Nii uskumatu kui see ka poleks, teeb mind tema kone nii onnelikuks. Ja kuigi Ipo sekretariruumis on inimesi, ei huvita see mind enam nagu varem, kui ma teda veel piisavalt ei teadnud ja ta mulle Iposse helistas. Ja kui ta veel utleb Te amo(Ma armastan sind) eesti keeles(mille mina talle tema pealekaimisel selgeks opetasin, samuti oskab ta oelda Minu musi, Mina sind ka).

Jaa, esimest korda toesti taipasin, et Mehhikost araminek saab toesti vaga raske olema...

Kui ma juba praegu ei suuda viis paeva elada ilma teda nagemata, siis kuidas peaksin hiljem hakkama saama, kui ma teda enam uldse ei nae? Jah, raske saab see olema.

Mina sind ju ka. Nii crazy kui see ka ei tunduks, te amo!

Olen tagasi Ipos. Harjumatu on tagasi olla, tegelt ka. Ja veel harjumatum on kell 05.00 uuesti ules argata. Ning see nadal on minu kord Tolometlasse lapsi viia, aga onneks tuleb alati uks juhendaja ka kaasa(lopuks nad taipasid, et vabatahtlikel on uksi raskem). Sest lapsi on nuud juba 14, kes seal koolis kaivad, seega uksi oleks vaga raske!

Kuid ma pean nuud kooki jooksma.

Mehhikos veedan veel kolm nadalat ja uhe paeva.

Emotsionaalsus kuubis...

Ja eile oli kuidagi emotsionaalne ohtu. Liigagi emotsionaalne. Ta utles, et sai vist tegelikult ka esimest korda aru, et ma varsti ara lahen, et varem see tundus kauge tulevik, aga nuud on see varsti kaes. Ning ta nuttis, mitte vaikselt, vaid nagu vaike laps. Ja mina... Ja mina nutsin ka, aga vaikselt. Ja sain aru, et mehhiko mehed ongi vist nii emotsionaalsed kui seebikates, vahemalt tema kull. Kuigi uks tema sober Rodrigo on kull selle taielik vastand, ta tundub veel kinnisem kui eesti mees :D Aga see oli siis vahemarkuseks...

Parast laksime Dennisega valja, ta tahtis oma kurvast tujust valja saada. Istusime ja joime olut, see viimane pole vist eriline ullatus :D Ja ikkagi oli kuidagi nukker meeleolu. Ma utlesin talle, et ukskoik kui vaga ma ka Mehhikot ei armastaks, Eestit ma jumaldan, sest viimane on mu kodumaa. Ta utles, et ta teab seda. Ta raakis palju ja mina... Mina ei raakinud palju. Ma ei osanud midagi oelda. Ta utles, et poleks kunagi uskunud, et niimoodi tunda voiks. Ja esimest korda elus ma vist toesti moistsin, et tahendan talle midagi. Mul on tihtipeale eelarvamused meeste suhtes, eriti mehhiko meeste suhtes.

Jaa, Mehhiko on rohkem nagu elukooli asemel olnud. Aga seda ainult koige paremas mottes! Jaan seda koike ainult naeratus naol maletama! :)

P.S: Siinkohal tervitaksin koiki eesti vabatahtlikke, kes kuskil valismaal on! Kristit Keenias, Olgat Ecuadoris, Siimu ja Karti Moldovas, Katrinit Portugalis jne, jne :) Nautige oma vabatahtlikuks olemist! :) Loen teie blogisid suure huviga! :)

Luhike postitus :)

Koigest kolm paeva puhkuse lopuni! Kuidas see aeg kull nii lennata saab! Eriti tahtmist kull toole minna pole, aga noh, eks harjun selle kiire graafkuga uuesti ara :D

Mida ma siis vahepeal teinud olen... Eelmisel kolmapaeval kaisime Dennise isa sunnipaeval ja seal olid koik tema sugulased, kes mind vaga habelikuks muutsid :D Ma voin muidu lopmatult raakida, aga on olukordi ja hetki, kus ma vaga vaikseks muutun ja uks neist on selline olukord :D Eile olime seal uuesti ja ma mangisin Dennise isaga Doominot, uheksast mangust sain kuus pahe :D Sellistes asjades mul lihtsalt ei vea ja kogu moos :D

Ja toesti, iga paev muudkui sajab ja sajab... Vihmaperiood on ule hakanud viskama, aga see kestab siin oma septembri lopuni, seega ei saa ma sellest rahu :D Aga vahemalt on see kovasti parem kui see nome korvetav paike :D Kuumusega ei harju ma vist mitte kunagi ara :D

Mehhikos on vihmaperiood algamas, iga paev kallab nagu oavarrest!

Nadal aega veel puhkuse lopuni! See aeg on megakiiresti lainud.

Hetkel tulin vaid korraks internetikohvikusse, et postkasti kontrollida. Muide, hetkel on Mehhikos algamas vihmaperiood, seega iga paev kallab ohtuti nagu oavarrest, vahel tuleb lausa sellist rahet. Dennis on hetkel oma kasitooturul, seal on katus peal, aga ikkagi suhteliselt ebameeldiv kui niimoodi kallab. Ning peaaegu iga paev ka ja see vihm on palju hullem kui Eestis tavaliselt on.

Ja eile nagin Ipo lapsi, kes mind informeerisid, et ka Laura(vabatahtlik Ameerika Uhendriikidest) visati Ipost valja. See tuli nuud kull suure uudisena, eriti veel kui kuulsin, mis selle pohjuseks oli. Nimelt hakkas Laural midagi arenema uhe 15-aastase San Joses elava poisiga, kelle nimi on Marco. Ma teadsin juba varem, et nad saavad hasti labi, aga no sellises mottes... Ma detaile ei tea, aga jah... See tuli kull suurema uudisena, kui see Andresi lugu ja pohjus veel enam, miks ta valja visati. Tegelt ka: Laura oli vaga usklik ja ulimalt tore, poleks uskunud, et temaga selline asi juhtuda voiks. Ja kui loll ikka, et ta niimoodi lasi asjal areneda, tundes Marcot voib arvata, et tema kavatsused polnud kull heade kavatsuste killast. Kuid jah... Minu aja jooksul on kaks vabatahtlikku minema kihutatud, pole varem kuulnud, et selliseid asju oleks nii vaga ette tulnud(muidugi Ipo 45-aastase ajaloo jooksul kull, aga viimasel ajal mitte).

Hetkel kallab meeletult, aga ma nuud lopetan ja lahen vaatan, kas Dennis paneb juba oma turukoha kinni(sest vihmaga pole see eriti meeldiv). Ja Dennisest raakides: kolmapaeval kallistas ta mind jarsku nii kovasti ja uhel hetkel nagin ta silmis pisaraid. Kui kusisin, et miks ta nutab, utles ta vaid, et ta ei tea, kuidas ta suudab ilma minuta elada, sest varsti lahen ma ju ara(tana tapselt uhe kuu parast). Ma ei osanudki kuidagi selle peale reageerida, tundsin ise ka, et krdi valus on ikka, kui sellele motlen. Poleks kunagi uskunud, et minuga niimoodi juhtuda voib. Olen varemgi valismaal olles igasuguseid inimesi kohanud ja meessoost haid sopru leidnud(Hispaania Mario naiteks), aga kunagi pole ma ara armunud. Nuud aga... Oeh... See saab raske olema. Kuid ma parem ei kirjuta sellest hetkel. Parem mitte.

Seda ka, et mehhiklannad on alati nii ulesloodud, nii meigitud. See on lihtsalt nende loomuses. Kohati tunnen end nende juuresolekul nii boheemlasena, sest teadagi jatavad mind sellised asjad krdi kulmaks ju :D Kuid mina olen alati selline ega muutu. Aga jah, siinsed naised ei lahe peaaegu kunagi ilma meigita valja, isegi tanavale mitte, veel vahem peole. Ja kui ma endale motlen, siis jah :D Pole ammu nii kaua taiesti meigivaba olnud :D Ja ma ei poe ka. Miks peaksingi? :)

Kuid toesti: hetkel lopetan ja kuu aja parast alustan oma pikka reisi kodumaale :)

Kallid :)

Lopuks ometi on mul vabatahtlikuviisa! :)

Lopuks ometi on mu vabatahtlikuviisa valmis! Aega laks, aga asja sai :D Ning see viisa lopeb tegelikult alles 25-ndal martsil 2011, sest selle sisseviimist alustati 26-ndal martsil 2010:D Naljakas, et mu viisa kehtiks kauem, aga ma olen juba 14.juulil kodumaal tagasi. Ja lopuks otsustati siiski mu tapitahtedega ehk oiget perekonnanime kasutada, mille ule on mul ainult hea meel :)

Ning leidub toesti mehi, kellele sobib habe rohkem :D Ning Dennis on uks neist :D Ta oli mulle seda kogu aeg raakinud, aga kangekaelne nagu ma olen, pidin ikka selles oma silmaga ara veenduma :D Ja nuud veendusingi :D Onneks kasvab habe ruttu tagasi :D :D Tavaliselt ei meeldi mulle habemega mehed, aga tema on selles suhtes kull uheks suureks erandiks. Ja seda ka, et Dennisel pole enam seda tootajat, kes varem nadalavahetustel tema kasitooturul muus. Mercedes lihtsalt vahetas oma muugikoha raamatute vastu ara. Varem liikusid kahtlused, et Mercedes olla Dennisesse armunud. No vbl see nii vale polnudki, sest kui ta veel seal tootas ja me alati Dennisega koos sinna laksime, vaatas see 18-aastane tudruk mind kull vaga vihase pilguga. Dennise onu Jaime kaameras on ka pilte meist ja kui Mercedes neid vaatama juhtus, siis olevat ta peaaegu nutma puhkenud(nii vahemalt raagitakse, aga arvestades seda, et mehhiklased alati koigega liialdavad, ei pruugi see sugugi niimoodi olla). Nojaa. Mis ma ikka oelda oskan? Ma ei saa selles end ju suudistada :) Ja pealegi, lahen mina varsti nagunii minema.

Ainult uks kuu ja neli paeva on veel jaanud. Kui vahel tundub, et see aeg on kullaltki pikk, siis hetkel kull tundub, et see pole mitte midagi. Mitte kui midagi...

Kallid ja varsti saate juba nadalaid lugema hakata, millal ma kodumaal tagasi olen :)

Mehhiklaste hilinemiskomme ehk lugu sellest, kuidas Jaanika Siijuve kontoris oma kontaktisikut Jorget ootab, kes on juba 1,5 tundi hilinenud.

Ma olen hetkel Siijuve kontoris ja ootan Jorget. Ta on hilinenud juba 57 minutit, mina hilinesin koigest 15 minutit. Seega hakkab kell kohe 11.00 saama ja kui ta varsti ei joua, siis suletakse migratsiooniamet uuesti ja ma pean homme jalle tagasi tulema!!! Lasen Rasjidahal(Siijuve Puebla kontori peadirektor, hetkel Yadirat pole) vist talle helistada, sest tundub, et Jorge on ara unustanud, et ma tana tulema pidin. Ega see mind ei imestaks kull :D Kas ma olen muidu uldse seda maininud, et 1,5 aastat tagasi oli ta vabatahtlik Leedus, seega oskab ta raakida ka leedu keelt ja ta veetis viis paeva ka Eestis ning tal on paar sopra Eestis? Ta on mulle maininud, et Eesti jaab talle igavesti meelde, sest see on nii ilus, kuigi ta veetis seal vahe aega.

Jaa... Ning ma olen juba nende kimavate camionidega ara harjunud, mis Puebla ja Atlixco vahet soidavad, kuigi eelmisel nadal kimas uks nii hullult, et motlesin, et seal samas mu eluke ka vist lopeb :D Ning minu ees istus uks pendejo(tobras) mehhiklane, kes muudkui vaatas bussiaknast valja ja kommenteeris oma sobrale, et kull tollel naisel on paksud jalad ja paks tagumik ja kull too on kole ja kull too on alles ilus, et toda kull paneks jne. Suda laks lausa pahaks ja ega palju puudu ei jaanud, kui ma oleksin nahvanud, et ega ta ise ka just mingi eriline iludus pole, et niimoodi teisi kritiseerida voib(ega polnud ka ning kui ka oleks olnud, siis ikkagi poleks see ilus kaitumine olnud). Kuid otsustasin seekord siiski end eemale hoida, parem karta kui kahetseda. Ma tean, et olen ise ka meeste valimust kritiseerinud, aga no niimoodi nuud kull mitte, et koik mehed, keda bussiaknast naen, ka kohe peast jalatallani ette votan.

Kaisin tana hommikul ka Ipost labi. Laenasin Jaimele(uks San Joses elav poiss ehk siis koige suuremas majas elav poiss)) oma kaamerat, andsin selle talle neljapaeval ja nagin teda eile Atlixcos, sain kaamera tagasi, aga laksin monedele riietele jarele ning samuti oma adapterile ja kaameralaadija jarele. Kuigi tegelikult pole vist soovitatav niimoodi Ipo lastele nii vaartuslike asju laenata, aga Jaime on toeliselt hea poiss ja ma teadsin, et saan kaamera ka uhes tukis tagasi(koigie nuud kull niimoodi ei laenaks). Ning sain ka. Ta kais Puebla loomaaias koos klassikaaslastega ja tahtis pilte teha, seega polnud mul selle vastu midagi, pealegi teadsin, et nadalavahetusel seda nagunii ei vaja, sest kuhugi kaugemale minna plaanis pole.

Dennis jattis jalle mulle oma mobla, et mulle tana helistada kas siis Rauli moblalt voi kuskilt telefoniputkast, sest ta ise on ka parajasti Pueblas oma tooasjade parast. Ja suutsin oma kaekoti ara lohkuda, mille alles eelmisel kuul ostsin, kaekotiluku siis. Ja ostsin bussijaamas(CAPU) uue koti, 100 peeso eest. See eelmine maksis ka 100 peesot, seega nii suur rahakaotus just polnud. Ning ma ei taha Puebla peal ringi kaia, lukk lahti, eriti veel kui kaamera sees on.

Ja Jorge on juba tund aega ja 15 minutit hilinenud, Rasjidah helistas talle just ja kusis, kus ta on. Kui migratsiooniametis on jalle jarjekord, on asi jalle omadega tuksis, tegelt ka, sest see suletakse ju kell 13.00. Sellistel puhkudel kaib mulle see mehhiklaste mentaliteet narvidele, sest neil pole ajal erilist tahtsust. Voib ju vabalt votta, aga monesid asju voiks ikka tosisemalt ka votta. Jorge on tore inimene, aga tema hilinemine viskab vahel kull kopa ette.

Eile opetasin Dennisele natuke eesti keelt :D Ta oskab juba numbreid viieni lugeda ja oelda:"Minu nimi on Dennis" ja monesid lihtsamaid asju veel :D Votsin Ipost kaasa ka oma sonaraamatu, kuigi ma seda kunagi enda tarbeks ei kasuta, aga ta utles, et tahab monesid sonu oppida(see sonaraamat on hispaania-eesti-hispaania). Ning nuud ta tahab, et talle iga paev natuke eesti keelt opetaksin :D Ma mainisin talle, et eesti keel on toeliselt raske. Ta utles, et see kolab vaga ilusasti :D Ja ma mainisin, et tean seda vaga hasti :D

Kell on 11.23 :D Nii palju pole Jorge veel varem hilinenud. Just joudis ka Yadira ja kusis, kuidas mul puhkus sujub, ma mainisin, et superhasti :) Ja nii ju ongi. Tana arkasin kell 07.00, sest pidin kell 08.00 Ipos olema, et Jaime kaest oma adapter ja laadija katte saada.

Nuud tuleb vaid loota, et migratsiooniametis palju rahvast pole. Kuid eks nais.

Usklikud mehhiklased ja roppused, mida Mehhikos oppida voib + niisama jutt

Ja vahepeal on mu elu toesti suurenesti pidude maailmas moodunud. Pole olnud vist kahe kuu jooksul kull uhtegi nadalavahetust, mil ma poleks olut joonud. Ja kui pidudest raakida, siis oleme toesti Dennisega suht ainukesed, kes alati peo lopuni tantsivad, kas siis ooklubides voi karaokebaaris La Tasca, kus meid juba piisavalt teatakse :D Vahel on meiega koos ka Dennise onu ja Valerie ning moned teised Dennise sobrad. Uskuge voi mitte, aga mina arvasin, et Dennise onu on vahemalt 40-aastane, paistab meeletult vana, aga tuli valja, et ta on koigest 25-aastane, tegelt ka :D Naiteks laupaeval loime tantsu Dennisega ules keset kasitooturgu ja samal ajal moodusid Ipo lapsed, kes naerma hakkasid :D Ja eelmisel puhapaeval kaisime uhel kirikupeol, kuhu olid kutsutud mariachid ja me olime jallegi ainukesed, kes tantsisid :D Pealaulja tegi isegi markuse, et miks ta teisi paare tantsimas ei nae :D Kui tuli Pedro Fernandeze laul Amar a la antigua, laksin kohe paris pooraseks ara :D Mul tema telenovela Hasta que dinero nos separe uldse ei meeldinud(mis Mehhikos ikka vaga kuulus oli ja mis nuudseks juba labi on), aga laulab see tuup kull vaga hasti, seda ei saa salata. Ning kuigi ma usklik ega midagi pole, siis kaisime koos kiriku rongkaigul ka kaasas ja kuidagi soe tunne tekkis, sest mehhiklased hoivad meeletult uhte ja on vaga perekesksed :) Pakuti suua ja puha :D Kuigi magus sai oli selleks ajaks juba loppenud, aga tortillasid ja liha jagus ikka :D

Kui religioonist raakida, siis Dennise vanemad on Jehoova tunnistajad, seega ei tohiks tegelikult Denniski katolikes kirikutes kaia, aga tema ei vota seda asja nii tosiselt. Ning tema vanematele see vist eriti ei meeldi, et mina usklik pole, aga valetama ma nuud ka ei hakka, sest usklikuks ei hakka ma kunagi. Tema vanemad on tuupilised mehhiko vanemad ja Dennise ode, kes on 27-aastane ja pole abielus, ei too kunagi oma peigmeest sinna majja, sest see lihtsalt pole kombekas, et uks tudruk oma peigmehe vanemate majja toob ja sinna ka naiteks oobima jaab. Dennise ode Jaqueline elab pealinnas ja kaib Atlixcos iga kahe nadala tagant. Nagu ma juba maininud olen, siinsed perekonnad hoivad vaga kokku ja kuigi elatakse oma 150 km kaugusel, ikka kaiakse rohkem kulas kui tavaliselt eestis sellised perekonnad, kellel suur vahemaa on. Muidu on Dennise vanemad toredad, kuigi vbl liiga ulehoolitsevad :D Isa on selline humorist, et ikka saab palju naerda :D Eile nad kaisid teda tema kasitooturul kulastamas ja nalja sai palju. Ja Dennise isa on uks naide sellest, et oma saatust saab muuta: nimelt noorena oli ta vaga vaene ja pidi lapsest peale kas tanaval midagi muuma voi autosid pesema, et siis raha saada, sest ta vanematel(ehk siis Dennise vanavanematel) polnud uldse raha. Nuudseks on Dennise isa arst ja kuigi nad pole rikkad, siis on nad siiski keskmisel jarjel. Mehhikos on selliseid olukordi meeletult, aga moni tahab salir adelante ja moni mitte.(Kuidas salir adelante nuud eesti keeles kolaks? Issand, no mitte ei tule meelde, utleme siis, et moni tahab tabarast olukorrast valja tulla ja moni mitte). Ega Dennise enda elu ka just teab mis paradiis olnud pole, tean sellest suhteliselt palju, aga ei pea oigeks seda koike siin blogis kirja panema hakata. Kuigi ta ei saaks sellest kunagi teada, sest ta ei saaks eesti keelest midagi aru, pealegi ei tea ta mu mu blogiaadressi(Ta teab, et pean blogi), aga ikkagi.

Ja nuudseks on mul tema tehtud korvarongad ja tema tehtud kaks kaeketti, mis on minu jaoks vaga kallid :) Dennise kaks vaga head sopra, Raul ja Valdomar(voi Waldomar, kes krt seda teab) teevad ka kae-ja kaelakette ja Dennis teeb lisaks sellele ka pille, rohkem kull tema isa, aga tema ka. Eile jattis ta mind korraks oma muugikohale uksi, sest laks korterisse(mis on muugikohale vaga lahedal), et sealt uks suurem tamburiin tuua, sest uks klient kusis selle kohta. Ja kui inimesed siis minult kusima hakkasid, ei osanud ma kull midagi tarka vastata :D Nuudseks tean, et uks flaut on Boliiviast parit ja see on originaalne ja tanu sellele maksab ka 500 peesot, odavamad on 100 peeso hulgas. Kuid koige suurem pill maksab oma 2000 peesot. Ja korvarongastel ja kettidel on erinavad hinnad, neid teeb rohkem Raul ja kui ostetakse neid, siis saab tema ka selle raha endale. Voi kui keegi otsustab Valdomari tehtuid ehteid osta. Eile sai paris nalja kohe.
Jaanika: Valdomar, miks sa hakkasid kae- ja kaelakette tegema? Ja kui kaua aega tagasi?
Valdomar: Seitse kuud tagasi. No mu pruut jattis mu maha ja ma ei tahtnud niisama baarides end tais kaanida, seega otsutasin midagi kasulikku teha. Kaisin Puebla kasitooturul ringi ja kohtasin paljusid hipisid, kes mulle seda kunsti opetama hakkasid. Kuigi ma pole veel sugugi hea, pean veel palju oppima.
Raul: Hmm... Ja miks sa siis naiteks raamatuid kirjutama ei hakanud?
Valdomar: No ise teed juba 1,5 aastat ehteid, miks sa ise raamatuid ei kirjuta?
Raul: No ma ei tea. Aga sinu unistus on endale ju hipist pruut leida, kuigi sa ise pole hipi.
Valdomar: No eks see mojutas ka ikka. Tanu sellele olen palju hipitudrukuid kohanud, ka siin Atlixcos, aga ise pole veel julgenud paris hipiks hakata :D :D :D

Raul on muidu 22-aastane, aga ta on juba abielus ja tal on kaks last ka. Mehhikos pole see midagi nii ebatavalist, tegelt ka. Kui siin 20-aastane naine sunnitab, on see tavaline asi ja 22-aastane isa pole ka midagi erilist. Minu arvates on see halb, sest nii noorelt tuleks ikka elu nautida ja mitte lastele moelda. Sest kui kord juba lapsed tekivad, siis ei saa enam pidudel kaia jne. Ja nooruses tuleks ikka seda nautida. Lapsi jouab tulevikus ka kasvatada. Aga noh, niimoodi nad siin elavad. Nagu oli mu Siijuve oppemanuses kirjas: "Mehhiko elu ei ole parem ega halvem kui mujal, see on lihtsalt teistsugune." Ja niimoodi ongi. Mehhikos on palju negatiivseid asju, palju kurbi asju, nagu naiteks need tanavalapsed, kes sulle kurbade silmadega pulgakomme muuvad ja uhe saad osta koigest uhe peeso eest! Ja see pole veel uldse koige halvem olukord. Vot selleparast on mul vahel tunne, et Ipo lapsed ei oska tegelikult hinnata seda, mis neil on. Voi mis Ipo lapsed, ma ise ei oska tegelikult hinnata seda, mis mul on. Me keegi ei oska tegelikult hinnata seda, mis meil on ja alati tahame paremat. Ning kui me lopuks selle parema katte saame, siis tahame midagi veel paremat... Jne, jne, jne, jne. Kuni lopmatuseni.

Kui Ipost veel raakida, siis eelmisel nadalavahetusel otsustasid 13-nest lapsest(meid on nuud uuesti 13, viimati liitus meiega uks teine Enrique) kuus endale korvadesse voi huultesse augud teha. Ja sellest tekkis suur probleem ja terve nadala soid need kuus last void riisi ja frijolesid, samuti pidid nad 3400 korda kirjutama, et nad peavad oma keha austama. Asi ei ole vbl nii vaga selles, et nad end augustada tahavad, Eestis poleks see nii hull, aga Mehhikos, eriti veel nende laste puhul, kes on endised tanavalapsed, on see suur probleem ja voib juhtuda, et tulevikus ei saaks nad selleparast tood. Ning neljapaeval Rociot polnud, sest ta emal oli sudameoperatsioon, seega soin nendega lounat uksinda, suurematest lastest saadeti mulla abi alles kell 17.30. Ja vot see tekitas toesti peavalu, viskasin Hermani poole isegi lusika(Rocio on ka seda teinud), sest viimane ei osanud soogilauas kaituda. "Jaanika, ta loi mind, Jaanika, ta ainult raagib, ta utles mulle halvasti jne." Vot siis oli kull tunne, et millal see reede ja puhkus ometi katte jouab ja miks need lapsed kull rahulikult elada ei oska. Kuigi ukskoik kuidas nad ka ei kaituks, kalliks jaavad need lapsed mulle alati. Koos koigi oma roppustega.

Ja Davidil oli kaks nadalat tagasi peeniseoperatsioon, seega kolis ta ulemisse vabatahtlikutuppa ule ja mina kolisin alumisele korrusele, endisesse Rafa tuppa. Minu meelest on seal parem, sest muidu istusid lapsed alati teise korruse treppidel, et naiteks telekat vaadata, aga nuud saan rahulikult oma tuppa minna, ilma et moned peaksid treppidelt ara tulema. Nuud on Davidil juba parem ja ta kolis oma endisesse tuppa tagasi, kus elavad veel Hermann ja Alejandro, aga minu tuba jaigi alumisele korrusele. Seina peal on veel endiselt Rafa kirjutatud paber, kus ta kirjutab midagi armastusest ja sellest, mis armastus tema jaoks on ja et ta Evat ikka vaga armastab. Mu saksa keel on kull vaga halb, aga midagi sain ikka aru :D Ja Rafa peaks Evaga juuni lopus uheks paevaks kulla tulema, seega saab naha, kas molemad raagivad juba parast kolme kuud Hondurasel viibimist paremini hispaania keelt voi siis vahemalt teistsugust hispaania keelt :)

Hetkel pole mul mu malupulka, muidu lisaksin pilte viimastest pidudest, aga see on Jaimel, Dennise onul, sest viimati tehti pilte tema kaamerega, kuna minu oma viskas lihtsalt pildi eest ehk suri ara :D

Kaisime reedel Dennisega kinos, pilet oli koigest 17 peesot, uks inimene siis. Film oli Robin Hood, uuem variant siis koos Russel Crowega. Olin ikka vaga vasinud ja kui kuulsin, et film on tolgitud haalega ja mitte subtiitritega, laks tuju ka kohe halvemaks. Ma toesti jumaldan hispaania keelt, aga ma vihkan seda, kui tean, et film on Ameerika Uhendriikide oma ja kuulen teada-tuntuid Hollywoodi naitlejaid hispaania keeles raakimas... Seega suutsin silmi ainult 15 minutit lahti hoida ja hiljem poonasin rahulikult kaks tundi :D Kinos polnud palju rahvast, koigest neli paarikest :D Kui hiljem film loppes, siis Dennis kusis naljaga, et kuidas meeldis ka ja mina vastasin, et krdi hea film oli ikka :D :D No see on see vark, et kell 21.00 vajuvad silmad juba kinni, selline see Ipo graafik on :D San Joses elav poiss Jaime laenas mulle kaks raamatut ja olen ikka uritanud lugeda, ega Ipos suurt muud ohtuti teha pole, aga alati vajub silm kinni :D Isegi imestan, kuidas ma pidudel magama ei jaa :D Unimuts nagu ma olen :D :D

Kui roppustest raakida, siis olen toesti mehhiklaste valjenditega nii ara harjunud, et lausa jube :D Ega koik nuud ka roppused pole(kuigi enamik siiski), aga sellised ainult Mehhikos kasutavad slangivaljendid :D Nagu naiteks no mames wey, no manches wey, ni pedo, vete a la verga, culero, pendejo, cabron, mandalo al cuerno, carajo, ya te chingaste!, chinga tu madre(vaga vulgaarne, sellega seoses on veel vulgaarsemaid variante, aga neid siia panema ei hakka, nagunii neid tolkima ei hakkka, kes aru saab, see saab ja kes ei saa, see ei peagi saama), no hay pedo, puta madre, hijo de su puta, maricón, puto, puta, estas jodido jne, jne, jne. Tegelikult ma vist poleks pidanud neid siia kirja panema, aga jah :D

Aga jah, kindlasti alguses kui kodumaal tagasi olen, tahan hakata hispaania keeles raakima, sest pole enam kaua aega eesti keelt raakinud :D Nagu minuga Prantsusmaalt tagasi joudes juhtus, olin lapsehoidja ja pereisa oli Peruust, seega raakisin seal hispaania keeles ja esimesel paeval, kui Eestis tagasi olin, hakkasin isaga hispaania keeles raakima ja tema siis lopuks kusis naerdes, et kas olen eesti keele taiesti ara unustanud? :D

Ahjaa, viimasel ajal on riis ja frijoled mulle tosist oksetunnet tekitama hakanud, see on ilmselt selle tottu, et neid Ipos iga paev soon, lisaks sellele on mul meeletu nohu ja vahepeal kimbutab mind kohulahtisus, aga seda viimast siiski rohkem Ipos. Kui ma Eestis enne siiatulekut riisi ei soonud, siis hakkan seda kodumaale tagasi joudes veel vahem sooma. Muudest mehhiko toitudest hakkan kull meeletult puudust tundma... Sellest raakides, lasin end Pueblas uhes kaubanduskeskuses kaaluda... Ja kaal oli rohkem kui ma kartsin. Niimoodi need mehhiko toidud siis minuga teinud on. Kuid ma ei muretse, tean ju, et Eestis olles votan koik uuesti alla, niimoodi juhtus minuga ju eelmine kord ka. Ma vahemalt loodan :D Lootus sureb viimasena :D

Aga hetkel kull lopetan :) Homme lahen enne Pueblasse minekut Ipost labi, mul on moned asjad vaja sealt votta. Kallistan teid koiki :)

Moned fotod :)

Puhkuse esimene paev :)

Oi issand, kui ammu ma pole uhtegi pikemat blogi kirjutanud! Olen hetkel internetikohvikus ja raagin msnis Marjuska, Runno ja Hispaania Marioga, seega mitu tegevust kasil :D Ja samal ajal uritan blogi ka kirjutada, seekord tahaks midagi asjalikumat ka oelda, kui ainult paar loiku, mis viimasel ajal kirjutanud olen :D

Mul on hetkel puhkus! See on lihtsalt uskumatu, et kell on 01.39 ja ma ei pea Ipos olema ja ootama, millal minibuss jouab, et siis lastega koos sooma hakata. See on esimene esmaspaev parast 25-ndat jaanuari, kus ma ei pea terve paev Ipos olema(no tegelikult eelmisel esmaspaeval ka ei pidanud, sest ajasin oma vabatahtliku viisaasju, aga sellest kohe lahemalt). Nii et naudin seda taiega :) Kuigi ma tean, et kui 20-ndal juunil tagasi poordun, jaab mul ainult kolm nadalat. Tegelt ka. Ise ka ei usu, et hakkan juba tagasi kodumaale lendama, alles ma ju tulin! Aeg toesti lendab ja poleks kunagi uskunud, et Mehhiko voib mu sudamesse nii palju pugeda. Viimasel ajal on neid pohjusi jarjest rohkem juurde tulnud, miks mul saab nii raske siit minema minna, aga noh... Mis seal ikka.

Koigepealt alustaks vist sellest, et eelmisel nadal soitsin esmaspaeval, teisipaeval ja kolmapaeval Puebla vahet, et lopuks ometi oma vabatahtlikuviisaasju ajada. Jorge(mu kontaktisik) kirjutas mulle, et oleme selle kolmeks kuuks unarusse jatnud ja nuud peaks viisa ju ometigi valmis olema! Kuid kus sa sellega! Laksin siis rahulikult esmaspaeval kell 11.00 Pueblasse(Dennis tuli ka, sest ta pidi sel paeval Pueblas tootama, ta tootab nimelt nadala keskel uhes kindlustusfirmas ja pakub kindlustusi, nadalavahetusel on tal oma muugikoht kasitooturul). Joudsime Pueblasse 09.30, seega kaisime veel enne soomas ja ta saatis mu kontorini ara, jatsime seal huvasti.

Kontoris nagin ule pika aja Yadirat ja Jorget, olin Siijuve pikaks ajaks unarusse jatnud. Ja laksime siis koos Jorge ja Marcoga(samuti Siijuve tootaja) migratsiooniametisse, et viisat katte saada. Mehhikos sulgeb migratsiooniamet oma uksed kell 13.00, seega aega ei olnud just palju ning pealegi oli seal suur jarjekord. Siinkohal voiks ara markida, et mehhiklaste vabalt votmine on ikka alati liiga vabalt votmine, kell oli 12.20 ja jarjekord oli meeletu, aga Jorge mainis vaid, et kull jouab :D Sellised need mehhiklased siis ongi, votavad koike nii vabalt, seda ma nende juures hindangi :) Suudaks ise ka natuke rohkem nende moodi olla :D Ja joudiski, aga enne sulgemist selgus, et puuduvad fotod ja juba oligi liiga hilja :D Olime Jorgega unustanud, et esimesel korral me fotosid ei viinud, pealegi oli vahepeal viisaformaati muudetud, seega pidime uuesti palju pabereid taitma :D Laksime siis fotosid tegema, esmaspaeval tegime ainult naost ja esivaates ja selgus, et pean teisipaeval tagasi poorduma. Mainisin siis Jorgele, et ta Iposse helistaks, sest muidu arvavad veel akki, et olen niisama lulli loomas :D

Esmaspaeval joudsin uuesti kell 18.00 Iposse(tegelikult oleksin varem joudnud, aga otsutasin ara kasutada, et Ipost eemal olen ja votsin natuke enda jaoks ka vaba aega). Teisipaeval poordusin uuesti kell 10.00 tagasi ja Jorge hilines, mis polnud minu jaoks midagi uut :D Samuti oli Marco ja uks uus vabatahtlik Saksamaalt, kes ei raakinud sonagi hispaania keelt ja kelle kontaktisik on Marco. Mina siis uritasin oma vigast inglise keelt raakida ja sain aru, et mu inglise keele oskus on kaotanud igasuguse taseme, sest koik sonad, mis oelda tahtsin, tulid hispaania keeles! Sain teada, et tudruk jaab vaid kaheks kuuks, selle ajaga ta kull hispaania keelt raakima ei opi. Kaks kuud on nii vaike aeg, tegelt ka, eriti veel siis kui keelt raakida ei oska. Isegi pool aastat pole piisav aeg, et kogu kultuurist ja elust taielikku ulevaadet saada, aasta on juba midagi. Minu viis kuud on nii kiiresti lainud, et pole arugi saanud, seega kaks kuud pole toesti midagi. Minu meelest pole selline vaike aeg vaeva vaart, eriti kui vabatahtlikuks lahed. Niisama reisimiseks vbl kull, aga kahekuune projekt vabatahtlikuna on vaga vaike aeg.

Laksime siis uuesti migratsiooniametisse, kus ka seekord oli palju rahvast, arvasime, et anname pildid ara ja asi ants, aga tuli valja, et puudub profiilivaade! Ja kell oli juba 12.25. Laksime siis kiiresti joostes lahimasse fotostuudiosse, et nad need pildid teeksid, aga seal selgus, et neil pole sellist teenistust, et pildid koheselt valmis saaks. Seega oligi kogu asi juba ara otsustatud, et pean kolmapaeval uuesti tagasi poorduma... Ma sattusin juba meeleheitele kogu sellest paberimajandusest ja palusin mu organisatsioonil uuesti Iposse helistada, et mind kolmapaeval uuesti Pueblasse oodatakse. Tegime siis profiilivaate foto ka ara, kus pidin koik korvarongad ja ehted ara votma, et korvad ilusti naha oleks! Ning kingituseks sain uhe suurema foto tasuta, aga seal olid mul juuksed kinni nagu viisale vaja oli. Oleks ma teadnud, et uhe foto kingituseks saan, oleksin sealsel fotol juuksed lahti teinud :D Kuid mida ei tea, seda ei tea ka ja asi ants :D

Kolmapaeval oeldi mulle, et pean teisipaeval uuesti migratsiooniametisse poorduma(ehk siis homme ootab mind uus Pueblas kaik), et siis oma sormejaljed anda ja ilmselt lopuks oma viisa ka katte saada. Kuigi selles viimases hakkan ma juba vaga kahtlema, sest Mehhikos votab koik meeletult aega :D Ja kui te neid sealseid tootajaid ka naeksite, jarjekord on uksest valja, aga nemad liigutavad oma pabareid maailma koige suurema rahuga, nagu rahvast poleks absoluutselt :D Ja niimoodi kukubki kell juba 13.00 ja hasta luego, tooaeg! Ma ei moista, miks nad kell 13.00 sulgevad, voiksid vahemalt kella 16.00ni lahti olla nagu mehhiko pangad. Kuid neile vist meeldib inimesi piinata, et nad ikka mitu korda peaksid tagasi tulema :D Ma usun, et mulle antakse mu viisa 13.juulil lennujaamas, kui juba riigist lahkuma hakkan :D Vot see oleks alles naljakas :D Nuudsest plaanib Siijuve niimoodi teha, et juba enne riiki sisenemist on vabatahtlikul FM3 viisa olemas(vabatahtlikuviisa), et niimoodi sellist suurt paberimajandust Mehhikos valtida. Ning te ei kujuta ette, mis kusimusi seal paberites kusitakse, a la: Kas nina on suur, keskmine voi vaike, kas suu on ummargune jne :D Need kusimused ajasid mind ikka meeletult naerma :D Ning migratsiooniametis kusiti mult neli korda, et kas mul on toesti ainult uks perekonnanimi, sest nagu te teate, siis Mehhikos on kombeks nii ema kui isa perekonnanimi, esimene on alati isa oma ja teine ema oma :D Kui ma siis lopuks utlesin, et Eestis on teised kombed ja tavad, jaeti mind rahule, sest ma ei saa ju endale teist perekonnanime luua, kui mul seda pole :D Samuti tekkis suure ringi kusimuseks see, kuidas mu perekonnanime ametlikult panna, sest see on ju tapitahtedega ja viisas seda kasutada ei saa. Lopuks otsustati Vaertoni kasuks, sest nii on toodud mu passi koodribal :D Selline asi pani mind tosiselt naerma juba :D

Kolmapaeval kaisime koos Jorgega ka Philipi projekti vaatamas, ta on uks saksa vabatahtlik. Ta tootab uhes puuetega inimeste hooldekodus ja tooaeg on esmaspaevast reedeni kella 09.00st 16.00ni, tavaliselt aitab ta leiba teha, aga kolmapaeviti on seal kohal. Kui viimati teda nagin(martsis), siis ei raakinud ta nii hasti hispaania keelt, kuigi nuud on ta hispaania keel juba vaga hea. Mulle on ka oeldud, et mu hispaania keel on kovasti paranenud, sest raagin juba nagu mehhiklane ja tean paljusid roppusi ka :D Eks Ipos jaavad paljud asjad ikka kulge :D Philip elab hostperekonnas ja ta mainis, et peab oma hostvennaga tuba jagama, kes kuulab kova tummi ning tema ei saa rahulikult magada :D Olen alati moelnud, kas parem on elada projekti juures voi perekonnas. Ma usun, et see taiesti oleneb, kuidas on klapp perekonnaga. Kui on hea klapp, siis on superhea, aga kui mitte, siis on halvad lood. Mina ise olen projekti juures elanud, seega ei oska oelda. Ainult esimesed 12 paeva elasin uhes vaga religioosses perekonnas ja mina kui taielik pagan, sinna just nii vaga ei sobi :D Kuigi ma austan vaga seda, et mehhiklased nii usklikud on, tegelikult ka. Ipos loevad lapsed enne soomist alati soogipalvet ja mulle on see ka tasapisi meelde jaama hakanud :D

Mis siis vahepeal veel juhtunud on? Raagin hetkel natuke Ipo elust. Nimelt meil oli uks Ameerika Uhendriikidest parit vabatahtlik Andres, kes oli koigest 18-aastane, sellest ma vist juba kirjutasin ka. Just nimelt oli, sest Ipo viskas ta valja. Ma pole kunagi varem kuulnud, et Ipo niimoodi vabatahtlikule selja poorab(valja arvatud see aastatetagune lugu, mil peadirektor vabatahtlikusse ara armus ja molemad sealt koos ara otsustasid minna(voi ka valja visati?) ja nuudseks onnelikult abielus on), aga tema puhul on see taiesti arusaadav. Mis siis tapsemalt ka juhtus? Nimelt Andresile tuli pahe pakkuda uhele San Juanis elavale lapsele viis peesot, kui too surnud linnu ara soob(Andres oli vabatahtlik just nimelt koige vaiksematega) ja Roberto ehk see laps oli selle ettepanekuga nous ning soigi surnud linnu ara... Kui lopuks sellest teada saadi, oeldi Andresile, et uks on seal ja niimoodi ta siis ara minema pidigi. Ma ei suhelnud temaga piisavalt, aga poleks kunagi osanud arvata, et keegi niimoodi teha voiks. Ja eks parast tehti lapsele ka ikka piisavalt peapesu, et too niimoodi sellise ettepaneku vastu vottis(Vahemarkusena voiks oelda, et Dennis kais just siit internetikohvikust labi ja utles, et peab Pueblasse tooga seoses minema ja kusis, kas lahen kaasa, utlesin, et seekord mitte, sest kirjutan blogi, pean nagunii homme Pueblasse minema. Ta jattis mulle oma mobla ja oma korterivotmed, et mulle kuskilt kohalikust telefonist helistada ja kusida, kus ma olen ja mainida, millal ta tagasi jouab. Kui kena ta ikka ulikonnas valja naeb :D :D Mitte et ta muidu kena poleks. Naljakas on see, et ta tegelikult pole mu mehetuup, sest ta pole pikk, natukene minust luhem, aga naed, isegi see koige tahtsam reegel, mis mul meestele on, muutus tanu talle). Kuid kuhu ma jaingi? Ahjaa, nii et Andresi meil enam pole, aga tagasi poordus Frankie, kes oli eelmisel aastal kaks kuud vabatahtlik San Lucases, aga nuud San Juani saadeti. Frankie on parit Puerto Ricost, aga on peaaegu terve elu Ameerika Uhendriikides elanud, nii et raagib molemat keelt perfektselt. Ning tema hispaania keel on hoopis teistsugune kui mehhiklaste oma, ta soob paljude sonade loppe ning mul on temast raskem aru saada kui mehhiklastest. Hetkel on meil Ipos samuti uks poiss, kes on parit Nicaraguast ning ka tema hispaania keel on teistsugune, ma saan kull aru, kuigi see votab rohkem aega.

Ule Ipo on muidugi levinud juba kuuldus, et ma uhe mehhiklasega suhtlen, seega jah :D Kui Dennis mulle neljapaeval Iposse helistas ja kokku leppisime, et ta reedel kell 19.15 Ipos mul vastas on, siis oli seal ruumis just Ipo koige suurem klatsimoor, Veronica, kes hakkas parima, et kas toesti mul juba keegi mehhiklane ja ta kusib seda ainult selleparast, et parast teada on kui keegi Ipo heledapaise tudruku sudame ara roovinud on :D Veronica on uks kontoritootaja, aga teda kutsutakse latataraks, sest toesti, suuremat kuulujuttude levitajat kui tema, pole mina oma elus kohanud. Ja ega ta kellelegi eriti ei meeldi ka, sest kui ta sult midagi kusima tuleb, siis on see alati suure tagamottega, et seda siis suurelt ja laialt teistele edasi raakida. Mina muidugi ei utle midagi, sest mida mul ikka oelda oleks? Lapsed kusivad minult, et kas ma plaanin selle noormehe endaga Eestisse kaasa votta :D Ja mu juhendaja Rocio on minuga sellest raakima hakanud, eelmisel reedel hommikul hakkas ta lambist minult tema kohta parima ja tundeline nagu ma olen, puhkesin nutma :D Rocio utles, et jah, uhest kuljest on see ju tore, et keegi selline mul olemas on, samas teisest kuljest mitte nii tore, sest ma pean ju nagunii ara minema. Naljakas, et koik sellised suhtemoodi asjad mul vahemaaga olema juhtuvad. Kuigi sellega on nuud erinevus see, et ma tean tapselt, millal see koik lopeb: 13-ndal juulil. Ma teadsin seda juba esimesel paeval, kui teda kohtasin. Ja tema teadis ka. Mulle lihtsalt meeldib see, et saan temaga kas voi hommiku kella 05.00ni lihtsalt raakida ja naerda ning uuesti raakida ja lopmatult naerda... Pole ammu enam kedagi sellist kohanud. Vaike loik meie eilsest tosisemast vestlusest:

Dennis: Jaanika, ausalt ka, mida ma ilma sinuta enam peale hakkan?
Jaanika: Mis mottes? Elad oma elu edasi ja kogu lugu. Nagu minagi oma elu elan.
D: Jaa, aga sa oled ju ainulaadne, tead seda?
J: Hmm... Mehhikos on palju heledapaiseid naisi kui seda motled, no vbl Atlixcos mitte, aga Mehhikos uldiselt kull voib neid kohata, nii et nii ainulaadne ma nuud ka pole :D
D: Ega ma siis ainult seda ei motle. Sa oled nii roomus ja nii temperamentne, kellega koos ma veel pidudel nii pooraselt tantsin, kellega koos ma veel kasitooturul tantsu keset vahekaiku ules votan, kellega koos ma veel kirikupeol ainukestena mariachide muusika saatel tantsima hakkan, kes veel votab elu nii roomsalt? Ja sina veel raagid, et eestlased on uldiselt rahulikud ning vaiksed...
J: No uldiselt ongi.
D: Sina oled siis kull suur erand ju :)
J: Kle, ainult natuke. Ara nuud liialda ka, mehhiklannad on ju nii temperamentsed, seega leiad kindlasti varsti kellegi sellise :)
D: Kahtlane. Hoopis sina leiad uhe pika eestlase, kes sul pea segi ajab, sest nagu sa mulle esimesel kohtamisel mainisid, et sulle meeldivad pikad mehed.
J: Jaa. Pikad mehed on mu norkus, ma ei ole seda kunagi eitanud... Sinuga lihtsalt... Juhtus midagi, mida ma ei oska seletada...
D: Ma tean, et ei tunne sind pikka aega, aga mul on tunne nagu teaksin sind pool oma elu. Ning ma tean, mida sa kindlasti motled voi vahemalt alguses motlesid: "Jalle uks mehhiklane, kes oma libekeelset juttu ajab, arvab ta toesti, et ma teda usun?" Sina ju motled niimoodi? Voi vahemalt alguses motlesid?
J: Mida sina ka tead, mida ma motlen?
D: Miks sa nii kaugel elama pead?
J: Sest ma lihtsalt elan seal.
D: Voi miks su projekt vahemalt aastane polnud voi miks ma sinuga varem ei kohtunud?
J: Miks sa nii palju kusid? Tead ju, et mu projekti ei rahastatud aastaks ja kui oleksime varem kohtunud, oleksin su kuradile saatnud, sest mul oli varem ju keegi olemas.
D: Seda kull jah. Ning kui tema poleks sind maha jatnud, poleks me vist ilmselt kunagi tuttavaks saanud. Elu on vahel ikka krdi imelik.
J: Jaa. Ilmselt niimoodi oleks see olnud. Kuid kui ausalt utlen, siis hetkel kull motlen, et see oli uks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai, et ta mu maha jattis.
D: Ausalt ka? Koik mu sobrad, kes meid koos nainud on, on mulle oelnud, et pole mind vist terve mu elu jooksul nii onnelikuna nainud kui koos sinuga. Nagu hetkel, kel on 04.00 hommikul ja me ikka raagime ja raagime ning naerame koos ning see ongi koige tahtsam ju. Oled mulle nii kalliks saanud, nii vaikse ajaga, hakkan sind ju vaga igatsema, kui sa tagasi oma kodumaale lahed. Sinu jaoks ei saa see kindlasti nii raske olema...
J: Mis sa arvad, et minu jaoks saab see siis nii lihtne olema voi? Arvad, et mul pole tundeid?
D: Mitte seda, aga... Sinule jaab Mehhiko vaid heaks malestuseks, aga mina ju kain Atlixcos ringi, kain samades kohtades, kus me koos aega veetsime, oma kasitoo muugikohal olles hakkan seda igatsema, kuidas me seal alati koos olime. Ning Ipost mooda soites... Oeh...
J: Kuid me molemad teadsime algusest peale, millal see koik lopeb. Ning otsustasime ikkagi riskida, teades et voime molemad haiget saada.
D: Jaa. Ma tean seda suureparaselt. Ning ma ei plaaninud sinusse nii pooraselt ara armuda.
J: Ja mina kindlasti plaanisin, eks ole...
D: Vahel sa oled ikka krdi sarkastiline, tead seda?
J: Tean kull :)
D: Ma ei taha, et sa ara lahed. Ei taha! See on ikka nii imelik, et minuga niimoodi juhtus. Ma ei eita, et esimesel korral kui me molemad teineteisele mu tookohal naeratasime, koitus mu tahelepanu see, et oled pikemat kasvu ja heledapaine. Ma ei eita seda, miks peaksingi? Aga sa pole mitte ainult seda, sa oled iseloomult ka just selline, kelllest ma ilma ei tahaks jaada.
J: Aga sa jaad minust ilma. Ja mina sinust ka...
D: Ma tean. Ja see teeb krdi haiget ikka. Sest teist sinusugust pole. Nii pooraselt segast tudrukut nagu sina ei ole olemas, kellega saab naerda kas voi pisarateni ja kellega saab tantsida niimoodi, et alati tahalepanu keskpunktis olema ja kes kunagi midagi ei habene. Ja mitte ainult see. Ma ei oska seda koike sonadesse panna, mida ma sinu vastu tunnen. Voib-olla isegi ei julge.
J: Oeh jah... Sa oled mind palju opetanud ja kui sa poleks ise selline, siis ei tuleks sellest kas voi keset tanaval tantsimisest midagi valja, Eestis pole ma seda ju kunagi teinud :D Nii et suurenisti on asi ka sinus ju, ara minule ka kogu au jata.
D: Te quiero! No quiero que te vayas!
J: Mejor no hablamos de eso, de acuerdo? No quiero estar triste ahora, tenemos mucho tiempo para estar tristes, pero ahora no, por favor!
D: Sí, mejor abrazame muy fuerte. Nunca te olvidaré, nunca! Mi princesa!
J: Y tu eres mi indio ladino(inside-joke, millest kunagi blogis kirjutasin) :D


Hetkel lopetan selle pika blogi, aga kirjutan jargmist edasi :)

Mul on puhkus!!!!!!!!!!!!!!!! Hetkel olen Dennisega tema kasitooturul ja kasutan tema sobra Rauli lapakat, et korrakski endast teada anda. Uritan paari paeva jooksul rohkem kirjutada.

Ja Dennis on eriline. Ausalt ka. Liigagi eriline. Hakkan teda vaga igatsema, kui Mehhikoga huvasti jatan. Rohkem kui tahaksin teda igatseda... Oeh, elu paneb mu teele alati katsumusi, alati...

Kallid ja paikest teile :)