Reedel Puebla baaris nimega Serenata, laupaeval ja puhapaeval Oaxacas! :)

See blogi on siis mu nadalavahetusest!

Juba neljapaeval pakkus Daniela valja, et voiksime nadalavahetusel Oaxacasse minna, mis on Pueblast kuskil nelja tunni kaugusel autobussiga minnes. Kuid tema sober Roberto pidi sinna nagunii autoga minema ja seega plaanis Daniela kaasa minna ning kutsus teisigi vabatahtlikke kaasa. Rafal ja Eval olid nagunii omad plaanid, Augustil ka ja Valeriel on hetkel puhkusel, seega jaguski tapselt autosse neli kohta pluss autojuht Roberto. Ehk siis Roberto, Daniela, John, David ja mina. Koigepealt soitsime reedel hoopis Pueblasse ja otsisime uhe odava hosteli(mis oli kull natuke kallim kui Oaxacas, aga ka kvaliteedilt kovasti parem) ja panime asjad ara ning parast seda viis tee meid peole! Roberto ootas meid baaris nimega Serenata koos Lino ja Sergioga, kes on Ipoderaci juhendajad, Sergio San Jose oma ja Lino San Lucase juhendaja, kus John on vabatahtlik, pluss oli veel Lino uks meessoost sober(voi kas ainult sober? Lino seksuaalne orientatsioon pole kellelegi vist paris selge, aga see selleks) Roberto teadis Linot ja Sergiot eelmisest nadalavahetusest, kui nad koos Pueblas valjas kaisid, mina siis koos nendega ei olnud. Kuid seltskond oli lobus ja kaisime tantsimas ka, kuigi mina ja salsa ei sobi kohe kuidagi kokku :D Mul lihtsalt pole annet selliste tantsude jaoks. Daniela tantsib suhteliselt hasti salsat, Linost ja Sergiost raakimata, viimased on ju mehhiklased. Ka Davidile on natuke salsaannet antud, aga hispaanlased oskavad ju ka uldiselt selliseid tantse paris hasti tantsida. Kuid Lino tantsib koige paremini, see on kindel.

Omamoodi naljakas oli Ipoderaci tootajatega pidu panna, aga need kaks juhendajat on suured peoloomad :D Lino utles mulle, et tema ajaloo jooksul olen mina olnud Ipoderaci joudes koige parema hispaania keele oskusega, nendest riikidest siis, kus hispaania keel pole emakeel. Koik vabatahtlikud, kes Ipoderacist lahkuvad, oskavad hispaania keelt, moned vahem, teised rohkem, aga koik oskavad. Tegelikult teen mina ka hispaania keeles raakides piisavalt vigu(kirjutades kovasti rohkem), aga meeldiv kompliment oli see toesti :D Ja samuti pannakse minu puhul imeks seda, et ma suhteliselt palju raagin, sest tavaliselt kulmades riikides elavad inimesed on kinnised inimesed ega nii palju raakima ei kipu :D

Pidutsesime oosel kella 03.00ni ja siis kondisime oma hosteli, mis oli Serenatale vaga lahedal. Pueblas oli meil koigil oma tuba, Oaxaca hostelis jagasin mina tuba Danielaga ja David Johniga, Roberto oobis molemad ood hotellis. Tegelikult ei teagi, kas Daniela ja Roberto toesti ainult sobrad on, mulje vahemalt jatavad, et ainult sobrad, aga ei tea toesti :D

Laupaeva hommikul alustasime oma teekonda kell 09.00 hommikul, et varakult Oaxacasse jouda. Oaxaca asub Louna-Mehhikos ja seal elab 350 000 inimest, seega umbes sama suur nagu Cuernavaca, kus me kaks nadalat tagasi kaisime. Ning ka Mehhikos on sellised kiirteed, mille eest maksma peab, tapselt nagu Hispaanias ja Prantsusmaalgi. Minu meelest on selline asi nii nome, aga niimoodi see kahjuks on. Oaxaca lahistel on puramiidid nimega Monte Alban, mida plaanisime puhapaeval kulastada.

Oaxaca on toeline turistilinn! Kogu selle aja jooksul kuulsime nii palju inglise, saksa kui ka vene keelt! Seda viimast olen ma valismaal olles ainult kaks korda kuulnud, uhe korra Muncheni lennujaamas, et tagasi kodumaale poorduda ja teine kord tana hommikul Oaxacas. Kuid sakslasi ja ameeriklasi on koikjal.

Kaisime Oaxaca turul ja David kauples endale algse 300-peesose hinna asemel kuus ehet 150-peesoga. Alguses polnud muuja nous ja David utles, et siis jaab kaup katki, aga paari minuti parast tuli muuja tagasi ja hakkas uuesti kauplema, aga David ei andnud jarele, seega pidi ka muuja lopuks nousse jaama :D Daniela ostis vist terve turu tuhjaks, John paar raamatut ja mina uhe kaekoti 80 peesoga, paar kaelaehet, mis maksid ainult 10 peesot, uhed korvarongad 20 peesoga ning uhe sombreero 20 peesoga pluss moned postkaardid Oaxaca kohta. Oaxaca on ilus, aga Cuernavaca on endiselt mu lemmik. Kuid Mehhiko linnade zoccalod ehk kesklinnad on nii sarnased, alati on kirik ja katedraal ja suur valjak.

Oaxacas me peole laupaeva ohtul ei lainud, vaid istusime niisama ja laksime magama juba kell 23.00, et jargmine paev kell 09.00 argata ja hommikust suua ning siis Monte Albani puramiide vaatama minna ja viis tundi puramiididest tagasi Iposse soita.

Puramiidid olid superilusad! Ning valjas oli toeline leitsak, 35 kraadi. Puebla ega Atlixcoga ei anna ikka vorrelda. Kuid 35 on minu jaoks juba vaga palju, mulle selline korbekuumus ei meeldi. Kui korgel vaadet nautisime, motlesin, et kus nuud kull tuutud kauplejad on, kui neid vaja on, sest olin oma vee juba ara joonud. Kuid puramiidide alguses muudi palju asju ja kui uks muuja juba naeb, et oled naiteks sombreero voi mone ehte ostnud, siis tuleb ta kindlasti ka sinu juurde ja loodab, et ka temalt midagi ostad jne. Nad suudavad ikka uskumatult tuutud olla, aga nendega peab oskama kaubelda. Loppude lopuks noustuvad nad suure toenaosusega sinu pakutud hinnaga(kui see just toesti haruldaselt vaike hind pole), sest nad tahavad oma kaubast lahti saada. Ja samas muuvad nad ka haruldaselt ilusaid asju, kasitsi tehtud ning uldiselt vaga odavalt ka. David raakis meile oma vabatahtlikukogemusest Keenias, kus koik asjad olid mitmeid kordi odavamad kui Mehhikos, samuti raakis ta Kuuba reisist, kus pool tundi internetikohvikut maksis 10.euri ehk siis 156 krooni! Kuubal elavadki inimesed 50-60ndates ja selleks et internetti saada, peab kovasti maksma ja kodudes seda enamasti pole. Samas mainis ta ka, et just nimelt Kuuba oleks ainuke riik, kus ta oleks valmis pikemalt elama(Hispaania muidugi valja arvata, sest Barcelona on ta kodulinn ja Hispaania koduriik).

Kuid ma polnud elus midagi sellist nainud nagu Monte Albani puramiidid! Olla nii korgel ja naha, kuidas vanasti inimesed elasid, kuidas koik vanasti oli. Mehhiko suudab mind iga kord jarjest enam ullatada ja ma vajaksin meeletult aega ja raha, et koiki kohti naha ja kulastada, mida ma tahaksin. Mulle meeldib kohutavalt uks reklaam(Mul on ju nuud telekas oma toas, see nadal ja jargmine ka, sest Rafa ei tahtnud Rocio telekat nadala keskel oma tuppa, seega mul veab natuke :D Uhel kanalil jookseb Pecados Ajenos, kus mu lemmiktelenovelastaar Sonya Smith mangib vastastegelast ehk halba, aga ma ei nae seda eriti, sest see on kell 14.00 paeval ja siis tulevad tavaliselt lapsed koolist ja pole aega oma toas olla :D Loodan, et see seebikas kunagi ka Eestisse jouab :D), kus koigepealt naitab mingit kindlat ja kaunist kohta Mehhikos ja siis uks kena meeshaal utleb: "Esto es Mexico!"(See on Mehhiko!). Ja just selline Mehhiko ongi. Ma nii tahaksin rohkem ka Pohja-Mehhikot naha, sest hetkel olen nainud ainult natuke Mexico City umbrust ehk siis seda piirkonda, kus ise elan, seda kutsutaks niimoodi ja siis natuke Louna-Mehhikot, aga Pohja-Mehhikot mitte. Kuid vahemaad on siin meeletud. Valerie laks oma puhkusel Yucatani, Cancuni, aga ta otsustas lennu kasuks, sest ta ei tahtnud 24 tundi autobussis istuda. Lennukiga oled kohal kahe tunniga, aga see on kovasti kallim ka, tavaliselt kuskil 4000 peesot, autobuss on kuskil 1000 peesot. Kuigi tal vedas ja ta leidis mingi lennu 1000 peesoga. Rafa ja Eva lahevad viie nadala parast kolmeks kuuks Hondurasele, jarjekordselt vabatahtlikeks. Honduras on kovasti vaesem riik kui Mehhiko, kohe ikka kovasti-kovasti.

Enne tagasisoitmist Pueblasse soime uhes vaikses soogikohas Oaxacas ja sealne omanik tegi meile koigile olled valja :D Ega too tuup ei saanudki aru, et ainult uks meist on Ameerikast, sest kui ta kuulis, et John on Ameerikast, siis olid koik tema jaoks kohe ameeriklased :D Davidi aktsendi tottu pakkus too, et ta on Argentiinast voi Kuubalt parit :D Haha, Argentiinas raagitakse ikka hoopis teistmoodi ja Kuubal ka. David saab uldiselt mehhiklastest taiesti aru, aga monede sonade kohta peab temagi ule kusima, mis on kasutusel ainult siin ja mitte Hispaanias. Minul on mehhiklastest igal juhul kergem aru saada kui hispaanlastest.

Ipoderacis olime tanu suurele liiklusele tagasi 20.05, kuigi tegelikult peavad vabatahtlikud kell 19.00 tagasi olema. Kuid kui mina joudsin, oli Diego ainuke, kes kohal oli, Rafa joudis 20.45, seega veel hiljem :D No kui arvestada seda, et mehhiklased jaavad ise alati hiljaks, olime vist suhteliselt tapsed :D

Ja nuud algabki uus nadal ja ma pean ara magama minema, sest kell on 00.19 ja homme pean ma 05.30 arkama :) Ma ei saa palju magada, Eestis oleks selline uni minu jaoks piisav olnud, aga siin mitte, sest tavaliselt lahen ma kell 21.00-22.00 magama. Need kaks paeva, mil David A. ja Cesar karistuste tottu hiljem joudsid, andsid vagagi tunda, sest olin hommikul palju vasinum kui ma tavaliselt olen.

Ma toesti loodan lahiajal arvutisse pilte lisada! Kui Daniela digikaga mitte, siis need, mis mul enda digikas on, kull vahemalt! Kuigi tahaksin just puramiididest lisada, sest need olid koige ilusamad.

Ahjaa, seda ka, et Mehhikos ma eriti palju pidudel ei joo, joon olut ja tequilat endiselt ei joo :D John on see, kes muidu on suhteliselt vaikne, aga pidudel joob end suht tais ja hakkab palju raakima :D Ulejaanud raagivad palju nii kaine kui ka purjus peaga, mehhiklased vahemalt kull :D Nende puhul ma kull mingit erinevust ei marka :D

Kuid hetkel ma toesti lopetan, sest uni tikub silma!

Kallid :)

Teie Jaanika :)