kuigi tahtis meiega Atlixcosse pidu panema minna :D Nojah :D Tegelikult peaks vabatahtlikel ka see nadalavahetuse valve olema, aga viimati oli see neil vist novembris, seda eriti ei rakendata :D Ning ega siis vabatahtlikud seda meelde tuletama ka ei hakka :D :D Sest nadalavahetus on ainult minu jaoks ja kui ma oobingi Ipos, siis on poiste ainuke abiline jarelevaataja :D
Ahjaa, eile oli koogis meeletult sagimist, sest 24-veebruar on lisaks Mehhiko lipupaevale ka omaniku Paco sunnipaev. Seega soime koik koos Santa Marinas(siin on koikidel majadel puhakute nimed ning koik poisid loevad enne sooma hakkamist palvet). Mulle sellised segasummasuvilad koogis ei meeldi, sest keegi ei tea, mida tegema peab jne. Sellistel paevadel saadetakse palju abivage, aga kokkuvottes oleks koigest ikkagi nagu soda ule kainud :D Tana oli nii hea rahulik paev ja poole tunniga olin juba vaba :D Tavaliselt laheb nii umbes 12.00ni ikka ara, kuigi paris 13.00ni harva. Eile laks 14.00ni :D
Kuid hetkel ma lopetan ja kallid olete mulle koik :) Ning kui juulis tagasi tulen, siis kallistan teid koiki pooleks :D
Aasta aega tagasi...
Ma tahtsin teile just blogida, sest tana sain koogist juba kell 10.30 vabaks(tavaliselt on too kella 10.00st - 13.00ni), aga niipea kui Ipoderaci tootajad nagid, et meil on vaba aeg, kuigi tegelikult sellel ajal ei tohiks vaba aega olla, utlesid nad meile, et peame San Pedro maja koristama minema(see on see tuhi majake, kus jargmisest nadalast lapsed tagasi kolivad, sest nuud on neil juhendaja). Minu meelest pole see uldse aus, sest kui koogis loppes too nii vara ara, miks meil ei voiks siis lihtsalt vaba aeg olla? Aga ma nuud hilinen natuke, sest hakkan mehhiklaste hilinemiskombega "ara harjuma" :D Kahju kull, aga ma lihtsalt pean hetkel kirjutama, ma ei saa sellega oodata, tegelt ka. Vahel mul on lihtsalt selline tunne, et kui ma ei see blogi kirjutada, siis lahen omamoodi segaseks. Olen vist sellega juba nii ara harjuma hakanud ja kui netivoimalusi oleks rohkem, kirjutaksin ka kovasti tihedamini.
Aga jah... tegelikult puhendaksin selle blogi sellele, et tana saab aasta sellest kui ma motlesin, et voiksin vabatahtlikuks Mehhikosse minna. Mul on see ilusti meeles: oli 25-nda veebruari varahommik aastal 2009, umbes kell 02.00 hommikul ja kuigi jargmine paev oli koolipaev, istusin ma endiselt arvutis :D Nii minulik :D Ja ma motlesin, et mida oma jargneva aastaga peale hakata, sest 12-nes klass on ju millegi lopp. Nii ma siis trukkisingi googlesse marksonad "vabatahtlikuna Mehhikos" ja leidsin Maaja blogi, kes oli just Mehhikost tagasi joudnud. Selle motte algatamisega ootasin ma veel paar paeva, sest alguses tundus, et paberimajandust on piisavalt palju, kuid siis sai selgeks, et kas nuud voi mitte kunagi! Ja siis kirjutasin Ingale, EstYesi tootajale ehk siis mu saatvale organisatsioonile. Ning kuigi Inga utles, et Mehhikosse kandideerimine votab kaua aega, sest eelmine kandideerimistahtaeg oli 1.veebruar ja jargmine alles 1.juuni, siis olin valmis ootama. Projekt oli valmis aprilli lopus, jai vaid kandideerimine ja vastuse ootamine. Ning Euroopa Komisjonilt tuli kaua vastust oodata, tervelt neli kuud. Ma teadsin, et vastus voib olla ka negatiivne, kuid ma ei moelnud sellele, mu sisemus blokeeris selle voimaluse. Ja voib olla on toesti oige see, et kui midagi nii vaga soovid, siis lopuks laheb see ikkagi taide. Voib-olla pead ootama nadalaid, kuid, aastaid, aastakumneid, aga lopuks see juhtub ikkagi. Ja kui ei juhtu, siis vbl polnudki see niimoodi maaratud.
Siinkohal meenuvad mulle minu ja Marjuska kirjad, kus ma 14-aastaselt kirjutasin, et mu unistus on Mehhikosse minna. Aga mitte ainult minna, vaid naha toelist mehhiko elu. Ning just vabatahtlikuna on see voimalus taiesti olemas. Ning ma ei eitagi, et vahel on vaga raske ka, sest kui poisid ei kuula ning kisavad ja mul juhe kokku jookseb, aga teised hetked kaaluvad selle ules. Naiteks see, kui moni lastest sulle lumehelbekese meisterdab voi sind kallistab. Voi kui too valja jatta, siis naiteks see, kui seisad Monte Albani puramiidide tipus, hingad seda ohku ja naudid vaatepilti ning motled:"On see toesti voimalik? Kas see koik pole mitte unenagu? Ning kui on, siis ma ei tahaks veel ules argata. Mitte veel, palun."
Ja nii ongi.
Homme on juba reede ja laheme Atlixco baari, sest see on Augusti viimane nadalavahetus Mehhikos ja ta tuleb ilusti ara saata :) See kord lahevad koik vabatahtlikud ehk siis hetkel on meid seitse, sest Valerie on puhkusel, ta saabub puhapaeval nagu Rociogi. Viimase saabumise ule olen ma meeletult onnelik, kuigi siis pole mul enam telekat oma toas, olin sellega ka juba ara harjuma hakanud :D :D
Kuid nuud ma pean toesti jooksma, sest olen vist juba piisavalt hilinenud :D Kuid selle juures aitab see, et Jessica mulle otseselt ei oelnud, et me sinna koristama minema peame, vaid utles Danielale :D Aga jah, nuud kull jooksen :D
Kallid teile sinna lumisesse Eestimaale :)
Aga jah... tegelikult puhendaksin selle blogi sellele, et tana saab aasta sellest kui ma motlesin, et voiksin vabatahtlikuks Mehhikosse minna. Mul on see ilusti meeles: oli 25-nda veebruari varahommik aastal 2009, umbes kell 02.00 hommikul ja kuigi jargmine paev oli koolipaev, istusin ma endiselt arvutis :D Nii minulik :D Ja ma motlesin, et mida oma jargneva aastaga peale hakata, sest 12-nes klass on ju millegi lopp. Nii ma siis trukkisingi googlesse marksonad "vabatahtlikuna Mehhikos" ja leidsin Maaja blogi, kes oli just Mehhikost tagasi joudnud. Selle motte algatamisega ootasin ma veel paar paeva, sest alguses tundus, et paberimajandust on piisavalt palju, kuid siis sai selgeks, et kas nuud voi mitte kunagi! Ja siis kirjutasin Ingale, EstYesi tootajale ehk siis mu saatvale organisatsioonile. Ning kuigi Inga utles, et Mehhikosse kandideerimine votab kaua aega, sest eelmine kandideerimistahtaeg oli 1.veebruar ja jargmine alles 1.juuni, siis olin valmis ootama. Projekt oli valmis aprilli lopus, jai vaid kandideerimine ja vastuse ootamine. Ning Euroopa Komisjonilt tuli kaua vastust oodata, tervelt neli kuud. Ma teadsin, et vastus voib olla ka negatiivne, kuid ma ei moelnud sellele, mu sisemus blokeeris selle voimaluse. Ja voib olla on toesti oige see, et kui midagi nii vaga soovid, siis lopuks laheb see ikkagi taide. Voib-olla pead ootama nadalaid, kuid, aastaid, aastakumneid, aga lopuks see juhtub ikkagi. Ja kui ei juhtu, siis vbl polnudki see niimoodi maaratud.
Siinkohal meenuvad mulle minu ja Marjuska kirjad, kus ma 14-aastaselt kirjutasin, et mu unistus on Mehhikosse minna. Aga mitte ainult minna, vaid naha toelist mehhiko elu. Ning just vabatahtlikuna on see voimalus taiesti olemas. Ning ma ei eitagi, et vahel on vaga raske ka, sest kui poisid ei kuula ning kisavad ja mul juhe kokku jookseb, aga teised hetked kaaluvad selle ules. Naiteks see, kui moni lastest sulle lumehelbekese meisterdab voi sind kallistab. Voi kui too valja jatta, siis naiteks see, kui seisad Monte Albani puramiidide tipus, hingad seda ohku ja naudid vaatepilti ning motled:"On see toesti voimalik? Kas see koik pole mitte unenagu? Ning kui on, siis ma ei tahaks veel ules argata. Mitte veel, palun."
Ja nii ongi.
Homme on juba reede ja laheme Atlixco baari, sest see on Augusti viimane nadalavahetus Mehhikos ja ta tuleb ilusti ara saata :) See kord lahevad koik vabatahtlikud ehk siis hetkel on meid seitse, sest Valerie on puhkusel, ta saabub puhapaeval nagu Rociogi. Viimase saabumise ule olen ma meeletult onnelik, kuigi siis pole mul enam telekat oma toas, olin sellega ka juba ara harjuma hakanud :D :D
Kuid nuud ma pean toesti jooksma, sest olen vist juba piisavalt hilinenud :D Kuid selle juures aitab see, et Jessica mulle otseselt ei oelnud, et me sinna koristama minema peame, vaid utles Danielale :D Aga jah, nuud kull jooksen :D
Kallid teile sinna lumisesse Eestimaale :)
Monday, February 22, 2010
Nadal algas vaikselt.
Pole just tihti juhtunud, et kaks paeva jarjest blogi kirjutan! Ipoderacis ei jaa selleks lihtsalt aega, aga hetkel laen osasid pilte Orkutisse ja selles arvutis on see eriti aeglane, seega saan seda aega ara kasutada ja midagi kirjutada :)
Ma unustasin eilses blogis mainida, et eelmisel teisipaeval viidi San Pablos ehk minu majakeses labi uks muudatus: nimelt siiamaani oli San Pablo ainuke maja, kus oli kaks saali koos toolidega, aga nuud on ainult uks. Jessica ehk siis Ipo tootaja leidis, et see pole oiglane, et meie majas kaks saali on ja otsustas lihtsalt osad diivanid valja visata. No tegelikult on see ikka suur saal, aga kahes otsas olid diivanid. Koige rohkem paneb mind imestama see, et seda tehti just Rocio puhkuse ajal. Kas sellel voib mingi seos olla? Need diivanid, mis valja visati, olid nagunii vanad ja koledad, ma ei saa aru, miks need neile ette jaid?! Kuid minule meeldisid need endised just rohkem, kuigi nad olid vanemad. Samuti tosteti kooginoud umber soogituppa, sest koigis teistes majades on need ka soogitoas! No ma toesti ei saa aru, miks selline vaike detail peaks kellelegi ette jaama. Kuid nagu naha, on see siin vaga oluline. Ja nagu kuulduste pohjal juba jutud liiguvad, hakkavad jargmisel nadalal suured muutused toimuma, nimelt paljud juhendajad vahetavad omavahel majad ara. Kui niimoodi peaks minema, siis hea uudis on see, et Rocio jaab ikka meie juhendajaks. Mitte et mul teiste juhendajate vastu midagi oleks, aga Rocio on minu meelest koige parem juhendaja, kuigi alguses ma sellisel arvamusel kohe uldse polnud. Kuid Rocioga ongi niimoodi, et ta peab enne uue inimesega ara harjuma, kui ta omaks votab jne.
See nadal algas vagagi rahulikult, eelmise porguliku algusega pole midagi tegemist. Ja mina tunnen iga paev, et aeg lendab ja lendab ning lendab... Ausalt ka. Nadalavahetused lahevad eriti kiiresti. Ja alguses oli Ipoderacis olemine minu jaoks kovasti vasitavam kui praegu, ei teagi miks see niimoodi on. Ilmselt hakkan juba harjuma, kuigi vahel on meeletult raske kell 05.30 silmi lahti saada, aga isegi minusugune unimuts harjub sellega ara :D Tosi see on, et inimene harjub vist koigega :D
Mind paneb imestama siin see, et koik poisid peavad kooli minnes nii-oelda terve geelituubi endale pahe maarima ja nakku tonnide kaupa kreemi panema. Ausalt ka! Iga hommik laheb uks juhendaja koolibussiga kaasa ja kontrollib ukse peal, kas poistel on ikka geel peas ja kreem naos. Minu meelest on see natuke veider, eriti see geelivark. Ja nadalavahetusel soid poisid pohimotteliselt terve nadala jao toitu ara, kuid see on juba usna tavaline, aga vot sellest ma aru ei saa, kuidas nad suutsid kahe paevaga terve uue geelituubi oma juustele ara kulutada? Enne oli see geel minu toas, aga reedel loppes eelmine otsa ja ma siis andsin uue asemele, aga poleks osanud arvata, et kahe paevaga nad selle ara suudavad kulutada. Laupaeval on neil alati valjasoit Atlixcosse, kus nad 1,5 tunni jooksul linnas kaia saavad ja midagi osta voivad, aga milleks siis veel nii palju geeli vaja oli? :D Ma saan aru, et meil on hetkel siiski 12 poissi(San Pedro maja poisid pole veel kuhugi kolinud, kuigi pidid seda parast kaht nadalat tegema. Kui koik hasti laheb, juhtub see jargmisel esmaspaeval, aga tolleks ajaks on juba neli nadalat tais ka. Mehhiklaste kaks nadalat pole kunagi kaks nadalat) ja koik tahavad geeli kasutada, aga jah. Ja uued helbed panin ma neile neljapaeval(megasuure paki) ja uhe nadalavahetusega soid nad jalle koik ara! Jah, nadalavahetusel on neil vaid valvaja ja parast seda on tihtipeale koigest nagu soda ule kainud.
Kaisin tana koolibussiga Atlixcos ja parast tulin combiga(nagu camion, aga vaiksem ehk siis maakeeli oeldes on see autobuss) tagasi. See on hea, et hommikuti oma kahe vaba tunni jooksul saan koolibussiga soita ja niimoodi kiiremini Atlixcos olla. Nuud oskan Atlixcos isegi natuke ringi liikuda, aga siiski rohkem kesklinnas.
Seda ka, et kui ma veel Pueblas elasin ja hispaania keele tundides kaisin, siis hommikuti nagin combides alati naisi, kes end meikisid, ka siin olen seda paar korda nainud, aga Pueblas rohkem. Eestis ma kull bussides sellist asja pole nainud, et paljud naised end meigiksid ja veel samal ajal ka :D Kuid ilmselt on see mingi mehhiklaste omamoodi komme.
Kuid hetkel ma vist lopetan, lisan Orkutisse veel moned pildid ja siis ara magama ka, sest kell on juba ule sudaoo ja te vist pole unustanud, et ma pean kell 05.30 arkama :D Igal juhul mina seda unustanud pole :D
Ilusat varahommikut teile, sest Eestis on kell juba 08.08 hommikul :)
Ma unustasin eilses blogis mainida, et eelmisel teisipaeval viidi San Pablos ehk minu majakeses labi uks muudatus: nimelt siiamaani oli San Pablo ainuke maja, kus oli kaks saali koos toolidega, aga nuud on ainult uks. Jessica ehk siis Ipo tootaja leidis, et see pole oiglane, et meie majas kaks saali on ja otsustas lihtsalt osad diivanid valja visata. No tegelikult on see ikka suur saal, aga kahes otsas olid diivanid. Koige rohkem paneb mind imestama see, et seda tehti just Rocio puhkuse ajal. Kas sellel voib mingi seos olla? Need diivanid, mis valja visati, olid nagunii vanad ja koledad, ma ei saa aru, miks need neile ette jaid?! Kuid minule meeldisid need endised just rohkem, kuigi nad olid vanemad. Samuti tosteti kooginoud umber soogituppa, sest koigis teistes majades on need ka soogitoas! No ma toesti ei saa aru, miks selline vaike detail peaks kellelegi ette jaama. Kuid nagu naha, on see siin vaga oluline. Ja nagu kuulduste pohjal juba jutud liiguvad, hakkavad jargmisel nadalal suured muutused toimuma, nimelt paljud juhendajad vahetavad omavahel majad ara. Kui niimoodi peaks minema, siis hea uudis on see, et Rocio jaab ikka meie juhendajaks. Mitte et mul teiste juhendajate vastu midagi oleks, aga Rocio on minu meelest koige parem juhendaja, kuigi alguses ma sellisel arvamusel kohe uldse polnud. Kuid Rocioga ongi niimoodi, et ta peab enne uue inimesega ara harjuma, kui ta omaks votab jne.
See nadal algas vagagi rahulikult, eelmise porguliku algusega pole midagi tegemist. Ja mina tunnen iga paev, et aeg lendab ja lendab ning lendab... Ausalt ka. Nadalavahetused lahevad eriti kiiresti. Ja alguses oli Ipoderacis olemine minu jaoks kovasti vasitavam kui praegu, ei teagi miks see niimoodi on. Ilmselt hakkan juba harjuma, kuigi vahel on meeletult raske kell 05.30 silmi lahti saada, aga isegi minusugune unimuts harjub sellega ara :D Tosi see on, et inimene harjub vist koigega :D
Mind paneb imestama siin see, et koik poisid peavad kooli minnes nii-oelda terve geelituubi endale pahe maarima ja nakku tonnide kaupa kreemi panema. Ausalt ka! Iga hommik laheb uks juhendaja koolibussiga kaasa ja kontrollib ukse peal, kas poistel on ikka geel peas ja kreem naos. Minu meelest on see natuke veider, eriti see geelivark. Ja nadalavahetusel soid poisid pohimotteliselt terve nadala jao toitu ara, kuid see on juba usna tavaline, aga vot sellest ma aru ei saa, kuidas nad suutsid kahe paevaga terve uue geelituubi oma juustele ara kulutada? Enne oli see geel minu toas, aga reedel loppes eelmine otsa ja ma siis andsin uue asemele, aga poleks osanud arvata, et kahe paevaga nad selle ara suudavad kulutada. Laupaeval on neil alati valjasoit Atlixcosse, kus nad 1,5 tunni jooksul linnas kaia saavad ja midagi osta voivad, aga milleks siis veel nii palju geeli vaja oli? :D Ma saan aru, et meil on hetkel siiski 12 poissi(San Pedro maja poisid pole veel kuhugi kolinud, kuigi pidid seda parast kaht nadalat tegema. Kui koik hasti laheb, juhtub see jargmisel esmaspaeval, aga tolleks ajaks on juba neli nadalat tais ka. Mehhiklaste kaks nadalat pole kunagi kaks nadalat) ja koik tahavad geeli kasutada, aga jah. Ja uued helbed panin ma neile neljapaeval(megasuure paki) ja uhe nadalavahetusega soid nad jalle koik ara! Jah, nadalavahetusel on neil vaid valvaja ja parast seda on tihtipeale koigest nagu soda ule kainud.
Kaisin tana koolibussiga Atlixcos ja parast tulin combiga(nagu camion, aga vaiksem ehk siis maakeeli oeldes on see autobuss) tagasi. See on hea, et hommikuti oma kahe vaba tunni jooksul saan koolibussiga soita ja niimoodi kiiremini Atlixcos olla. Nuud oskan Atlixcos isegi natuke ringi liikuda, aga siiski rohkem kesklinnas.
Seda ka, et kui ma veel Pueblas elasin ja hispaania keele tundides kaisin, siis hommikuti nagin combides alati naisi, kes end meikisid, ka siin olen seda paar korda nainud, aga Pueblas rohkem. Eestis ma kull bussides sellist asja pole nainud, et paljud naised end meigiksid ja veel samal ajal ka :D Kuid ilmselt on see mingi mehhiklaste omamoodi komme.
Kuid hetkel ma vist lopetan, lisan Orkutisse veel moned pildid ja siis ara magama ka, sest kell on juba ule sudaoo ja te vist pole unustanud, et ma pean kell 05.30 arkama :D Igal juhul mina seda unustanud pole :D
Ilusat varahommikut teile, sest Eestis on kell juba 08.08 hommikul :)
Sunday, February 21, 2010
Reedel Puebla baaris nimega Serenata, laupaeval ja puhapaeval Oaxacas! :)
See blogi on siis mu nadalavahetusest!
Juba neljapaeval pakkus Daniela valja, et voiksime nadalavahetusel Oaxacasse minna, mis on Pueblast kuskil nelja tunni kaugusel autobussiga minnes. Kuid tema sober Roberto pidi sinna nagunii autoga minema ja seega plaanis Daniela kaasa minna ning kutsus teisigi vabatahtlikke kaasa. Rafal ja Eval olid nagunii omad plaanid, Augustil ka ja Valeriel on hetkel puhkusel, seega jaguski tapselt autosse neli kohta pluss autojuht Roberto. Ehk siis Roberto, Daniela, John, David ja mina. Koigepealt soitsime reedel hoopis Pueblasse ja otsisime uhe odava hosteli(mis oli kull natuke kallim kui Oaxacas, aga ka kvaliteedilt kovasti parem) ja panime asjad ara ning parast seda viis tee meid peole! Roberto ootas meid baaris nimega Serenata koos Lino ja Sergioga, kes on Ipoderaci juhendajad, Sergio San Jose oma ja Lino San Lucase juhendaja, kus John on vabatahtlik, pluss oli veel Lino uks meessoost sober(voi kas ainult sober? Lino seksuaalne orientatsioon pole kellelegi vist paris selge, aga see selleks) Roberto teadis Linot ja Sergiot eelmisest nadalavahetusest, kui nad koos Pueblas valjas kaisid, mina siis koos nendega ei olnud. Kuid seltskond oli lobus ja kaisime tantsimas ka, kuigi mina ja salsa ei sobi kohe kuidagi kokku :D Mul lihtsalt pole annet selliste tantsude jaoks. Daniela tantsib suhteliselt hasti salsat, Linost ja Sergiost raakimata, viimased on ju mehhiklased. Ka Davidile on natuke salsaannet antud, aga hispaanlased oskavad ju ka uldiselt selliseid tantse paris hasti tantsida. Kuid Lino tantsib koige paremini, see on kindel.
Omamoodi naljakas oli Ipoderaci tootajatega pidu panna, aga need kaks juhendajat on suured peoloomad :D Lino utles mulle, et tema ajaloo jooksul olen mina olnud Ipoderaci joudes koige parema hispaania keele oskusega, nendest riikidest siis, kus hispaania keel pole emakeel. Koik vabatahtlikud, kes Ipoderacist lahkuvad, oskavad hispaania keelt, moned vahem, teised rohkem, aga koik oskavad. Tegelikult teen mina ka hispaania keeles raakides piisavalt vigu(kirjutades kovasti rohkem), aga meeldiv kompliment oli see toesti :D Ja samuti pannakse minu puhul imeks seda, et ma suhteliselt palju raagin, sest tavaliselt kulmades riikides elavad inimesed on kinnised inimesed ega nii palju raakima ei kipu :D
Pidutsesime oosel kella 03.00ni ja siis kondisime oma hosteli, mis oli Serenatale vaga lahedal. Pueblas oli meil koigil oma tuba, Oaxaca hostelis jagasin mina tuba Danielaga ja David Johniga, Roberto oobis molemad ood hotellis. Tegelikult ei teagi, kas Daniela ja Roberto toesti ainult sobrad on, mulje vahemalt jatavad, et ainult sobrad, aga ei tea toesti :D
Laupaeva hommikul alustasime oma teekonda kell 09.00 hommikul, et varakult Oaxacasse jouda. Oaxaca asub Louna-Mehhikos ja seal elab 350 000 inimest, seega umbes sama suur nagu Cuernavaca, kus me kaks nadalat tagasi kaisime. Ning ka Mehhikos on sellised kiirteed, mille eest maksma peab, tapselt nagu Hispaanias ja Prantsusmaalgi. Minu meelest on selline asi nii nome, aga niimoodi see kahjuks on. Oaxaca lahistel on puramiidid nimega Monte Alban, mida plaanisime puhapaeval kulastada.
Oaxaca on toeline turistilinn! Kogu selle aja jooksul kuulsime nii palju inglise, saksa kui ka vene keelt! Seda viimast olen ma valismaal olles ainult kaks korda kuulnud, uhe korra Muncheni lennujaamas, et tagasi kodumaale poorduda ja teine kord tana hommikul Oaxacas. Kuid sakslasi ja ameeriklasi on koikjal.
Kaisime Oaxaca turul ja David kauples endale algse 300-peesose hinna asemel kuus ehet 150-peesoga. Alguses polnud muuja nous ja David utles, et siis jaab kaup katki, aga paari minuti parast tuli muuja tagasi ja hakkas uuesti kauplema, aga David ei andnud jarele, seega pidi ka muuja lopuks nousse jaama :D Daniela ostis vist terve turu tuhjaks, John paar raamatut ja mina uhe kaekoti 80 peesoga, paar kaelaehet, mis maksid ainult 10 peesot, uhed korvarongad 20 peesoga ning uhe sombreero 20 peesoga pluss moned postkaardid Oaxaca kohta. Oaxaca on ilus, aga Cuernavaca on endiselt mu lemmik. Kuid Mehhiko linnade zoccalod ehk kesklinnad on nii sarnased, alati on kirik ja katedraal ja suur valjak.
Oaxacas me peole laupaeva ohtul ei lainud, vaid istusime niisama ja laksime magama juba kell 23.00, et jargmine paev kell 09.00 argata ja hommikust suua ning siis Monte Albani puramiide vaatama minna ja viis tundi puramiididest tagasi Iposse soita.
Puramiidid olid superilusad! Ning valjas oli toeline leitsak, 35 kraadi. Puebla ega Atlixcoga ei anna ikka vorrelda. Kuid 35 on minu jaoks juba vaga palju, mulle selline korbekuumus ei meeldi. Kui korgel vaadet nautisime, motlesin, et kus nuud kull tuutud kauplejad on, kui neid vaja on, sest olin oma vee juba ara joonud. Kuid puramiidide alguses muudi palju asju ja kui uks muuja juba naeb, et oled naiteks sombreero voi mone ehte ostnud, siis tuleb ta kindlasti ka sinu juurde ja loodab, et ka temalt midagi ostad jne. Nad suudavad ikka uskumatult tuutud olla, aga nendega peab oskama kaubelda. Loppude lopuks noustuvad nad suure toenaosusega sinu pakutud hinnaga(kui see just toesti haruldaselt vaike hind pole), sest nad tahavad oma kaubast lahti saada. Ja samas muuvad nad ka haruldaselt ilusaid asju, kasitsi tehtud ning uldiselt vaga odavalt ka. David raakis meile oma vabatahtlikukogemusest Keenias, kus koik asjad olid mitmeid kordi odavamad kui Mehhikos, samuti raakis ta Kuuba reisist, kus pool tundi internetikohvikut maksis 10.euri ehk siis 156 krooni! Kuubal elavadki inimesed 50-60ndates ja selleks et internetti saada, peab kovasti maksma ja kodudes seda enamasti pole. Samas mainis ta ka, et just nimelt Kuuba oleks ainuke riik, kus ta oleks valmis pikemalt elama(Hispaania muidugi valja arvata, sest Barcelona on ta kodulinn ja Hispaania koduriik).
Kuid ma polnud elus midagi sellist nainud nagu Monte Albani puramiidid! Olla nii korgel ja naha, kuidas vanasti inimesed elasid, kuidas koik vanasti oli. Mehhiko suudab mind iga kord jarjest enam ullatada ja ma vajaksin meeletult aega ja raha, et koiki kohti naha ja kulastada, mida ma tahaksin. Mulle meeldib kohutavalt uks reklaam(Mul on ju nuud telekas oma toas, see nadal ja jargmine ka, sest Rafa ei tahtnud Rocio telekat nadala keskel oma tuppa, seega mul veab natuke :D Uhel kanalil jookseb Pecados Ajenos, kus mu lemmiktelenovelastaar Sonya Smith mangib vastastegelast ehk halba, aga ma ei nae seda eriti, sest see on kell 14.00 paeval ja siis tulevad tavaliselt lapsed koolist ja pole aega oma toas olla :D Loodan, et see seebikas kunagi ka Eestisse jouab :D), kus koigepealt naitab mingit kindlat ja kaunist kohta Mehhikos ja siis uks kena meeshaal utleb: "Esto es Mexico!"(See on Mehhiko!). Ja just selline Mehhiko ongi. Ma nii tahaksin rohkem ka Pohja-Mehhikot naha, sest hetkel olen nainud ainult natuke Mexico City umbrust ehk siis seda piirkonda, kus ise elan, seda kutsutaks niimoodi ja siis natuke Louna-Mehhikot, aga Pohja-Mehhikot mitte. Kuid vahemaad on siin meeletud. Valerie laks oma puhkusel Yucatani, Cancuni, aga ta otsustas lennu kasuks, sest ta ei tahtnud 24 tundi autobussis istuda. Lennukiga oled kohal kahe tunniga, aga see on kovasti kallim ka, tavaliselt kuskil 4000 peesot, autobuss on kuskil 1000 peesot. Kuigi tal vedas ja ta leidis mingi lennu 1000 peesoga. Rafa ja Eva lahevad viie nadala parast kolmeks kuuks Hondurasele, jarjekordselt vabatahtlikeks. Honduras on kovasti vaesem riik kui Mehhiko, kohe ikka kovasti-kovasti.
Enne tagasisoitmist Pueblasse soime uhes vaikses soogikohas Oaxacas ja sealne omanik tegi meile koigile olled valja :D Ega too tuup ei saanudki aru, et ainult uks meist on Ameerikast, sest kui ta kuulis, et John on Ameerikast, siis olid koik tema jaoks kohe ameeriklased :D Davidi aktsendi tottu pakkus too, et ta on Argentiinast voi Kuubalt parit :D Haha, Argentiinas raagitakse ikka hoopis teistmoodi ja Kuubal ka. David saab uldiselt mehhiklastest taiesti aru, aga monede sonade kohta peab temagi ule kusima, mis on kasutusel ainult siin ja mitte Hispaanias. Minul on mehhiklastest igal juhul kergem aru saada kui hispaanlastest.
Ipoderacis olime tanu suurele liiklusele tagasi 20.05, kuigi tegelikult peavad vabatahtlikud kell 19.00 tagasi olema. Kuid kui mina joudsin, oli Diego ainuke, kes kohal oli, Rafa joudis 20.45, seega veel hiljem :D No kui arvestada seda, et mehhiklased jaavad ise alati hiljaks, olime vist suhteliselt tapsed :D
Ja nuud algabki uus nadal ja ma pean ara magama minema, sest kell on 00.19 ja homme pean ma 05.30 arkama :) Ma ei saa palju magada, Eestis oleks selline uni minu jaoks piisav olnud, aga siin mitte, sest tavaliselt lahen ma kell 21.00-22.00 magama. Need kaks paeva, mil David A. ja Cesar karistuste tottu hiljem joudsid, andsid vagagi tunda, sest olin hommikul palju vasinum kui ma tavaliselt olen.
Ma toesti loodan lahiajal arvutisse pilte lisada! Kui Daniela digikaga mitte, siis need, mis mul enda digikas on, kull vahemalt! Kuigi tahaksin just puramiididest lisada, sest need olid koige ilusamad.
Ahjaa, seda ka, et Mehhikos ma eriti palju pidudel ei joo, joon olut ja tequilat endiselt ei joo :D John on see, kes muidu on suhteliselt vaikne, aga pidudel joob end suht tais ja hakkab palju raakima :D Ulejaanud raagivad palju nii kaine kui ka purjus peaga, mehhiklased vahemalt kull :D Nende puhul ma kull mingit erinevust ei marka :D
Kuid hetkel ma toesti lopetan, sest uni tikub silma!
Kallid :)
Teie Jaanika :)
Juba neljapaeval pakkus Daniela valja, et voiksime nadalavahetusel Oaxacasse minna, mis on Pueblast kuskil nelja tunni kaugusel autobussiga minnes. Kuid tema sober Roberto pidi sinna nagunii autoga minema ja seega plaanis Daniela kaasa minna ning kutsus teisigi vabatahtlikke kaasa. Rafal ja Eval olid nagunii omad plaanid, Augustil ka ja Valeriel on hetkel puhkusel, seega jaguski tapselt autosse neli kohta pluss autojuht Roberto. Ehk siis Roberto, Daniela, John, David ja mina. Koigepealt soitsime reedel hoopis Pueblasse ja otsisime uhe odava hosteli(mis oli kull natuke kallim kui Oaxacas, aga ka kvaliteedilt kovasti parem) ja panime asjad ara ning parast seda viis tee meid peole! Roberto ootas meid baaris nimega Serenata koos Lino ja Sergioga, kes on Ipoderaci juhendajad, Sergio San Jose oma ja Lino San Lucase juhendaja, kus John on vabatahtlik, pluss oli veel Lino uks meessoost sober(voi kas ainult sober? Lino seksuaalne orientatsioon pole kellelegi vist paris selge, aga see selleks) Roberto teadis Linot ja Sergiot eelmisest nadalavahetusest, kui nad koos Pueblas valjas kaisid, mina siis koos nendega ei olnud. Kuid seltskond oli lobus ja kaisime tantsimas ka, kuigi mina ja salsa ei sobi kohe kuidagi kokku :D Mul lihtsalt pole annet selliste tantsude jaoks. Daniela tantsib suhteliselt hasti salsat, Linost ja Sergiost raakimata, viimased on ju mehhiklased. Ka Davidile on natuke salsaannet antud, aga hispaanlased oskavad ju ka uldiselt selliseid tantse paris hasti tantsida. Kuid Lino tantsib koige paremini, see on kindel.
Omamoodi naljakas oli Ipoderaci tootajatega pidu panna, aga need kaks juhendajat on suured peoloomad :D Lino utles mulle, et tema ajaloo jooksul olen mina olnud Ipoderaci joudes koige parema hispaania keele oskusega, nendest riikidest siis, kus hispaania keel pole emakeel. Koik vabatahtlikud, kes Ipoderacist lahkuvad, oskavad hispaania keelt, moned vahem, teised rohkem, aga koik oskavad. Tegelikult teen mina ka hispaania keeles raakides piisavalt vigu(kirjutades kovasti rohkem), aga meeldiv kompliment oli see toesti :D Ja samuti pannakse minu puhul imeks seda, et ma suhteliselt palju raagin, sest tavaliselt kulmades riikides elavad inimesed on kinnised inimesed ega nii palju raakima ei kipu :D
Pidutsesime oosel kella 03.00ni ja siis kondisime oma hosteli, mis oli Serenatale vaga lahedal. Pueblas oli meil koigil oma tuba, Oaxaca hostelis jagasin mina tuba Danielaga ja David Johniga, Roberto oobis molemad ood hotellis. Tegelikult ei teagi, kas Daniela ja Roberto toesti ainult sobrad on, mulje vahemalt jatavad, et ainult sobrad, aga ei tea toesti :D
Laupaeva hommikul alustasime oma teekonda kell 09.00 hommikul, et varakult Oaxacasse jouda. Oaxaca asub Louna-Mehhikos ja seal elab 350 000 inimest, seega umbes sama suur nagu Cuernavaca, kus me kaks nadalat tagasi kaisime. Ning ka Mehhikos on sellised kiirteed, mille eest maksma peab, tapselt nagu Hispaanias ja Prantsusmaalgi. Minu meelest on selline asi nii nome, aga niimoodi see kahjuks on. Oaxaca lahistel on puramiidid nimega Monte Alban, mida plaanisime puhapaeval kulastada.
Oaxaca on toeline turistilinn! Kogu selle aja jooksul kuulsime nii palju inglise, saksa kui ka vene keelt! Seda viimast olen ma valismaal olles ainult kaks korda kuulnud, uhe korra Muncheni lennujaamas, et tagasi kodumaale poorduda ja teine kord tana hommikul Oaxacas. Kuid sakslasi ja ameeriklasi on koikjal.
Kaisime Oaxaca turul ja David kauples endale algse 300-peesose hinna asemel kuus ehet 150-peesoga. Alguses polnud muuja nous ja David utles, et siis jaab kaup katki, aga paari minuti parast tuli muuja tagasi ja hakkas uuesti kauplema, aga David ei andnud jarele, seega pidi ka muuja lopuks nousse jaama :D Daniela ostis vist terve turu tuhjaks, John paar raamatut ja mina uhe kaekoti 80 peesoga, paar kaelaehet, mis maksid ainult 10 peesot, uhed korvarongad 20 peesoga ning uhe sombreero 20 peesoga pluss moned postkaardid Oaxaca kohta. Oaxaca on ilus, aga Cuernavaca on endiselt mu lemmik. Kuid Mehhiko linnade zoccalod ehk kesklinnad on nii sarnased, alati on kirik ja katedraal ja suur valjak.
Oaxacas me peole laupaeva ohtul ei lainud, vaid istusime niisama ja laksime magama juba kell 23.00, et jargmine paev kell 09.00 argata ja hommikust suua ning siis Monte Albani puramiide vaatama minna ja viis tundi puramiididest tagasi Iposse soita.
Puramiidid olid superilusad! Ning valjas oli toeline leitsak, 35 kraadi. Puebla ega Atlixcoga ei anna ikka vorrelda. Kuid 35 on minu jaoks juba vaga palju, mulle selline korbekuumus ei meeldi. Kui korgel vaadet nautisime, motlesin, et kus nuud kull tuutud kauplejad on, kui neid vaja on, sest olin oma vee juba ara joonud. Kuid puramiidide alguses muudi palju asju ja kui uks muuja juba naeb, et oled naiteks sombreero voi mone ehte ostnud, siis tuleb ta kindlasti ka sinu juurde ja loodab, et ka temalt midagi ostad jne. Nad suudavad ikka uskumatult tuutud olla, aga nendega peab oskama kaubelda. Loppude lopuks noustuvad nad suure toenaosusega sinu pakutud hinnaga(kui see just toesti haruldaselt vaike hind pole), sest nad tahavad oma kaubast lahti saada. Ja samas muuvad nad ka haruldaselt ilusaid asju, kasitsi tehtud ning uldiselt vaga odavalt ka. David raakis meile oma vabatahtlikukogemusest Keenias, kus koik asjad olid mitmeid kordi odavamad kui Mehhikos, samuti raakis ta Kuuba reisist, kus pool tundi internetikohvikut maksis 10.euri ehk siis 156 krooni! Kuubal elavadki inimesed 50-60ndates ja selleks et internetti saada, peab kovasti maksma ja kodudes seda enamasti pole. Samas mainis ta ka, et just nimelt Kuuba oleks ainuke riik, kus ta oleks valmis pikemalt elama(Hispaania muidugi valja arvata, sest Barcelona on ta kodulinn ja Hispaania koduriik).
Kuid ma polnud elus midagi sellist nainud nagu Monte Albani puramiidid! Olla nii korgel ja naha, kuidas vanasti inimesed elasid, kuidas koik vanasti oli. Mehhiko suudab mind iga kord jarjest enam ullatada ja ma vajaksin meeletult aega ja raha, et koiki kohti naha ja kulastada, mida ma tahaksin. Mulle meeldib kohutavalt uks reklaam(Mul on ju nuud telekas oma toas, see nadal ja jargmine ka, sest Rafa ei tahtnud Rocio telekat nadala keskel oma tuppa, seega mul veab natuke :D Uhel kanalil jookseb Pecados Ajenos, kus mu lemmiktelenovelastaar Sonya Smith mangib vastastegelast ehk halba, aga ma ei nae seda eriti, sest see on kell 14.00 paeval ja siis tulevad tavaliselt lapsed koolist ja pole aega oma toas olla :D Loodan, et see seebikas kunagi ka Eestisse jouab :D), kus koigepealt naitab mingit kindlat ja kaunist kohta Mehhikos ja siis uks kena meeshaal utleb: "Esto es Mexico!"(See on Mehhiko!). Ja just selline Mehhiko ongi. Ma nii tahaksin rohkem ka Pohja-Mehhikot naha, sest hetkel olen nainud ainult natuke Mexico City umbrust ehk siis seda piirkonda, kus ise elan, seda kutsutaks niimoodi ja siis natuke Louna-Mehhikot, aga Pohja-Mehhikot mitte. Kuid vahemaad on siin meeletud. Valerie laks oma puhkusel Yucatani, Cancuni, aga ta otsustas lennu kasuks, sest ta ei tahtnud 24 tundi autobussis istuda. Lennukiga oled kohal kahe tunniga, aga see on kovasti kallim ka, tavaliselt kuskil 4000 peesot, autobuss on kuskil 1000 peesot. Kuigi tal vedas ja ta leidis mingi lennu 1000 peesoga. Rafa ja Eva lahevad viie nadala parast kolmeks kuuks Hondurasele, jarjekordselt vabatahtlikeks. Honduras on kovasti vaesem riik kui Mehhiko, kohe ikka kovasti-kovasti.
Enne tagasisoitmist Pueblasse soime uhes vaikses soogikohas Oaxacas ja sealne omanik tegi meile koigile olled valja :D Ega too tuup ei saanudki aru, et ainult uks meist on Ameerikast, sest kui ta kuulis, et John on Ameerikast, siis olid koik tema jaoks kohe ameeriklased :D Davidi aktsendi tottu pakkus too, et ta on Argentiinast voi Kuubalt parit :D Haha, Argentiinas raagitakse ikka hoopis teistmoodi ja Kuubal ka. David saab uldiselt mehhiklastest taiesti aru, aga monede sonade kohta peab temagi ule kusima, mis on kasutusel ainult siin ja mitte Hispaanias. Minul on mehhiklastest igal juhul kergem aru saada kui hispaanlastest.
Ipoderacis olime tanu suurele liiklusele tagasi 20.05, kuigi tegelikult peavad vabatahtlikud kell 19.00 tagasi olema. Kuid kui mina joudsin, oli Diego ainuke, kes kohal oli, Rafa joudis 20.45, seega veel hiljem :D No kui arvestada seda, et mehhiklased jaavad ise alati hiljaks, olime vist suhteliselt tapsed :D
Ja nuud algabki uus nadal ja ma pean ara magama minema, sest kell on 00.19 ja homme pean ma 05.30 arkama :) Ma ei saa palju magada, Eestis oleks selline uni minu jaoks piisav olnud, aga siin mitte, sest tavaliselt lahen ma kell 21.00-22.00 magama. Need kaks paeva, mil David A. ja Cesar karistuste tottu hiljem joudsid, andsid vagagi tunda, sest olin hommikul palju vasinum kui ma tavaliselt olen.
Ma toesti loodan lahiajal arvutisse pilte lisada! Kui Daniela digikaga mitte, siis need, mis mul enda digikas on, kull vahemalt! Kuigi tahaksin just puramiididest lisada, sest need olid koige ilusamad.
Ahjaa, seda ka, et Mehhikos ma eriti palju pidudel ei joo, joon olut ja tequilat endiselt ei joo :D John on see, kes muidu on suhteliselt vaikne, aga pidudel joob end suht tais ja hakkab palju raakima :D Ulejaanud raagivad palju nii kaine kui ka purjus peaga, mehhiklased vahemalt kull :D Nende puhul ma kull mingit erinevust ei marka :D
Kuid hetkel ma toesti lopetan, sest uni tikub silma!
Kallid :)
Teie Jaanika :)
Una semana muy loca en Ipoderac(Tolge: Uks vaga hull nadal Ipoderacis!)
Ja jalle on uks nadal moodunud! Ma ei suuda uskuda, et aeg Mehhikos nii kiiresti lendab. Homme saab juba neli nadalat Ipoderacis oldud ja kolmapaeval kuus nadalat Mehhikos oldud! Kuigi hetkel tundub, et juulini on ju aega kull ja kull, siis arvestades seda, et aeg lendab meeletult kiiresti, on varsti need kuus kuud nagu niuhti moodas! Ja kuna Ipoderac hoivab kogu mu aja viis paeva nadalas ja ainult 48 tundi jaab mulle nadalavahetuseks, tundub see vahene Mehhiko avastamisaeg veelgi vaiksem. Ning aeg pole selle ainus piiraja, ka raha paneb tihti piirid ette. Kuigi Mehhikos on reisimine iseenesest piisavalt odav, Eestiga vorreldes natuke odavam, aga teiste Ipoderaci vabatahtlike jaoks on see lausa paradiis, sest nemad on ju koik eurode voi dollarite maailmast, kus isegi hingamine tundub midagi maksvat. Kuid jah, Mehhikos on minu meelest see koige parem, et odavad hostelid on igas linnas, kus uks oo uhele inimesele on kuskil 90-100 peesot, mis kroonides teeks mingi 80 krooni vist. Eestis naljalt selliseid hostele vist ei leia, mujal Euroopast raakimata.
Kuid kuidas mu nadal siis ka moodus? Selle blogi puhendaks vist Ipoderacile ja jargmise oma nadalavahetuse jaoks. Utleme nii, et see nadal on olnud uks mu koige raskematest nadalatest Ipoderacis. Puhapaeval joudis Rafa puhkuselt tagasi ja selguks onneks ka, et meile on kaheks nadalaks appi saadetud jarelvaataja San Jose majast(kus elavad koige vanemad poisid, vanuses 17-20 siis). Kes juba unustanud on, siis tuletan meelde, et meie juhendaja Rocio on ju hetkel puhkusel ja tuleb tagasi jargmisel puhapaeval. Puhapaeva ohtul laks sona otseses mottes porgu lahti. Meile pandi puhapaeval uued lambid valja ja David A.(meil on kaks Davidit, uks on David Savedra ja teine on David Abrahm, viimasega on alati probleeme. Kui kirjutan David A. on tegemist probleemse poisiga ja kui David S, siis mitte nii probleemse poisiga). suutis need kahe tunni jooksul jalgpalliga puruks luua. Ja sealt see koik algas! Kuigi Diego ehk jarelvaataja on suureks abiks, siis pole ta Rocio! Hammastav asi Rocio puhul ongi see, et ta on pisikene naine, aga tal on minu meelest koigi Ipoderaci juhendajatest koige rohkem autoriteeti, tegelt ka. Ja seda juba naljalt ei juhtu, et need poisid rohkem naisi kui mehi kuulavad. Rocio on selles mottes vaga hea ja haruldane erand. Koik kisasid ja tormasid ringi ja nii minul kui Rafal ning Diegol oli puhapaeva ohtuks vist suur peavalu.
Esmaspaev algas rahulikult ja ma arvasin, et nad on voib-olla nuudseks natuke maha rahunenud, aga kus sa sellega! Mind ennast rahustas voib olla see, et ma soitsin hommikul Pueblasse, et oma vabatahtlikuviisat tegema minna. Ja kui ma Pueblasse joudsin, tundsin, et kull on ikka jahe! Puebla on kull ainult 45 minuti kaugusel Atlixcost, aga ikkagi on seal kovasti jahedam, mingi 13 kraadi oli, kui ma sinna joudsin! Ja samas joudis mulle kohale, et kuidas mul saab ometi kulm olla, kui tavaliselt veebruaris ikka kovasti jahedamas kliimas veedan! Mina peaksin ju ometi palavust tundma, aga jah :D Kuid viisaasjad edenevad Mehhikos nii aeglaselt, see oli alles esimene samm. Umbes kolme nadala parast(loe: umbes kuu aja parast, sest mehhiklaste jaoks aeg ei ole oluline!) pean ma tagasi minema ja lopuks saab mu vabatahtlikuviisa valmis alles umbes kolme kuu parast! Nii et natuke enne mu araminekut :D Kuid Siijuve jaoks on see oluline ja see on taiesti arusaadav ka. Jorge(mu kontaktisik) viis mind viisat tegema ja nagin Yadirat ja teisi Siijuve tootajad, see oli vaga hea loogastus, sest tanu sellele ei pidanud ma koogis tootama :D
Kuid esmaspaev oli selle raske nadala koige raskem paev. Ma polnud kogu selle aja jooksul Rafat nii masenduses nainud, ta utles mulle, et ta poleks kunagi uskunud, et lapsed nii ara pooravad, kui Rociot pole. Ja Rafa oli alles puhkuselt tagasi joudnud, seega oli see talle vist veelgi raskem. Ka minule mojus see raskelt, aga temale laks vist toesti vaga hinge, sest ta on siin juba viis kuud olnud ja tavaliselt on lapsed teda alati kuulanud. Aga tavaliselt on Rocio ka alati olemas olnud, sest ta pole puhkust 1,5 aasta jooksul votnud. Kuid Diego osutus paremaks abiks kui arvasime ja pani moned reeglid paika ja kui poisid neid ei kuula, siis on ka vastavad tagajarjed. Need reeglid on kull karmid, aga samas vajalikud. Alejandro ei noustnud uks kord soogituba koristama, kuigi tema kord oli ja seega pidi ta 10 minutit suurt tooli pea peal hoidma. Vbl oli see isegi veel rohkem, aga ma laksin enne magama.
Alates teisipaevast laks asi natuke paremaks, aga me koik ootame vaga Rocio tagasitulekut. Kolmapaeval juhtus aga selline asi, et paljud poisid said millegiparast koolis pahandustega hakkama(mitte ainult minu maja ehk San Pablo poisid, vaid koigi majade poisid) ja Ipoderaci tootajatel Almal ja Jessical viskas sona otses mottes ule. Koik, kes olid millegagi hakkama saanud, pidid 3000, 2000, 1000 voi 300 korda uhte fraasi kirjutama. Fraasi pikkus olenes teost ja fraaside arv olenes ka sellest. Kui ma sellest alguses kuulsin, olin ma veendunud, et tegemist on vaid ahvardusega, et nad ei pane ju tegelikult lapsi midagi 3000 korda kirjutama. Aga neil oli tosi taiesti taga! Seega oppesaal valmistati ette ja iga kahe tunni tagant vahetusid valvajad, aga lapsed kirjutasid kolm paeva alates kella 08.00-st hommikul kuni 10.00-ni ohtul, uks oo isegi 23.30ni. Ning suua anti neile vaid frijolesid ja said vaid paar korda uhe paeva jooksul tualetis kaia. Ning koolidele anti teada, et lapsed said karistuse ja seega paar paeva kooli ei ilmu. Moned pidid kull ainult 300 korda kirjutama, koik olenes vastavalt olukorrast ja konkreetsest juhtumist. San Pablost said karistada muidugi David A., kes oli koolist millegiparast jalga lasknud ja kodutoo tegemata jatnud ja Cesar, kes koolis kelleltki 200 peesot pihta pani. No see, et David A. midagi sellist teeks, mind enam eriti ei ullatanudki, aga see, et Cesar 200 peesot varastas, ullatas mind vaga halvas mottes. Minu jaoks on Cesar alati uks nendest tublimatest olnud, no oma vaikeste viguritega, aga ikkagi. Ja nuud siis niimoodi! Ja toesti, kolmapaeval ootasime Rafaga 23.30ni lapsi, sest nad kirjutasid oma fraase. Onneks oli San Jose juhendaja Sergio meiega vestlemas ja aeg lendas seega kiiresti. Sergio on uks koige huvitavam juhendaja vist, temaga saab koige rohkem nalja.
Neljapaeval valvasime Daniela ja Guillermoga(San Pedro uus juhendaja, kes tana millegiparast end naole ei andnud, seega San Pedro majakese lapsed elavad endiselt San Pablos, kuigi algselt pidid nad see nadalavahetus oma vanasse majja tagasi kolima) oppesaalis kaks tundi lapsi ja nende kirjutamisi. Tolleks hetkeks oli Cesaril juba 800 korda kirjutatud, et teisi inimesi ja nende asju tuleb austada ega tohi varastada. David A.-l oli aga ainult 200 korda kirjutatud, sest neli kuud tagasi Ipoderaci joudes ei osanud ta sonagi kirjutada ega lugeda. Hetkel kaib ta esimeses klassis, kuigi vanuse poolest voiks kaia kuuendas. Kuid niimoodi on siin paljud, koigil on olnud raske minevik, moned on tulnud otse tanavalt, moned rasketest pereoludest. Selline karistus tehti siiski teoks, aga koik, kellele oeldi alguses, et nad peavad 3000 korda kirjutama, kirjutasid ainult 1000. Ning uskuge voi mitte, David A.-le see vist toesti mojus natuke. Parast seda pole ta mulle kordagi midagi nahvanud ja kutsub mind nimepidi, mitte voluntaria enam jne. Vaatame, kas see ka edaspidi niimoodi jaab.
Sel nadalal tootasin ma ainult kaks paeva koogis, sest esmaspaeval kaisin Pueblas, neljapaeval polnud Doña Inest ja reedel jaid paljud lapsed koolist koju ja vaatasime koik filme ja nemad mangisid jalgpalli jne. Ja Daniela tootab hetkel minuga koos koogis, sest Valerie on puhkusel. Ma ei tea, kas ta tootab ka parast Valerie tagasitulekut koogis edasi, sest ma usun, et kook ei vaja kolme vabatahtlikku, aga mul oleks kull vaga hea meel, kui ta edasi tootaks. Selle nadala jooksul olen Danielaga(Saksamaalt parit vabatahtlik, kes joudis siia eelmisel reedel) vaga palju suhlema hakanud ja ta on toesti nii tore inimene! Mitte et teised vabatahtlikud seda poleks, aga Daniela on nii sudamlik ja sobralik inimene, selliseid ei leidu just palju. Naiteks see nadal pidime meie Rafaga monede lastega Tolometla kooli kondima ja Daniela tuli minuga kaks korda kaasa. Ma olen vist maininud, et teatud nadalate tagant peavad kindla maja vabatahtlikud Tolometla kooli koos kaheksa lapsega minema, paevas siis kaks korda: hommikul ja parastlounal. Ja kui mones majas on ainult uks vabatahtlik, peab tema kumme korda minema, aga kui on kaks, siis uks laheb viis korda ja teine viis. Niimoodi tegime meiegi Rafaga: tema laks esmaspaeval ja kolmapaeval molemad korrad, mina teisipaeval ja neljapaeval ning reedel laks tema hommikul ja mina parastlounal.
Kuid Tolometlast raakides... Ma arvasin, et olen oma elus kulasid kull ja kull nainud, aga ma polnud nainud kulasid Mehhiko stiilis. Tolometlas elab 240 inimest, nii et see on vaga pisike kulake, kus hobused ja lambad jooksevad tanaval sona otses mottes ringi. Neil on uks pisikene pood ja kaks korda nadalas kaib neil puuviljaauto, mille juht kisab ruuporiga, et nad muuvad puuvilju jne. Ja kui uks kord lastele vastu laksin, oli uhe majakese aken lahti ja tuli Zacarias Ferreira laul "Es tan dificil", uks mu lemmiklugudest! Kuigi koogis tootades tuleb see pea iga paev, sest Mehhikos on see vaga populaarne. Ja koik teretavad alati selles kulakeses ja uks kohalik mehhiko vanaonu tuli raakima, nad koik teavad, et kui keegi naeb valja turist, siis on ta kindlasti Ipoderaci vabatahtlik, sest sinna kulasse tihti (loe: peaaegu mitte kunagi) just valismaalasi ei juhtu. Aga mehhiklaste jaoks, eriti kulainimeste jaoks on koik valismaalased ameeriklased. Ja kui mainin, et olen Eestist, siis koik teevad suure nao pahe ja kusivad seitse korda ule, et mis riik see nuud on, et kus see asub jne. Naiteks siia joudes motles Alejandro paar paeva, et mu nimi on Estonia ja kui ma talle uuesti mainisin, et ma olen eestlane ja elan Eestis ehk Estonias, siis ta utles vaid naeratades, et ta arvas, et mu riigi nimi on see keeruline nimi Jaanika ja mu enda nimi on Estonia :D See oli kull tolle hetke paevanali, aga ma olen unustanud sellest lihtsalt kirjutada.
Hetkel olen ma kontoris ja kell on 22.37, aga vabatahtlikul Augustil on selle votmed, seega saan siin olla. Ta ei voi neid votmeid kellelegi edasi anda, aga kui ta peaks tahtma varem lahkuda(ta on hetkel oma lapakaga netis, sest San Juanis ehk tema majas netti pole, aga kontoris kull, San Pablos ehk minu majas oleks internet, sest see on Paco ehk omaniku maja korval ja internet on seega olemas, aga mul pole kahjuks lapakat. Kogu Ipoderaci vabatahtlikest on Rafal koige rohkem vedanud, sest tal on lapakas ja oma toas ka veel internet taiesti olemas), siis ukse sulgemiseks polegi votmeid vaja, see sulgub automaatselt. Ma tahaksin nii palju pilte arvutisse lisada(mul on lopuks adapter ju!), aga mu kaamera laeb end hetkel ja Daniela oma ka. (Loodan seda piltide lisamist paari paeva jooksul teha, aga Ipoderacis ei tea kunagi, sest see nadal polnud meil paaril paeval elektrit ja vesi kadus ka oma seitse korda ara, aga see viimane pole enam mingi ullatus, soe vesi kaob vaga tihti ara, aga ka vesi uldiselt kaob paar korda nadalas ara) Nimelt tegime nadalavahetusel meeletult pilte ja mu kaamera andis laupaeva ohtul juba otsad, seega tana tehtud pildid Oaxaca puramiidides on tema digikas. Kuid August on siin koige kauem vabatahtlik olnud, tema lahkub juba nadala parast. Ja voiks oelda, et ta on koigi tootajate lemmik ka, selleparast on tal kontorivotmed ka. Voi siis selleparast, et ta on siin koige kauem olnud. Mina suhtlen temaga kull, aga mitte nii palju kui Valerie voi Johni voi nuud siis ka Danielaga.
Hetkel ma selle blogi ma lopetan, aga jargmise blogi puhendan Oaxacale ehk linnale, kus me Davidi, Johni, Daniela ja tolle sobra Robertoga nadalavahetusel olime!
Kallid olete mulle koik ja igatsen!
P.S: Jalle paar paeva hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi: Issi, palju onne sunnipaevaks! 19.veebruar mul polnud lihtsalt netivoimalust, seega soovin nuud hiljem jarele.
Kuid kuidas mu nadal siis ka moodus? Selle blogi puhendaks vist Ipoderacile ja jargmise oma nadalavahetuse jaoks. Utleme nii, et see nadal on olnud uks mu koige raskematest nadalatest Ipoderacis. Puhapaeval joudis Rafa puhkuselt tagasi ja selguks onneks ka, et meile on kaheks nadalaks appi saadetud jarelvaataja San Jose majast(kus elavad koige vanemad poisid, vanuses 17-20 siis). Kes juba unustanud on, siis tuletan meelde, et meie juhendaja Rocio on ju hetkel puhkusel ja tuleb tagasi jargmisel puhapaeval. Puhapaeva ohtul laks sona otseses mottes porgu lahti. Meile pandi puhapaeval uued lambid valja ja David A.(meil on kaks Davidit, uks on David Savedra ja teine on David Abrahm, viimasega on alati probleeme. Kui kirjutan David A. on tegemist probleemse poisiga ja kui David S, siis mitte nii probleemse poisiga). suutis need kahe tunni jooksul jalgpalliga puruks luua. Ja sealt see koik algas! Kuigi Diego ehk jarelvaataja on suureks abiks, siis pole ta Rocio! Hammastav asi Rocio puhul ongi see, et ta on pisikene naine, aga tal on minu meelest koigi Ipoderaci juhendajatest koige rohkem autoriteeti, tegelt ka. Ja seda juba naljalt ei juhtu, et need poisid rohkem naisi kui mehi kuulavad. Rocio on selles mottes vaga hea ja haruldane erand. Koik kisasid ja tormasid ringi ja nii minul kui Rafal ning Diegol oli puhapaeva ohtuks vist suur peavalu.
Esmaspaev algas rahulikult ja ma arvasin, et nad on voib-olla nuudseks natuke maha rahunenud, aga kus sa sellega! Mind ennast rahustas voib olla see, et ma soitsin hommikul Pueblasse, et oma vabatahtlikuviisat tegema minna. Ja kui ma Pueblasse joudsin, tundsin, et kull on ikka jahe! Puebla on kull ainult 45 minuti kaugusel Atlixcost, aga ikkagi on seal kovasti jahedam, mingi 13 kraadi oli, kui ma sinna joudsin! Ja samas joudis mulle kohale, et kuidas mul saab ometi kulm olla, kui tavaliselt veebruaris ikka kovasti jahedamas kliimas veedan! Mina peaksin ju ometi palavust tundma, aga jah :D Kuid viisaasjad edenevad Mehhikos nii aeglaselt, see oli alles esimene samm. Umbes kolme nadala parast(loe: umbes kuu aja parast, sest mehhiklaste jaoks aeg ei ole oluline!) pean ma tagasi minema ja lopuks saab mu vabatahtlikuviisa valmis alles umbes kolme kuu parast! Nii et natuke enne mu araminekut :D Kuid Siijuve jaoks on see oluline ja see on taiesti arusaadav ka. Jorge(mu kontaktisik) viis mind viisat tegema ja nagin Yadirat ja teisi Siijuve tootajad, see oli vaga hea loogastus, sest tanu sellele ei pidanud ma koogis tootama :D
Kuid esmaspaev oli selle raske nadala koige raskem paev. Ma polnud kogu selle aja jooksul Rafat nii masenduses nainud, ta utles mulle, et ta poleks kunagi uskunud, et lapsed nii ara pooravad, kui Rociot pole. Ja Rafa oli alles puhkuselt tagasi joudnud, seega oli see talle vist veelgi raskem. Ka minule mojus see raskelt, aga temale laks vist toesti vaga hinge, sest ta on siin juba viis kuud olnud ja tavaliselt on lapsed teda alati kuulanud. Aga tavaliselt on Rocio ka alati olemas olnud, sest ta pole puhkust 1,5 aasta jooksul votnud. Kuid Diego osutus paremaks abiks kui arvasime ja pani moned reeglid paika ja kui poisid neid ei kuula, siis on ka vastavad tagajarjed. Need reeglid on kull karmid, aga samas vajalikud. Alejandro ei noustnud uks kord soogituba koristama, kuigi tema kord oli ja seega pidi ta 10 minutit suurt tooli pea peal hoidma. Vbl oli see isegi veel rohkem, aga ma laksin enne magama.
Alates teisipaevast laks asi natuke paremaks, aga me koik ootame vaga Rocio tagasitulekut. Kolmapaeval juhtus aga selline asi, et paljud poisid said millegiparast koolis pahandustega hakkama(mitte ainult minu maja ehk San Pablo poisid, vaid koigi majade poisid) ja Ipoderaci tootajatel Almal ja Jessical viskas sona otses mottes ule. Koik, kes olid millegagi hakkama saanud, pidid 3000, 2000, 1000 voi 300 korda uhte fraasi kirjutama. Fraasi pikkus olenes teost ja fraaside arv olenes ka sellest. Kui ma sellest alguses kuulsin, olin ma veendunud, et tegemist on vaid ahvardusega, et nad ei pane ju tegelikult lapsi midagi 3000 korda kirjutama. Aga neil oli tosi taiesti taga! Seega oppesaal valmistati ette ja iga kahe tunni tagant vahetusid valvajad, aga lapsed kirjutasid kolm paeva alates kella 08.00-st hommikul kuni 10.00-ni ohtul, uks oo isegi 23.30ni. Ning suua anti neile vaid frijolesid ja said vaid paar korda uhe paeva jooksul tualetis kaia. Ning koolidele anti teada, et lapsed said karistuse ja seega paar paeva kooli ei ilmu. Moned pidid kull ainult 300 korda kirjutama, koik olenes vastavalt olukorrast ja konkreetsest juhtumist. San Pablost said karistada muidugi David A., kes oli koolist millegiparast jalga lasknud ja kodutoo tegemata jatnud ja Cesar, kes koolis kelleltki 200 peesot pihta pani. No see, et David A. midagi sellist teeks, mind enam eriti ei ullatanudki, aga see, et Cesar 200 peesot varastas, ullatas mind vaga halvas mottes. Minu jaoks on Cesar alati uks nendest tublimatest olnud, no oma vaikeste viguritega, aga ikkagi. Ja nuud siis niimoodi! Ja toesti, kolmapaeval ootasime Rafaga 23.30ni lapsi, sest nad kirjutasid oma fraase. Onneks oli San Jose juhendaja Sergio meiega vestlemas ja aeg lendas seega kiiresti. Sergio on uks koige huvitavam juhendaja vist, temaga saab koige rohkem nalja.
Neljapaeval valvasime Daniela ja Guillermoga(San Pedro uus juhendaja, kes tana millegiparast end naole ei andnud, seega San Pedro majakese lapsed elavad endiselt San Pablos, kuigi algselt pidid nad see nadalavahetus oma vanasse majja tagasi kolima) oppesaalis kaks tundi lapsi ja nende kirjutamisi. Tolleks hetkeks oli Cesaril juba 800 korda kirjutatud, et teisi inimesi ja nende asju tuleb austada ega tohi varastada. David A.-l oli aga ainult 200 korda kirjutatud, sest neli kuud tagasi Ipoderaci joudes ei osanud ta sonagi kirjutada ega lugeda. Hetkel kaib ta esimeses klassis, kuigi vanuse poolest voiks kaia kuuendas. Kuid niimoodi on siin paljud, koigil on olnud raske minevik, moned on tulnud otse tanavalt, moned rasketest pereoludest. Selline karistus tehti siiski teoks, aga koik, kellele oeldi alguses, et nad peavad 3000 korda kirjutama, kirjutasid ainult 1000. Ning uskuge voi mitte, David A.-le see vist toesti mojus natuke. Parast seda pole ta mulle kordagi midagi nahvanud ja kutsub mind nimepidi, mitte voluntaria enam jne. Vaatame, kas see ka edaspidi niimoodi jaab.
Sel nadalal tootasin ma ainult kaks paeva koogis, sest esmaspaeval kaisin Pueblas, neljapaeval polnud Doña Inest ja reedel jaid paljud lapsed koolist koju ja vaatasime koik filme ja nemad mangisid jalgpalli jne. Ja Daniela tootab hetkel minuga koos koogis, sest Valerie on puhkusel. Ma ei tea, kas ta tootab ka parast Valerie tagasitulekut koogis edasi, sest ma usun, et kook ei vaja kolme vabatahtlikku, aga mul oleks kull vaga hea meel, kui ta edasi tootaks. Selle nadala jooksul olen Danielaga(Saksamaalt parit vabatahtlik, kes joudis siia eelmisel reedel) vaga palju suhlema hakanud ja ta on toesti nii tore inimene! Mitte et teised vabatahtlikud seda poleks, aga Daniela on nii sudamlik ja sobralik inimene, selliseid ei leidu just palju. Naiteks see nadal pidime meie Rafaga monede lastega Tolometla kooli kondima ja Daniela tuli minuga kaks korda kaasa. Ma olen vist maininud, et teatud nadalate tagant peavad kindla maja vabatahtlikud Tolometla kooli koos kaheksa lapsega minema, paevas siis kaks korda: hommikul ja parastlounal. Ja kui mones majas on ainult uks vabatahtlik, peab tema kumme korda minema, aga kui on kaks, siis uks laheb viis korda ja teine viis. Niimoodi tegime meiegi Rafaga: tema laks esmaspaeval ja kolmapaeval molemad korrad, mina teisipaeval ja neljapaeval ning reedel laks tema hommikul ja mina parastlounal.
Kuid Tolometlast raakides... Ma arvasin, et olen oma elus kulasid kull ja kull nainud, aga ma polnud nainud kulasid Mehhiko stiilis. Tolometlas elab 240 inimest, nii et see on vaga pisike kulake, kus hobused ja lambad jooksevad tanaval sona otses mottes ringi. Neil on uks pisikene pood ja kaks korda nadalas kaib neil puuviljaauto, mille juht kisab ruuporiga, et nad muuvad puuvilju jne. Ja kui uks kord lastele vastu laksin, oli uhe majakese aken lahti ja tuli Zacarias Ferreira laul "Es tan dificil", uks mu lemmiklugudest! Kuigi koogis tootades tuleb see pea iga paev, sest Mehhikos on see vaga populaarne. Ja koik teretavad alati selles kulakeses ja uks kohalik mehhiko vanaonu tuli raakima, nad koik teavad, et kui keegi naeb valja turist, siis on ta kindlasti Ipoderaci vabatahtlik, sest sinna kulasse tihti (loe: peaaegu mitte kunagi) just valismaalasi ei juhtu. Aga mehhiklaste jaoks, eriti kulainimeste jaoks on koik valismaalased ameeriklased. Ja kui mainin, et olen Eestist, siis koik teevad suure nao pahe ja kusivad seitse korda ule, et mis riik see nuud on, et kus see asub jne. Naiteks siia joudes motles Alejandro paar paeva, et mu nimi on Estonia ja kui ma talle uuesti mainisin, et ma olen eestlane ja elan Eestis ehk Estonias, siis ta utles vaid naeratades, et ta arvas, et mu riigi nimi on see keeruline nimi Jaanika ja mu enda nimi on Estonia :D See oli kull tolle hetke paevanali, aga ma olen unustanud sellest lihtsalt kirjutada.
Hetkel olen ma kontoris ja kell on 22.37, aga vabatahtlikul Augustil on selle votmed, seega saan siin olla. Ta ei voi neid votmeid kellelegi edasi anda, aga kui ta peaks tahtma varem lahkuda(ta on hetkel oma lapakaga netis, sest San Juanis ehk tema majas netti pole, aga kontoris kull, San Pablos ehk minu majas oleks internet, sest see on Paco ehk omaniku maja korval ja internet on seega olemas, aga mul pole kahjuks lapakat. Kogu Ipoderaci vabatahtlikest on Rafal koige rohkem vedanud, sest tal on lapakas ja oma toas ka veel internet taiesti olemas), siis ukse sulgemiseks polegi votmeid vaja, see sulgub automaatselt. Ma tahaksin nii palju pilte arvutisse lisada(mul on lopuks adapter ju!), aga mu kaamera laeb end hetkel ja Daniela oma ka. (Loodan seda piltide lisamist paari paeva jooksul teha, aga Ipoderacis ei tea kunagi, sest see nadal polnud meil paaril paeval elektrit ja vesi kadus ka oma seitse korda ara, aga see viimane pole enam mingi ullatus, soe vesi kaob vaga tihti ara, aga ka vesi uldiselt kaob paar korda nadalas ara) Nimelt tegime nadalavahetusel meeletult pilte ja mu kaamera andis laupaeva ohtul juba otsad, seega tana tehtud pildid Oaxaca puramiidides on tema digikas. Kuid August on siin koige kauem vabatahtlik olnud, tema lahkub juba nadala parast. Ja voiks oelda, et ta on koigi tootajate lemmik ka, selleparast on tal kontorivotmed ka. Voi siis selleparast, et ta on siin koige kauem olnud. Mina suhtlen temaga kull, aga mitte nii palju kui Valerie voi Johni voi nuud siis ka Danielaga.
Hetkel ma selle blogi ma lopetan, aga jargmise blogi puhendan Oaxacale ehk linnale, kus me Davidi, Johni, Daniela ja tolle sobra Robertoga nadalavahetusel olime!
Kallid olete mulle koik ja igatsen!
P.S: Jalle paar paeva hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi: Issi, palju onne sunnipaevaks! 19.veebruar mul polnud lihtsalt netivoimalust, seega soovin nuud hiljem jarele.
Saturday, February 13, 2010
Mehhiko lipp!
Oleksin tahtnud siia blogisse veel vanemaid pilte lisada, (uusi mul hetkel endal pole, see tahendab digikas on, aga sellel ju aku tuhi ja adapterit netu hetkel. Ja Valeriel suri ka digikas ara, nii et ta ka pole Cuarnavaca pilte arvutisse joudnud panna :D Mitte uhelgi vabatahtlikul ka hetkel pole seda, Hispaaniast parit David tegi ise mingi leiutise, tal ka adapterit polnud, aga mina tahaksin ikka adapterit :D) aga blogi jamab millegiparast ega lase hetkel rohkem pilte lisada. Kuid see selleks. Kull ma millalgi lisan neid pilte siia ka veel, sest motlesin, et siin voiksid ka moned pildid olla, mitte ainult Orkutis :D Blogi naeb kuidagi kaunim valja siis :D
Kuid midagi voiks ju Mehhikost siiski olla, nagu Mehhiko lipp siis naiteks :) Mehhiko lipul roheline tahistab lootust ehk siis iseseisvust, valge tahendab puhtust ehk siis katoliiklust, punane tahendab Mehhiko oma kangelaste verd.
Embleem ise sumboliseerib asteekide uskumusi. Legendi jargi pidi sinna tekkima linn, kus nahti kotkast, kaktust ja madu. Ja seda nahti siis praeguse Mexico City zocalos ehk siis kesklinnas.
Kas te seda teadsite, et Mehhikos on 24.veebruar El día de la Bandera ehk siis nii-oelda Mehhiko lipupaev. See langeb kokku meie iseseisvumispaevaga :) Lipp loodi 1821. aastal, kui iseseisvaks saadi :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
