Aasta aega tagasi...

Ma tahtsin teile just blogida, sest tana sain koogist juba kell 10.30 vabaks(tavaliselt on too kella 10.00st - 13.00ni), aga niipea kui Ipoderaci tootajad nagid, et meil on vaba aeg, kuigi tegelikult sellel ajal ei tohiks vaba aega olla, utlesid nad meile, et peame San Pedro maja koristama minema(see on see tuhi majake, kus jargmisest nadalast lapsed tagasi kolivad, sest nuud on neil juhendaja). Minu meelest pole see uldse aus, sest kui koogis loppes too nii vara ara, miks meil ei voiks siis lihtsalt vaba aeg olla? Aga ma nuud hilinen natuke, sest hakkan mehhiklaste hilinemiskombega "ara harjuma" :D Kahju kull, aga ma lihtsalt pean hetkel kirjutama, ma ei saa sellega oodata, tegelt ka. Vahel mul on lihtsalt selline tunne, et kui ma ei see blogi kirjutada, siis lahen omamoodi segaseks. Olen vist sellega juba nii ara harjuma hakanud ja kui netivoimalusi oleks rohkem, kirjutaksin ka kovasti tihedamini.

Aga jah... tegelikult puhendaksin selle blogi sellele, et tana saab aasta sellest kui ma motlesin, et voiksin vabatahtlikuks Mehhikosse minna. Mul on see ilusti meeles: oli 25-nda veebruari varahommik aastal 2009, umbes kell 02.00 hommikul ja kuigi jargmine paev oli koolipaev, istusin ma endiselt arvutis :D Nii minulik :D Ja ma motlesin, et mida oma jargneva aastaga peale hakata, sest 12-nes klass on ju millegi lopp. Nii ma siis trukkisingi googlesse marksonad "vabatahtlikuna Mehhikos" ja leidsin Maaja blogi, kes oli just Mehhikost tagasi joudnud. Selle motte algatamisega ootasin ma veel paar paeva, sest alguses tundus, et paberimajandust on piisavalt palju, kuid siis sai selgeks, et kas nuud voi mitte kunagi! Ja siis kirjutasin Ingale, EstYesi tootajale ehk siis mu saatvale organisatsioonile. Ning kuigi Inga utles, et Mehhikosse kandideerimine votab kaua aega, sest eelmine kandideerimistahtaeg oli 1.veebruar ja jargmine alles 1.juuni, siis olin valmis ootama. Projekt oli valmis aprilli lopus, jai vaid kandideerimine ja vastuse ootamine. Ning Euroopa Komisjonilt tuli kaua vastust oodata, tervelt neli kuud. Ma teadsin, et vastus voib olla ka negatiivne, kuid ma ei moelnud sellele, mu sisemus blokeeris selle voimaluse. Ja voib olla on toesti oige see, et kui midagi nii vaga soovid, siis lopuks laheb see ikkagi taide. Voib-olla pead ootama nadalaid, kuid, aastaid, aastakumneid, aga lopuks see juhtub ikkagi. Ja kui ei juhtu, siis vbl polnudki see niimoodi maaratud.

Siinkohal meenuvad mulle minu ja Marjuska kirjad, kus ma 14-aastaselt kirjutasin, et mu unistus on Mehhikosse minna. Aga mitte ainult minna, vaid naha toelist mehhiko elu. Ning just vabatahtlikuna on see voimalus taiesti olemas. Ning ma ei eitagi, et vahel on vaga raske ka, sest kui poisid ei kuula ning kisavad ja mul juhe kokku jookseb, aga teised hetked kaaluvad selle ules. Naiteks see, kui moni lastest sulle lumehelbekese meisterdab voi sind kallistab. Voi kui too valja jatta, siis naiteks see, kui seisad Monte Albani puramiidide tipus, hingad seda ohku ja naudid vaatepilti ning motled:"On see toesti voimalik? Kas see koik pole mitte unenagu? Ning kui on, siis ma ei tahaks veel ules argata. Mitte veel, palun."

Ja nii ongi.

Homme on juba reede ja laheme Atlixco baari, sest see on Augusti viimane nadalavahetus Mehhikos ja ta tuleb ilusti ara saata :) See kord lahevad koik vabatahtlikud ehk siis hetkel on meid seitse, sest Valerie on puhkusel, ta saabub puhapaeval nagu Rociogi. Viimase saabumise ule olen ma meeletult onnelik, kuigi siis pole mul enam telekat oma toas, olin sellega ka juba ara harjuma hakanud :D :D

Kuid nuud ma pean toesti jooksma, sest olen vist juba piisavalt hilinenud :D Kuid selle juures aitab see, et Jessica mulle otseselt ei oelnud, et me sinna koristama minema peame, vaid utles Danielale :D Aga jah, nuud kull jooksen :D

Kallid teile sinna lumisesse Eestimaale :)