Kui mind jargmisel kahel nadalal eriti netis naha pole, siis on see selleparast, et poistel on kaks nadalat vaheaeg ja sellist konkreetset vaba aega selle aja jooksul enam pole, nagu meil praegu hommikuti natuke on, sest poisid on kogu aeg Ipoderacis.

Meil on nuud jalle 12 poissi, sest viis San Pedrolast kolisid meie majja uuesti ule ja mul pole aimugi, kauaks see niimoodi jaab. Nimelt lapsed teevad Sergio ehk San Pedro juhendaja(kes enne oli San José ehk koige vanemate juhendaja, aga nagu ma kunagi mainisin, siis nelja maja juhendajad vahetati omavahel ara, arge isegi kusige pohjust, sest ma ise ka ei tea seda) elu paris porguks... Kuid ma ei saa ikkagi aru, kuidas on voimalik, et ta ei saa nendega uldse hakkama ja Rocio peab nuud 12ne lapsega hakkama saama. Kuid Rocio saab alati hakkama, see on lihtsalt uskumatu, et uhel nii pisikesel ja peenikesel naisel on nii palju autoriteeti. Rocioga sujub koik nagu kellavark, sest kui tema juba karjub, siis teist korda ta enam seda tegema ei pea. Kuid jah, jalle on meid nii palju, et soogilauas on kitsas, hetkel siis 15, aga jargmisel nadalal juba 14, sest Rafa laheb ju ara. Kes nuud kull lapsi mataga aitab, mina ju seda ei oska :D No Rocio muidugi oskab ka, nii et hullu pole midagi :D

Eile oli siis uue puutookoja avamine ja see soomaaeg oli toesti pidulik! See toimus valjas ja toidud olid vaga head, samuti oli hea vahelduseks midagi peale riisi ja frijolede suua :D Ning magusat oli ka palju :) Rafale lauldi seal pluss veel hommikul laulsime talle ka, sest tal oli ju sunnipaev. Ja selle peo juures pidime juua serveerima, aga see laks onneks ruttu. Koige suuremad sponsorite esindajad olid kohal, naiteks Volkswagen jne. Ja uus puutookodu naeb toesti ilus valja, ma vanas ei kainudki, aga jah, uus avaldab muljet. Ning see laks kaks miljonit peesot ka maksma, nii et jah. Kuid suurem osa sellest saadi sponsorite kaest. Seega olime koik eile viisakalt riides, et sellel soomaajal osaleda jne. Oli torti, oli jaatist jne :D Ja torti pole Ipos just eriti tihti, ainult siis kui monel lapsel on sunnipaev voi monel tootajal. Vabatahtlikele Ipoderaci meeskonna poolt torti kahjuks ei tellita.

Ja tana on uuesti reede! Kuhu see aeg kull kaob? Mulle lihtsalt ei joua see kohale, et olen Mehhikos juba kumme nadalat olnud. Ja jargmised kaks nadalat saavad kindlasti vasitavamad olema, sest nuud on meil uuesti 12 last San Pablos, lisaks sellele on veel neil vaheaeg(meil on mitmeid mange neile korraldatud, nii vabatahtlike kui juhendajate ideesid on kasutatud) ja lisaks koigele olen ma nuud ainuke vabatahtlik San Pablos. Ja lisaks koigele sellele on mul jargmisel nadalavahetusel valve, seega ei saa ma siis Ipost terve nadalavahetuse jooksul valja :D Kuid onneks on mul see toredate juhendajatega, kelleks on Angelica(tema on minu parastlounase too juhendaja ka, kui lastega koos naiteks Ipoderaci suure sissekaigu harjadega ule kaime jne) ja Endrique(San José ehk koige vanemate laste juhendaja).

Kuid jah, seega kui te mind siin eriti jargmisel kahel nadalal ei nae, on selleks pohjuseks see, et lastel on koolist vaheaeg.

Suured kallid ja paikest teile :)

Seda ka, et ainult minusugune tainapea unustab alati ara, et kui ma combisse sisenen, siis pean oma pea vaga alla panema, muidu loon selle kolksti ara! Tapselt niimoodi laupaeval juhtuski ja isegi kogu combis soitev rahvas tundis mulle kaasa. Pikkadele inimestele pole Mehhikos ilmselgelt moeldud ja 182 cm on siin lausa ekstreemsus :D Nii et jah, eks teine kord olen targem(kuigi siiamaani olen oma neli korda juba pea ara loonud, laupaeval koige valusamini), oma vigadest ju ikka opitakse :)

Kuid olete mulle koik vaga-vaga kallid! Marjuska, kui tagasi tulen, siis peame sinuga uhe suure-suure kohvitamise maha ja Maarja, sinuga laheme Pussirohukeldrisse jne. Ja Ain... suvel on palju uritusi ees, kuhu minna ja eks sa ise tead ka paremini, ma ei pea siin utlema :) :D Ning kallid mu koige paremale perekonnale, olete koik mulle superkallid :)

Tolometla kulapidu ehk lugu sellest, kuidas Jannu seal skooris :D :D :D

Ja ongi kaes uus kolmapaev! Aeg ikka lendab siin, kuigi vahel on samas jalle tunne, et venib ka. Koik taiesti oleneb millestki. Saime tana jalle koogis varem valmis, sest meid on ju kolm, kes seal tootavad, seega saavad asjad kiiresti valmis, viimased kaks paev on pohiliselt ainult pottidesse serveerida vaja olnud, sest koik muu on valmis olnud. (Oi juudas, see lause oli kull nuud vaga kohmakas ja lohakas, aga vast elate siiski ule :D). Aga jah, kuna meil on siin palju sakslasi, siis vahel voib tekkida selline uleliigne tunne, sest tihtipeale raagivad Daniela ja Valerie saksa keeles ja just nendega ma ju tootangi koogis koos. Kuid ma saan nendest ka aru, ma ise kaituksin samamoodi, kui meil moni eestlane siin veel tootaks(aga seda vist ei juhtu kull jargmise 40-aasta jooksul, sest just nii palju on Ipoderacil ajalugu ja ma olen esimene eestlane, kes siia joudnud on :D Ainuke variant olekski vabatahtlikuna, sest koik tootajad siin on rahvuselt mehhiklased, vahemalt minu teada kull). Aga see selleks.

Kuidas mu eelmine nadalavahetus siis ka sujus? David, Daniela, Valerie ja Simone suundusid Veracruzi, oleksin vast isegi lainud, aga hetkel ei luba rahaline seis mul kuhugi reisida, veel vahem hostelites oobida. Nii et selles mottes jai see siis ara. Olin reede hommikul juba vaba ja lihtsalt puhkasin niisama, mis oli suureparane loogastus. John tuli uudisega, et Tolometlas on reedel kell 16.00 pidu ja mina tahtsin naha, kuidas mehhiko kulainimesed pidutsevad, sest olin kindel, et nende kulapeod on igal juhul huvitavamad kui Attenschwilleri pidu oli(Prantsusmaa kula, kus ma au pair olin). Ja kuidas veel huvitavamad! Kuid sellest koigest jargemooda.

Rafa ja Eva suundusid Pueblasse ja mina laksin Johniga Tolometla peole. Pidu algas kull kell 16.00, aga harjavoistlus pidi algama kell 18.00, seega kaks tundi ei toimunud seal pohimotteliselt mitte midagi, aga ma tahtsin naha, sest ma pole eladeski ju midagi sellist nainud, mis siis, et see harjavoitlus Tolometla moodi pole vist just koige oigem harjavoitlus :D Eks me siis ootasime ja ma nagin paljude sombreerodega mehi, kellega koos ka pildi tegime :) Muidugi hakkasid inimesed ise meiega raakima, sest mulle on igal juhul nakku kirjutatud, et ma kohalik pole :D Istusime siis harjavoitluse esiritta ja jarsku kuulsime, et Ipoderaci vabatahtlike tervitatakse, nimelt meie istumisnaabriks oli vanem abielupaar, kellega me raakisime ja nemad lasid siis kohalikul saatejuhil meid tervitada :)

Harjad olid ootusvalmis juba pikka aega, aga show ise algas pihta umbes 18.40(no peaaegu tapne graafik ju, arvestades seda, et tegemist on siiski Mehhikoga) :D Istusime harjavoistluse areenile nii lahedal, et mina pistsin vahepeal ikka kovasti kiljuma, sest arvasin, et nad tulevad ule selle piirde, mis neil seal on :D Midagi sellist muidugi ei juhtunud ja eks paljud kulaelanikud pidasid mind vist hulluks, aga pole minu suu, et me elus midagi sellist nainud pole ja et Mehhikos ja Ameerikas see suht tavaline on :D

Mingi hetk oli taiesti suvenenud oma kaamerasse(vaatasin pilte, mida teinud olin) ja kui pilgu poorasin, nagin, et mingi tudruk tantsib klouniga ehk siis mingi tantsuvoistlus toimus(vahepeal oli muud meelelahutust ka, mitte ainult harjavoitlus). Tema tantsis oma minutikese ja siis otsiti uusi voistlejaid, mina ei pooranudki sellele erilist tahelepanu, aga minu korval olev abielupaar hakkas jarsku karjuma: "Ipoderaci heleda peaga vabatahtlik" ja jarsku uhines nende karjumistega ka kogu ulejaanud kularahvas. Isegi saatejuht ja kloun hakkasid mind hoikama, kuigi Eestist oli jarsku saanud Ukraina, sest kloun mainis, et ma olen Ukrainast parit, aga noh, ikka juhtub ju :D (Kuigi ma siiamaani ei saa aru, kuidas ta uldse teada vois, ilmselt see abielupaar mainis, aga too ajas Eesti Ukrainaga sassi :D Ei teagi, kas nutta voi naerda selle ule :D).

Mina ei tahtnud muidugi alguses uldse minna, aga lopuks siiski ronisin ule selle piirde ja tantsisin selle klouniga oma kumme minutit :D Koik hoikasid ja plaksutasid ning elasid kaasa :D Vot sellist elamust pole mul ammu olnud ja kuigi ma ei oska tantsida, siis lobus oli ikkagi :D Kui lopuks voistlus ara oli, sain auhinnaks kuus olut, kuigi nagu aru saate, oli seal ainult kaks voistlejat ja mina tantsisin kauem, eks selleparast selle kinni paningi :D Ja hiljem tervitati raadiost uuesti Ipoderaci vabatahtlikke, aga seekord oli ka minust ameeriklane saanud, nii et jah :D Kui toesti saaks nii kiiresti rahvusi muuta, et kord eestlane, kord ukrainlane, kord ameeriklane :D Kuid samas arusaavad ka, sest mehhiklastele on peaaegu koik valismaalased ameeriklased.

Kuid see pidu oli supertore! Ausalt ka! Just seda ma tulingi Mehhikosse kogema, seda oiget mehhiko ohkkonda, kus mehed kannavad sombreerosid, kus uks kula on nagu uhtne meeskond jne. Kuidas saavad kulad erinevates riikides kull nii erinevad olla? Ma maletan, et Attenschwilleri kulapeol tundsin end kuidagi eriti vooralt nagu tulnukas, aga voib-olla oli siis asi ka selles, et keelebarjaar oli meeletu, sest mu prantsuse keel ei kolba kassi saba alla ka mitte.

Mina join kuuest olust ara kaks ja John neli, sest ma toesti ei tahtnud rohkem. Aga jah, see pidu jaab meelde igavesti :)

Laupaeval ma midagi erilist ei teinudki, kaisin Atlixcos ja puhapaeval laksin uuesti San Migueli maetippu(mille jalamil on loomulikult kirik) ja votsin kaasa raamatu El Diario de Ana Frank, mille Rafa mulle laenanud oli. Nautisin maetipu vaadet ja lugesin. Raamat oli lummav, sest selle kirjutas Ana ju koigest vanuses 13-15. Lugeda sellest, kuidas ta kaks aastat koos oma perekonna ja teise perekonnaga oma isa kontoriruumides end peitis, sest kartis, et natsid nad katte saavad. Ja ometigi polnud nende suu miski muu kui ainult see, et nad olid juudid. Ja kuidas teised neid aitasid ja neile suua toid jne. Raamat oli lihtsas hispaania keeles ja tanu sellele sujus vaga ruttu, lopetasin selle San Migueli maetornis ara :D Kuigi parast sinna ronimist oli suht vasinud, sest kondisin Atlixcosse ka jala ning tagasi ka veel, aga tuju oli ikkagi megahea :) Ning hetkel loen kuuenda klassi mehhiko ajalugu, sest siin riigis nii pikalt olles tajun, et ei tea selle riigi ajaloost suurt midagi, aga tahaksin teada :) Naljakas on see, et mind vabatahtlikult ajalugu lugemas voib kohata, sest maletan, et ajalootundide jaoks ma seda kull teha ei suutnud :D Kuid hetkel on siin Mehhikos nii palju puhasid ja on hea teada, miks neid peetakse jne :) Kuigi jah, mu malu on selles mottes nagu kuldkala oma, ega palju meelde ei jaa, aga mis teha :D

Homme avatakse meil uus puutookoda, seega on jarjekordne pidulik soomaaeg jne. Praeguseks on mul neid juba kaks olnud ja koik pea kuu ajase pausiga.(Kui joudsin, siis samal paeval oli uhe tootaja arasaatmine, 24-veebruaril oli omaniku Paco sunnipaev ja homme on siis see pidu). Ja lisaks sellele on homme veel Rafa sunnipaev, seega laulame poiste ja Rocioga talle hommikul. Saame natuke kauem magada, sest keegi poistest kooli ei lahe, koigilt koolidelt on luba kusitud, et poisid ei peaks selle peo tottu minema. Vabatahtlike tooks on jooke serveerida ja muud midagi, mis on hea. Seega homme on koogist jalle vaba paev :) Ja Rafa ja Eva lahevad laupaeval ara, kolmeks kuuks Hondurasele, uuesti vabatahtlikeks. Ilma Rafata saab San Pablos ehk minu majakeses raskem olema, sest tal on piisavalt suur autoriteet ja pealegi, alati on parem kui on kaks vabatahtlikku. Ja nuud on meil jalle uks laps vahem, sest Manuel kolis San Lucasesse ehk vanemasse majasse ule. Aga varsti kolib keegi San Pedrost ule, seega on meid jalle rohkem. See majade vahetus toimub siin vahel ikka, sest poisid kasvavad ja vahetavad nooremad majad vanemate majade vastu. Koik ei olene ainult vanusest, vaid siiski rohkem kaitumisest. Naiteks Manuel on 13 ja on nuud San Lucases, sest ta kaitub vaga hasti, samas kui Ruben on 15 ja elab ikka San Pablos, sest tema kaitumine jatab soovida. Nii et koik oleneb siiski konkreetsest juhtumist.

Kuid ma hetkel siiski lopetan :)

P.S: Sergio ehk San Pedro juhendaja utles kutsub mind nuud "Tolometla kuningannaks", sest uudised levisid selle kohta kiiresti, et ma seal nii-oelda skoorisin :D Haha :D Mina ei raakinud seda talle. Uudised levivad siin kiiresti :D :D

Vana blogi( Kirjutatud 18.03, aga siis polnud internetti, et seda ules panna, nuud on see tagasi, loodame, et kontoris see uuesti ara ei kao :D)

Kirjutatud 18.03.2010

(Meil on nuud internett uuesti kontoris, seega ei lainudki tervelt aasta enne, kui see tagasi tuli :D) Kuid hetkel pole aega sellest nadalavahetusest kirjutada, kopin selle blogi, mis Open Officesse kirjutasin :)


18.03.2010
Hetkel meil pole internetti ja kirjutan kontoriarvuti Open Office kausta, et siis saaksin hiljem teile lugeda anda :) Lihtsalt narvi ajab, et intenetti pole, sest minu jaoks on see viimane vaga oluline asi ja kui ma kas voi 10 minutiks paevas internetti ei saa, siis on ikka natuke mooda vark :D Onneks on kontoriuks minu majakesest naha ja selle tabalukk on samuti naha, kui see hommikuti lukus on :D Nii et kui kontor avatakse, jooksen tihtipeale kohe netti, sest hiljem enam eriti voimalusi pole ju, teised vabatahtlikud tahavad ju ka arvutit kasutada, pealegi ega vaba aega ka enam eriti pole :D

Kuidas siis see nadal ka sujunud on? Ikka vaga kiiresti on lainud ja homme olen juba hommikul kell 08.00 vaba :) Voinoh, me keegi pole seda ule kusinud, aga kui meile juba koosviibimisel oeldi, et niimoodi on, siis see peab ka niimoodi olema :) Ja pealegi, minu juhendajal sellega nagunii probleeme poleks, sest ta utles mulle ja teisele vabatahtlikule, (ma hetkel nimesid ei kasuta, sest kui selle oma kausta salvestan ja keegi vaatama kipub, siis keelest aru ei saa, aga nimedest ikka saaks) et me oleme igal juhul juba hommikul toost priid, olgu kuidas on. Nii et tanane ehk neljapaevane paev veel ja ongi koik :)

Esmaspaeval kooli polnud, seega laksime kogu Ipo kambaga kinno. Film oli igal juhul parem kui eelmine, filmi nimi oli “Percy Jackson” ja eks ta uks lastekas kohati oli, aga mulle vaga meeldis ja uni ei tikkunud uldse silma :D Kui eelmine kord kinos kaisime, siis vaatasime uhte megaigavat filmi, mille nimi oli Actividad paranormal ja too ei kolvanud kassi saba alla ka mitte, seega tol korral magasin pool filmi maha :D

Eile kaisime kogu vabatahtlike kambaga Santa Marias(uks saal Ipos, varem vist kirjutasin Santa Marina, aga tegelikult on Santa Maria :D) Mehhiko- Pohja-Korea jalgpalli mangu vaatamas, samuti olid veel Ipo kaks omanikku ja uhe abikaasa samuti :) Ega mind see jalgpall eriti ei huvita, aga kui on olemas tasuta sook ja jook, olen mina kohal :D Alguses arvasime, et peame ise olud ja kropsud ostma, aga parast selgus, et koik vajalik oli olemas, seega polnud midagi juurde osta vaja :) Ja pealegi, koige olulisem on siiski seltskond ka ja natukene rutiinist valja saamine :) Olusid oli vaga palju ka kropse ka, palju jai jarele. Mina join ainult uhe olu ja teiseks joogiks votsin Coca Cola, sest mulle toopaevadel eriti juua ei meeldi. Ega keegi vabatahtlikest eriti juua ei tihkanud, sest siiski kaks omanikku olid kohal ja pealegi jargmine paev on ju toopaev. Tegelikult oeldi meile alguses, et see mangu vaatamine toimub eelmisel nadalal, aga siis polnud mingit mangu, seega oli see sel kolmapaeval :) Ja see oli omaniku enda mote, et voiks vabatahtlikud ka kampa votta, mis on minu meelest eriti tore :) Aga kui oludest raakida, siis Mehhikos olen nii ara olustunud, et taiesti jube lausa, ausalt ka :D Ei maleta enam nadalavahetust, mil poleks tilkagi olut joodud :D Eks neid on ka ikka olnud, aga uldiselt siiski vahe. Ei tea toesti, mis imevagi see inimesi siin Mehhikos olut jooma paneb? Kui Eesti ollega vorrelda, siis Mehhiko oma on kovasti parem, see on kull kindel. Kuid jah, Mehhiko voitis jalgpallimangu 2:1 ja selle ule oli koigil muidugi vaga hea meel :) Magama sain kell 23.00, seega jatkus und tapselt kuueks tunniks, sest aratus on ju kell 05.00 hommikul :)

Zorro seiklused lopetasin ara ja hetkel loen El retrato de Dorian Gray, mis siis eesti keeles on “Dorian Gray portree” ja see on usnagi kuulus Oscar Wilde raamat. Ostsin selle Pueblast paar nadalat tagasi 35 peeso eest, uhelt turult. Siiamaani on raamat hea mulje jatnud ja seda on ka kovasti kergem lugeda kui Zorro seiklusi oli, sellel viimasel oli 370 lehekulge ja mul kulus selleks pea kaks nadalat :D Ma olen muidu usna kiire lugeja, aga hispaania keeles laheb see muidugi aeglasemalt. Dorian Grayga edeneb asi kiiremini, sest pole nii palju kirjeldusi nagu Zorros ja kuigi kirjeldused on raamatu juures vaga head asjad, siis nendega ulepakkumine seda pole. Koik peab tasakaalus olema, ukski aarmus pole hea.

Kui tahele panite, siis ma pole selles blogis mitte uhtegi nime kasutanud, sest nagu ma juba utlesin, siis kui ma selle salvestan ja hiljem postitan ja keegi selle avastab ja nime leiab, voib google translatioriga ka teksti ara tolkida :D Ma usun, et niisama pikka taiesti tundmatut teksti ei viitsi kull keegi tolkima hakata :D Ma vahemalt arvan niimoodi :)

Kaisin tana hommikul Atlixcos ja laksin muidugi koolibussiga, olin juba 07.40 seal ja linn on sellel ajal ikka taiesti surnud, ainukt apteek ja Oxxo(see on 24 h avatud) on lahti :D Isegi Italian Coffee pole veel avatud :D Varem laksid lapsed pool tundi hiljem kooli ja mina joudsin Atlixcosse ka pool tundi hiljem, seega siis olid asjad juba rohkem avatud. Kuid minu jaoks on suur piin koolibussiga soita, sest mu pikad jalad lihtsalt ei mahu sinna istme vahele ara :D Kuid sellega olen ma juba harjunud, tihtipeale juhtub seda ka muudes bussides.

Kuid hetkel ma lopetan, sest pean kooki jooksma ja loodan teile selle blogikese millalgi postitada ka, aga arvestades seda, et oleme Mehhikos, siis ei pruugi internetti paar paeva olla :D Ja siin veel eriti, hetkel on meil palju toomehi, sest ehitatakse lastele uut manguvaljakut ja nad paranadavad muid asju ka, seega see nadal on meil igapaevaseks saanud, et vett pole, isegi kulma mitte. Sooja vett pole nagunii paris tihti, aga tavaliselt kulma vett ikka jatkub. Eestis poleks selline asi isegi moeldav, aga siin on toesti koik voimalik :)
Suured-suured kallid teile :)
Teie Jaanika.

P.S: Ma kirjutan millalgi monest asjast, mis selle nadala jooksul juhtunud on, aga selleks pean nimesid kasutama ja hetkel ma seda teha ei taha, sest kui ma seda blogi praegu avaldada ei saa, siis salvestan selle ja postitan hiljem. Seega on targem niimoodi, et nendest asjadest kirjutan siis, kui internett on ja saan kohe blogi ka bloggerisse ules panna :)

Ipoderaci kontoris pole internetti/ Usaldus on kerge kaduma, kui mitu korda samasse ambrisse astutakse.

Nii-nii... See nadalavahetus on siis meil pikk nadalavahetus, seega olen juba hetkel vaba, kuigi kell on alles 09.29 ja on reede hommik :) Olen hetkel Atlixcos, uhes internetikohvikus, sest Ipo kontoris pole meil internetti, kogu vork on maas. Juba eilsest saati, sest kolmapaeva oosel oli paris suur aiksetorm ja selle tottu polegi internetti. Ma kirjutasin Ipo arvutisse uhe blogi ja salvestasin selle ka ara, aga see jai sinna, avaldan selle millalgi kui kontoris uuesti internet on :) Aga arvestades seda, et tegemist on Mehhiko ja liiati veel Ipoderaciga, siis sellised asjad ei suju just vaga kiiresti. Kuigi loota siiski voib, sest kontoritootajad vajavad ka internetti, seega peab Paco ehk Ipo omanik selle asja siiski korda ajama. Kui nuud mind nadala keskel pole uldse internetis naha, siis on see just selleparast, et mul pole voimalusi internetis olla. Nii et siis teate :)

Kuna mul uks teine blogi on niigi salvestatud, siis nendest asjadest, millest seal raakisin, ma siin blogis ei kirjuta(Nagu mainisin, tolle blogi avaldan siis, kui lopuks seal netti saan, ei viitsinud seda kuskil salvestada ka, et siin netis ules panna).

Kuid see nadal on olnud natuke ka kurb, sest tuli valja, et Ipo suhteliselt uus poiss Sergio(kes joudis San Pablosse kaks paeva parast mind) on kaks korda Rafa MP 3 ara varastanud! Nimelt lugu oli selline: Rafa esimene MP 3 laks katki, seega ta kasutas pikka aega Eva ehk oma pruudi oma ja kui see millalgi ara kadus, arvas tema, et ta jattis selle kuhugi bussi vms. Ta ei arvanud kunagi, et San Pablo poisid voiksid tema tagant varastada. Siis muretses ta endale uue ja kui see ka uuesti ara kadus, siis hakkas ta kahtlustama, et midagi on valesti, sest ta oli kindel, et seekord jattis ta selle oma tuppa. Kuid keegi poistest ules tunnistama ei hakanud. Kuid Rocio ehk meie juhendaja on Ipos juba uheksa aastat tootanud(alguses seebivabrikus, (meil on Ipos veel juustuvabrik ja puidutookodu, kus suuremalt jaolt ka Ipoderaci sissetulek tuleb) ja nuud ule kahe aasta on ta juba San Pablo juhendaja olnud) ja seega ta sai kohe aru, et Sergio on see, kes vois selle viimase varastamise taga olla, sest ta hakkas kohklema, kui talt kusiti. Ja paari paeva parast tunnistas Sergio ka koik ules, tunnistas ules ka selle, et oli Rafa eelmise MP 3 varastanud ja selle uhele suuremale poisile muunud, kes San Marcose majas elab. Ja eelmiseks nadalavahetuseks jai valvajaks Paco(San Lucases elav poiss ja David S. vend, kes elab San Pablos), kellele Sergio ka kogu loo ara raakis, aga Paco utles Sergiole, et ta ei raagiks seda valja ja kaskis viimase MP3 uhte ruumi ara peita, kus harjasid hoitakse. Seda Sergio tegigi ja nuud kui seda otsima hakati, siis seda seal enam polnud, seega ilmselt varastas Paco selle sealt ise ara. Aga nuud eitab Paco koike ja see viimane MP 3 enam valja ei tulnudki, see esimene saadi Osvaldolt katte, kellele Sergio selle muunud oli. Ja see jama pole Sergio ainuke jama, tal on neid ikka veel olnud. Ning nagu Rafagi utles, et koige hullem selle asja juures polegi see, et uks MP 3 ara varastati ja see raha, mis see maksis, vaid see, et uldse keegi niimoodi teha voiks. Enamasti Rafa siiski lukustab oma toa ukse, aga eks paaril korral on juhtunud, et jatab selle lahti ja kohe on voimalust ara kasutatud. Mina ka enamasti lukustan oma toa ukse, aga muidugi olen paaril korral selle lahti jatnud, aga mul on vist nendel kordadel vedanud ja midagi pole ara varastatud, nuud enam oma toaust lukustamata ei jata. Tahaks ju neid poisse usaldada ja arvata, et nad niimoodi ei tee, aga kui nadalast-nadalast kordub mingi taoline jama, siis kas see saabki uldse voimalik olla? Ja eile oli keegi Tolometla opetajalt 100 peesot varastanud, aga keegi ei taha ules tunnistada. Nii et jah.

Ahjaa, meil on nuud uks poiss juures, seega on San Pablos hetkel kokku kaheksa poissi. Christian Ariel, aga ta pole uus, sest kaks kuud tagasi ta pogenes ja ta saadeti Casa de la Niñezi, kus ta nuud uuesti siia toodi. Koik teised teavad teda, ainult mina ja Sergio mitte, sest siis meid veel Ipos polnud. Ja Casa de la Niñez nagu ka Casa de la Familia on ajutised kodud, sinna saab jaada kuudeks, aga mitte aastateks nagu Ipoderaci. Ja seal soovad naid ainult komme ja vaatavad telekat, koolis ei kai ega midagi... Nii et need poisid, kes sealt tulevad, ei suuda kuidagi ara harjuda selle karmi korraga, mis Ipoderacis on. Aga see viimane on vajalik, sest Ipos nad opivad tootama, nad teavad, et peavad koolis kaima jne. Ning pariselu on tulevikus samasugune, tegelik elu pole paevad labi kommide soomine ja teleka vaatamine. Ma hindan Ipoderaci korgelt, toesti. Muidugi on sellel ka palju vigu, aga millisel asutusel poleks? Just selle sama teema arutamine toimus ka eile, sest Simone ehk uks vabatahtlik tuli siia uurimistood tegema, kuidas saaks Ipoderaci paremaks muuta. Ja tema teeb neid kusituslu ja uurimusi jne. Selle tottu ta elabki San Josés, sest tema projekt on erinev ning ta pole selline vabatahtlik nagu meie, sest tema too holmab rohkem kontoritood.

Ning seda ka, et kui tahate end toesti kokkulitsutult tunda, siis soitke vahel combiga(eestlaste moistes oleks see marsa, aga veel vaiksem) ja olge 182 cm pikk :D Onneks ma siiski tana siia tulles sain istuma, aga jah. Ega see just maailma parim tunne pole :D Ja nagu ma ka selles blogis kirjutasin, mis hetkel Ipoderaci kontori arvutisse salvestatud on ja ootab avaldamist, siis kui ma vahel laste koolibussiga varahommikul Atlixcosse lahen, siis on see suhteliselt suur piin, sest mu jalad lihtsalt ei mahu nende istmete vahele ara :D Ja niimoodi on vahel ka teiste bussidega juhtunud, et mu jalad osutuvad lihtsalt liiga pikaks :D Aga jah, hommikul kell 07.40 on Atlixco vaga surnud, varem oli natuke rohkem elu, sest lapsed laksid kooli pool tundi hiljem ja midagi oli vahemalt lahti, aga nuud on ainult apteek ja Oxxo avatud(see on 24 h avatud). Isegi Italian Coffee pole veel oma uksi lahti teinud :D

Aga jah, ma hetkel lopetan. Ja seega teate, et kui mind netis nuud natuke aega ei nae, siis selleparast, et mul pole netivoimalusi. Kuigi loota ju voib, et kuna kontoritootajad vajavad internetti, siis parandatakse see "vaike jama" siiski millalgi ara :D

Kallid teile :)

Jannu(Muide, ma avastasin laste atlasest, et kuskil maailmas on uks korge magi, mille nimi on Jannu :D Ma ei maleta enam, kus tapselt :D Aga jah, seda on ju hea teada :)

Lugu sellest, kuidas Jaanika ule korge Ipoderaci varava ronis :D

Eilse ehk laupaevase ohtu veetsin Atlixcos, kus kesklinnas oli palju muusikat, sest tahistati naistepaeva tagantjarele. Kui Pueblas on juba piisavalt raske heledapaine olla, siis Atlixcos on see veel raskem, sest seal pole neid peaaegu kunagi. Lisaks sellele, et tavalised autod piibutuvad, teevad seda ka taksod ja combid ehk linnaliinibussid(eesti moistes pigem pisikesed marsad), arvates et kindlasti soovin kas taksot voi combi puhul ei tea, et pean napu pusti tostma, et bussile saada. Aga noh, olen sellega juba harjunud ka, nii et pole midagi teha.

Ipoderaci joudsin kell 02.30 oosel tagasi, seekord olin uksi, sest teised vabatahtlikud laksid hommikul vara uhte kulasse, mis on Mehhikos piisavalt kuulus. Mina olen aga saastuperioodil, sest aprill on piisavalt kaugel ja hetkel ei saa ma nii palju ning nii kaugele reisida.

Kuid jah, taksojuht ajas nii kahtlast juttu, et lausa hirm tuli peale, aga onneks siiski joudsin ilusti Ipoderaci varavate taha. Kuid seal ootas mind ees ebameeldiv ullatus: seekord olid Ipo varavad tabalukuga suletud! Tavaliselt on lihtsalt kett umber ja selle saab ilusti ara, kuigi Valerie raakis mulle, et uks kord juhtus neil ka niimoodi, et varav oli taiesti suletud ja jad pidid ule korge-korge varava ronima... Mind tabas loomulikult paanika ja motlesin 10 minutit, et mida siis ette votta, sest ule selle korge varava ronimine tundus liigagi riskantne, liiati veel selleparast, et olen ronimises piisavalt halb... Kuid oobimine Ipo varava ees ei paistnud ka liiga ahvatlev, seega kogusin veel kumme minutit julgust ja hakkasin ronima. Varav on toesti korge ja uleval on selline traat, seega on see veel ohtlikum. Sain siiski posti ja uhe koha peale toetatud ja niimoodi siis ma ronisingi, endal hirm sees, et lohun oma riided ara voi veel hullemal juhul kukun kolksti vastu maad. Kardan ju meeletult korgust ka. Kuid viskasin oma kaekoti ees teele ja ronisin ise jarele, tundsin ennast nagu sissemurdja, aga jah, elus tuleb vist toesti koike ette :D Lopuks sain siiski ronitud ja kuigi porutasin parast huppamisel natuke jalad ara, siis teisele poole ma joudsin :) Onneks ootas teisel pool ees uks korgem astmetaoline koht ja sain sinna siis hupatud. Selline ronimine jaab kull igavesti meelde :D

Ja kaes ongi puhapaev, nadalavahetus laks vaga kiiresti! Ja homme pole poistel kooli, sest reedel on jalle uks Mehhiko puhadest. Kui puha langeb reedele, siis koolipaeva pole selle sama nadala esmaspaeval. Seega jouab Rocio alles homme ohtul, aga meil on tulev nadalavahetus piisavalt pikk, sest oleme reedel kell 08.00 hommikul juba vabad, kuna tana peame me kell 19.00 tool olema, aga juhendajad jouvad alles homme kell 17.00. Homme on meil hoopis valjasoit kinno, loodetavasti on film parem kui eelmine kord, sest siis lausa uinusin kinos :D

Kahe nadala parast algab lastel vahaeg ja kuigi siis saab hommikul 08.00ni magada(hetkel on kell 05.00 aratus), siis on need kaks nadalat ikkagi raskemad, sest lapsed on kogu aeg kohal ja vaba aega kui sellist pole. Neil pidi laager olema, aga seda siiski pole, seega veedame need kaks nadalat Ipos. Me peame motlema tegevusi, mida nendega ette votta, sest kaks nadalat on piisavalt pikk aeg. Kindlasti toimub mingi valjasoit ka, aga tapselt veel ei tea.

Kuid hetkel ma lopetan ja homme ma ilmselt netti ei saa, sest kontor on suletud. Muidu ma ikka uritan peaaegu iga paev kas voi 10 minti netis olla, vahel ei onnestu muidugi ka.

Kaks kuud Mehhikos oldud...

Ja jalle on nadalake moodunud, taiesti uskumatu ikka! Tana tapselt kaks kuud tagasi lendasin ma Mehhiko poole ja see aeg on lainud lausa lennates! Mulle ei joua siiamaani kohale, et olen kaks kuud juba Mehhikos olnud ja koigest neli kuud on veel ees. Hetkel tundub see neli kuud suhteliselt pikk aeg, aga ma tean, et ka see laheb sama kiiresti, ma ju tean seda. Praegu tundub kull, et tahaks natukeseks aega peatuma panna, sest see lihtsalt laheb liiga kiiresti. Aga noh, seda ma vist raagin iga blogi, nii et olete sellega juba piisavalt harjunud :D

Hetkel ma olen Pueblas, uhes internetikohvikus ja kirjutan :) Ooseks lahen Ipoderaci siiski tagasi, aga kuna see on piisavalt lahedal, siis motlesin, et voiksin Atlixco asemel siiski Pueblasse tulla :) See on umbes 50 minti autobussiga(oleneb liiklusest, vahel voib see tee olla koigest 35 minutit, aga ekstreemsetel juhtudel laheb tunnike ara) ja hinnad on piisavalt odavad, bussisoit on koigest 16 peesot, mis kroonides teeb veel vahem. Ja valjas paistab meeletu paike, umbes 25 kraadi on kull, mis on Puebla kohta juba piisavalt soe, sest seal on tavaliselt alati jahedam kui Atlixcos, kuigi vahemaa pole eriti suur.

Mis siis see nadal ka juhtunud on? Kui kronoloogilises jarjekorras alustada, siis jain eelmise blogiga selle juurde, et pidime Ricardo ja Juliga Cholulasse peole minema. Seda me ka tegime, kuigi ohtu ei olnud just koige lobusam :D Cholulas nagime palju teisi Siijuve vabatahtlikke, keda ma vaga pikalt nainud polnud. Kuid nendega on selline lihtne lugu, et nad on koik puhtad sakslased, seega kui nende seltskonnas olen, siis juhtub tihtipeale see, et nad hakkavad saksa keelt raakima ja mina ei saa mitte mohkugi aru. Ma olen saksa keelt kull neli aastat oppinud, aga ei oska absoluutselt. Kuid samas saan ma nendest sakslastest ka aru, sest kui mul oleks voimalus kellegagi eesti keeles raakida, teeksin ma seda kindlasti. Kuigi pikemas perspektiivis voib see saksa keele kasutamine natukene hairivaks saada, sest kui ikka aru ei saa, siis ei saa ja kogu lugu. Kuna Ipoderacis on meil hetkel kaheksast vabatahtlikust viis sakslased, siis tuleb seal ka monikord ette, et raagitakse saksa keelt ja mina, John ning David vaatame lakke, sest ei saa mohkugi aru :D Tegelikult mina voin isegi natuke aru saada, aga vaga vahe ja raakida nagunii ei oskaks :D

Kuid jain siis Cholula peo juurde. Laksime uhte eriti igavasse baari, mille nimi on English ja seal tuli tehnomuusika, mis minu taiesti kulmaks jattis. Kuid hea meel oli ka Siijuve tootajaid naha, nagu naiteks Stinet ja Luisi ning monesid teisi ka. Julil on veel kaks sakslannast sobrannat, kes on end paar aastat tagasi vabatahtlikuaasta jooksul uhe mehhiklasega sidusid ja nuud uuesti Mehhikos, aga seekord siis elevad Mehhikos. Voi siis vahemalt peatuvad mingi aeg ja siis poorduvad Saksamaal tagasi ja tuup tuleb neid kulastama. Tihtipeale on lugu just see viimane. Uhel mehhiklasel, kelle pruut on sakslanna, oli seljas pluus sildiga :" If found, please send him to Berlin :D" Haha :D Ja kuigi selle baari sissepaas oli tasuta, siis selleks, et seal suure seltskonnaga olla, pidi terve pudeli kas viskit voi midagi muud tellima. Mina, Juli ja Ricardo ei joonud midagi, aga saime seal lauas istuda, sest teised joid. Kuid ohtu jai luhikeseks, sest Ricardo ja Juli olid paris vasinud ja kuigi mina oleksin hea meelega teisi Cholula ooklubisid avastanud(nende jaoks on neil seal terve tanav ja see on lihtsalt uskumatu, kus kuuleb seda muusikat, igas baaris on erinev stiil), siis laksime suht vara nende juurde. Kuigi nad utlesid, et voivad kauemaks ka jaada, siis nagudest oli suht naha, et tegelikult neil vaga tuju pole. Tihtipeale juhtubki seda mehhiklastega(hetkel siis Ricardo naitel, sest Juli on sakslanna), et nad voivad paista kull vaga sobralikud, aga tegelikult ei pruugi seda olla. Kuigi jah, see voib rohkem ka kulalegend olla, sest minu meelest on mehhiklased kull vaga toredad.

Puhapaeval kaisin ise natuke Pueblaga tutvumas ja hiljem votsid Ricardo ja Juli mind auto peale ning mulle onnestus Magdalenega tutvuda, kes oli aastal 2007-2008 Ipos vabatahtlik. Nii tore oli raakida inimesega, kes kunagi seal tootas. Magdalena oli San Pedro vabatahtlik ehk siis uhe maja vorra nooremate laste vabatahtlik kui mina, aga praeguseks on paljud neist lastest San Pablos ehk minus majas, seega Magda teadis neist paris paljusid :D Ja Magdal juhendajaga kull ei vedanud, sest tol ajal oli Yescika juhendaja, mitte kontoritootaja. Nii et jah :D Aga terve aasta pidas ta tema juhendamise all vastu :D Ja teisipaeval kulastas Madga ka Ipot ja jai sinna uheks ooks peatuma :) Ka mina tahaksin, et mul oleks kunagi tulevikus voimalus paar paeva uuesti Ipos veeta, kui mu vabatahtliku poolaasta on juba labi :) Kuigi see tundub usna ebatoenaoline, aga never say never :D

Puhapaeva ohtul joudsin Iposse tagasi, kuigi jain 20 minutit hiljaks, aga nii vaike hilinemine pole Mehhikos isegi hilinemine :D Ja uus toonadal vois uuesti pihta alata! See nadal pidime meie Rafaga lapsi Tolometla kooli viima. Kes ei maleta, siis on see uks vaike kulake Ipo lahedal, kus kaheksa Ipo last koolis kaivad. Ja tegelikult on see tihtipeale suht katastroof, sest moned konnivad nii kiiresti ehk on sinust nii-oelda 2 km eespool ja teised jalle vastupidiselt 2km tagapool. Ja siis hakkavad Adrian ja Miguel omavahel vaidlema ja tahavad kakelda jne... David ja Daniela viisid oma korral lapsi kahekesi Tolometlasse, aga meie Rafaga otsutasime seda eraldi teha. Sest muidu peaksime kogu aeg minema, aga kui uks paev laheb uks ja teine paev teine, on uhel hommikul rohkem vaba aega. Sest Tolometla loikab mu hommikusest vabast ajast oma tunnikese ara, sest kuigi minek sinna kestab uksinda mul ainult 15 minutit, koos lastega 25 -30 minutit, siis tihtipeale jaab opetaja hiljaks ja mina ei tohi enne lahkuda, kui viimane kohale jouab. Ja kui paeval neile jarele lahen, siis opetaja hoiab neid kauem kinni ja siis tahavad osavad poodi minna ega ei kuula, kui ma utlen, et ei saa ja ikka lahevad jne. Nii et Tolometlaga kuluvad mu narvirakud igal juhul rohkem kui tavaliselt ja ega ma eriti seda aega ei oota, mil Rafat enam pole ja ma pean uhe nadala jooksul 10 korda sinna minema(ehk siis kaks korda paevas).

Reedel oligi suht katastroofne Tolometla ja kui Rociole mainisin, et olen laste peale ikka paris vihane, said viimased ikka kovasti pahandada. Pooled Tolometla lastest on just nimelt San Pablo elanikud ehk siis elavad seal majas, kus ma vabatahtlik olen. Lopuks tuli valja, et David A. ehk raske kaitumisega laps oli Rubenilt raha varastanud ja sellega tekkis tal suur jama.

Neljapaeval ei lainud paljud lapsed kooli, sest moned inimesed Casa de la Niñezist tulid Iposse nende lastega raakima, kes enne elasid just nimelt seal voi siis Casa de la Familias. Ja paljudele lastele lubati kahjuks maad ja ilmad kokku, mis on vaga kurb, sest nad ei pea oma lubadusi. Naiteks Rubenile oeldi, et ta saab jalle varsti koos oma oega, kes 11-aastane, uhes asutuses elada, aga viimane ei ole voimalik, sest Casa de la Niñez ei aksepteeri lapsi ule 15-aasta ja Ruben on 15. Samal ajal oli Ipole oeldud, et nad hetkel otsivad voimalust, et Ruben saaks oma ode kulastada ja see on koik, mis nende voimuses on. Ja siis niimoodi sellist udu lastele ajada! Tegelikult selliseid lugusid on nii kurb kuulata, naiteks Luis Fernando tahaks oma onu naha, aga teab vaid maakonda, kus ta elab ja teda elamispinda pole nii kerge leida. Ja Rocio oli lastega ka julmalt aus ning utles, et kui koigi nende laste sugulased oleksid tahtnud neid enda juurde, kas nad poleks siis varem juba ise kontakti otsinud? Muidugi on erandeid ka, naiteks Moisese vanaema, kes on nii vaene, aga igal voimalusel kaib Moisest kulastamas. Ja samuti tahtis Ruben oma vaikse oe kohta uudiseid, keda ta oli viimati kaks aastat tagasi nainud, nuud peaks pisike juba 3-aastane olema. Kuid infot pole, tal pole aimugi, kas laps on nuudseks lapsendada antud voi mitte... Ja Sergio ema on 29 ja tema on ise 12, seega sunnitas ta ema teda piisavalt noorena, aga hetkel pole poisil aimugi, kus ta ema peatuda voiks. Ning niimoodi on pea koigi lastega. San Juanis elava uue poisi Migueli puhul voivad nad sunnikuupaeva vaid oletada, sest mitte keegi ei tea, andmeid pole kuskilt votta. Hambaarst oli oelnud, et ta hambad paistavad 10-aastase moodi, aga samas teised uurijad olid vanuseks pakkunud koigest 6. Nii et jah, selliste asjade kuulmine ja nendega kokkupuutumine tundus Eestis olles nii ebareaalne, aga siin on see reaalsus. See on nende poiste reaalsus.

Aga uldiselt sujus nadal paris hasti. Ning Ruy poordus Ipoderaci tagasi... Hea meel oli teda naha, aga samas pani tema nagemine mind veel rohkem Alejandrole motlema, sest koos nad ju pogenesid... Ja muide, opetasin Luis Fernandole ja Cesarile "Kaks sammu sissepoole, kaks sammu valjapoole" natuke selgeks :D Kuigi jah, ega neil sonad eriti meelde ei jaa, aga vahemalt midagigi :D

Eile laksime koos Simone, Davidi, Johni, Valerie, Daniela ja viimase sobra Robertoga Atlixcosse, Juglari. Valeriel oli tegelikult nadalavahetusevalve ja teoorias ta poleks saanud koos meiega valja minna, aga Ipo tootajad Alma ja Nacho lasevad tavaliselt vabatahtlikul reede valja minna(kui neil endal ka valve on ja hetkel jaid nemad nadalavahetuseks Iposse), nii et selles mottes tal vedas :) Juglar pole just minu lemmikkoht, aga nojah, nuud oli isegi paris tore :D Uheliitrine olu hakkas kergelt pahe ja hakkasin teisel korrusel tantsima, kuigi Juglaris ei tantsi kunagi keegi :Lopuks olin omadega nii vintis, et hakkasin Juglaris mangivale bandile karjuma, et sooviksin Desperado filmist Cancion del Mariachit ja see viimane laul pole uldsegi mitte nende stiil :D Ja kuigi pidin seda mitu korda teiselt korruselt karjuma, siis lopuks ma oma laulu sain ka :D Siis keeras katus ikka paris ara :D

Kuigi Iposse joudsime paris vara tagasi ja enne taksole istumist nagin uhte baari, kus lastakse tuupilist mehhiko muusikat, seega kavatsen seda ka millalgi kulastada :) Aga jah... Nalja sai ohtul veel sellega, et raakisin teistega nende soovil natuke eesti keeles ja koik imestasid, kuidas uks keel kull nii naljakalt, aga ilusalt kolada saab :D Koige naljakam sona oli nende jaoks "Terviseks", see pani Daniela lausa pisarateni naerma :D Ja samuti olu :D Nii hea oli naha, kuidas nad numbreid kolmeni haaldavad ja kuidas olu ning terviseks utlevad :D Meiega oli ka Sergio, Ipoderaci tootaja ehk siis San Pedro juhendaja(Varem oli ta San Josè juhendaja, aga neli juhendajat vahetasid omavahel kohad).

Mis veel Mehhikosse puutub, siis on lihtsalt uskumatu, kui varviline Mehhiko olla voib! Pueblas on bussid koik nii erinevat varvi, nii erinevad ehk lausa imeline! Ricardo mainis mulle, et vbl tahetakse millalgi Mehhikos kindlad linnaliini bussipeatused ja vbl ka kellaajad panna, aga minu meelest rikuks see kogu Mehhiko volu ara. Pealegi hetkel saab suht koikjal suht kae pusti tosta ja bussile minna. Tapselt nagu ma Ipos teen, kui Pueblasse voi Atlixcosse lahen. Konnin teeni ja tostan lihtsalt kae pusti ja saangi bussile :) Voi oigem oleks oelda ikka, et tostan uhe napu pusti, sest niimoodi nagu haaletamisel katt tostetakse, vist kull bussile ei saaks :D

Ja kui muust raakida, siis olen uhele vaga kallilie inimesele ikka vaga suure vabanduse volgu. Tead ju kull, millest jutt kaib, Ain. Nii et palun veel kord andeks, et vahel ikka selline tainapea olen.

Kuid hetkel ma vist lopetan, sest lahen Puebla peale ringi kaima. Kuigi tunnen Pueblat vaga vahe, siis kesklinnas oskan natuke juba liigelda :D Aga selleks, et CAPUsse(Central de Autobuses Puebla ehk siis bussijaam) tagasi jouda, pean kull kusima, et millise combi voi camioni ma votma pean, aga Mehhikos pean ma alati kusima :D Pealegi on Puebla minu jaoks ikkagi ilmatult suur :D Kuigi millalgi kavatsen nadalavahetuse siiski ka pealinnas veeta, aga Mexico Citys annaks mul ikka ekselda :) Kuid kui ise ei tea, siis saab alati kusida :)

Paikest teile koigile ja vaga suured kallid ka :)

Alati Teie Jaanika Paanika :)

Isegi Mehhikos on maailm vaga tillukene :D

Toesti, maailm on ikka vaga vaike-vaike-vaike. Isegi siin, Mehhikos! Nimelt motlesin uhe nadalavahetuse taiesti enda jaoks votta ja seda mitte koos Ipo vabatahtlikega veeta, sest vahel vajame me koik vaheldust, liiati veel vooras riigis. Ja otsutasin oma vana head sopra Couchsurfingut kasutada, mis mind Euroopas ikka mitu korda jamast valja aitas. Kuigi nuud olin muidugi hoolikam ja lugesin rohkem profiile, sest ma ei vaja nii hadasti oobimist, voin Ipos vabalt ka nadalavahetusel olla, aga seda ma eriti ei soovi :D Ja nii ma siis tegingi, kirjutasin paarile inimesele Pueblas, et olen Atlixco lahedal vabatahtlik ja nadalavahetused on vabad jne. Ja sain siis uhelt vastuse, et temal oli ka kunagi uks sobranna, kes oli Ipos vabatahtlik, see oli esimene kokkusattumus, aga teine ja veel huvitavam kokkusattumus oli see, et selle sama tuubi vend on Alfredo! Alfredo on uks Siijuve vabatahtlik, kes pidi minu andmetel juba ammu Hispaanias vabatahtlik olema, sest kui ma teda jaanuari lopus Siijuve kokkusaamisel nagin, pidi ta paari nadala parast minema. Kuid tal tekkisid viisaga jamad ja pole siiamaani joudnud, seega laheb ta alles 21.martsil.

Seega hetkel ma peatungi Juli ja Ricardo juures Pueblas, kes on paar, Alfredo pidi pealinna minema, et oma viisaasju ajada, seega teda siin pole. Aga jah, maailm on ikka toesti vaike :D Ricardo ja Alfredo on molemad Siijuvega vaga seotud, sest Ricardo oli vabatahtlik Inglismaal ja Alfredo Austrias, viimane laheb nuud uuesti vabatahtlikuks Hispaaniasse. Ning Juli, sakslanna, oli vabatahtlik Mehhikos, mille tottu nad Ricardoga ka kohtusid :D Nad on olnud koos 2,5 aastat ja vahel on nad Saksamaal, vahel Mehhikos ja monikord peavad tanu sellele ka suhteliselt pikalt lahus olema. Kuid toesti, nad on vaga toredad inimesed ja tana kaisime maailma koige vaiksema vulkaani Cuexcomatega tutvumas, mis on Pueblas ja samuti mangisime natuke frisbyt. Selles viimases olen ma taiesti kohutav, aga noh, sport pole kunagi minu jaoks olnud :D Ning hetkel laksid nad Ricardo isale jarele, et teda koju viia ja parast seda laheme Cholulasse, mis on baaride ja ooklubide paradiis, sest neil on tervelt uks tanav just nende jaoks :) Ma olen Cholulas kainud, aga mitte ooklubides, seega see voib huvitav olla. Ning vbl liitub meiega ka Magdalena, kes aastal 2007 oli Ipos vabatahtlik ning kusjuures, tema oli uks esimesei naisvabatahtlikke seal, sest varem voisid Ipos olla ainult meessoost vabatahtlikud. Mul oleks kull huvitav raakida inimesega, kes kunagi Ipos tootas ja tema muljeid kuulda, kuigi tosiasi on see, et nuudseks on enamik tootajaid valja vahetunud.

Jargmisel nadalavahetusel vbl naen oma hostode Ariadnat, kes peaks juba ammu Araabia Uhendemiraatides olema(ta pidi sinna toole minema), aga ka tal tekkisid viisaga probleemid, seega minek on 21.martsil. Ma raakisin temaga msnis ja vbl jargmisel nadalavahetusel naen uuesti oma hostperekonda, see oleks tore :) Saaksin nende juures ka oobida ning vbl oleks lopuks aega ka nendega peole minna, sest kui seal elasin, siis nadala keskel selleks aega ei jaanud, molemal nadalavahetusel olin aga mina eemal, seega selline asi meil kunagi ei onnestunud.

Kuid tana kaisime ka uhes suures kaubanduskeskuses. Ja mina arvasin, et olen juba piisavalt suuri kaubanduskeskusi nainud, sest Prantusmaal ja Hispaanias on need ka meeletud. Aga siis ma polnud Mehhikos kainud :D Sellised kaubanduskeskused tekitavad mulle natuke peavalu ja mulle eriti shopata nagunii ei meeldi. Kuid Ricardol ja Julil on jargmisel nadalavahetusel uks pulm plaanis ja seega oli neil viimane aeg endale vastavad roivad osta. Kuid see pulm toimub uhes suures haciendas, seega peab riietus ka vastav olema. Nad said sellega ullatavalt kiiresti hakkama, koigest tund kahe peale ja see on juba vaga hea saavutus! Mina sel ajal nendega ei olnud, vaid laksin sooma, sest nagu ma juba utlesin, siis sellised asjad panevad mul pea valutama :D Ning olgu pulm teab mis haciendas, mina ei kaiks eladeski uhe kleidi eest eesti rahasse arvestatuna 2000 krooni valja, Juli just seda tegigi. Kleit ise oli ilus ja lihtne ja see viimane on hea asi, aga jah, hind oli ka paris "hea" :D Juli utles mullegi, et temale sellised peod ei meeldi, sest ta on rohkem teksainimene. Tapselt nagu minagi. Mina ei tunne end sellistes pulmades hasti, tunnen kohe ara, et ma ei kuulu selliste inimeste hulka jne. Need inimesed, kes abielluvad, on Ricardo vanemate head sobrad. Kui mul oleks valida, kas uks selline uhke pidu, kus koigil on ilusad soengud ja maani kleidid ning korged kontsad... voi selline tavaline istumine kuskil, siis ma valiksin kindlasti selle viimase. Ning ka parima tahtmise juures ei saaks ma kontsi kanda, sest mu lampjalad lihtsalt ei aksepteeri selliseid asju, seega jah :D

Nuud olen monede mehhiklaste juures oobinud nagu Daniela(Siijuve tootaja) ja nuud nende juures ja oma hostperekonnas ja millised on tavaliselt mehhiklaste kodud? No toad on enamasti pilte tais ja tapeedid on ka tihtipeale kaetud fotodega ja koik on megavarviline nagu Mehhiko isegi :) Kuid mehhiklased ise on ju ka temperamentsed, seega selline asi laheb nende iseloomuga vaga hasti kokku :) Ning koikjalt voib leida midagi Jumalaga seotud, see on kull usna kindel. Muide, terve Ricardo perekond ja samuti Juli on taimetoitlased ja see on Mehhikos ikka vaga raske, sest siin on koik ikka mingil maaral kas liha voi kalaga seotud.

Kuid hetkel ma toesti lopetan, sest nad tulevad varsti tagasi ja me hakkame Cholula poole samme seadma :)

Ja kohe on kaes uus nadalavahetus/ Koigest muust ka

Kell on 22.23 ja ma istun kontoris ning kirjutan Teile. Just hetk tagasi kaisid Lino ja Sergio siin(Ipoderaci tootajad, ilmselt nagid kontoris tuld ja motlesid, et kes seal veel nii hilja on). Sergio viskas nalja, et ilmselt selleparast ma ei lainudki tana koos teiste vabatahtlikega hommikul sooma, sest magasin need kaks vaba tunnikest, mis meil hommikuti on.(Jah, ega ta vaga mooda ei pannudki, tunnikese lugesin ja tunnikese lasin silma looja).

Tegelikult nagin tana ohtul kaheksa paiku kontoris tuld ja kuna poisid vaatasid telekat ja Rociol selle vastu midagi polnud, et ma internetti lahen, siis seda ma tegingi. Kahjuks oli kontoris kull Yescika, aga onneks ta ei hakanud oiendama ega midagi sellist. Ja kontoriukse sulgemiseks ma votit ei vaja, see laheb automaatselt lukku. Ainult avamiseks on votit vaja, aga seda mul loomulikult pole.

Kuidas siis enesetunne ka siinpool on? Kindlasti natuke parem kui eile, eks ikka motted jooksevad koige selle suunas ja haiget teeb see meeletult, aga jah. Rociost on palju abi olnud. Ma toesti imetlen seda naist ja kuigi paljud peavad teda vaga karmiks naiseks, siis tegelikult see niimoodi pole, vaid esmamulje on selline. Ning see kui hasti ta vabatahtlikesse suhtub, on lihtsalt uskumatu! Teiste majade vabatahtlikud peavad oositi paar korda ules arkama ja vaatamas kaima, kas poisid ikka ilusti magavad(see on siis kogu selle juhtunu parast), aga Rocio utles meile Rafaga, et meie ei pea juhendajate tood tegema, sest sellised ulesanded ei kuulu vabatahtlike tookohustuste hulka, et nad oosel nii-oelda valvet pidama peavad. Ehk siis Rocio teeb seda kogu aeg ise ja arkab oositi paar korda ules, et vaadata, et kas poisid ikka ilusti magavad.

Ja nuudsest hakkavad uuesti vabatahtlike nadalavahetuste valves olemised toimuma. Sel nadalal teevad seda Eva ja Rafa, siis oli vist Valerie kord, siis David ja aprilli alguses olen mina. Ehk siis tol nadalavahetusel ma Ipost lahkuda ei saa, vaid pean kogu aeg vaatama, et koik ikka korras on jne, iga paari tunni tagant majadesse sisse piiluma. Aga alati jaavad valvesse kaks juhendajat pluss uks vabatahtlik, kuigi me siiamaani lootsime, et Yescika on selle vabatahtlike valve ara unustanud, aga nuud ta tuletas meelde, seega see hakkab otsast peale.

Kuid tegelikult tulin ma netti selleks, et natuke kooliasju uurida, sest kui juulis tagasi olen, ei taha ma, et mind taielik tuhjus ees ootaks. Seega tuleb asju juba praegu, Mehhikos ajada. Eks nais, kuhu tuuled puhuma hakkavad, aga mingid motted on juba praegu olemas. Kuid eks seda koike ole siis naha. Eks septembris ole naha, kus ma oma haridusteed jatkan. Kuid kindlasti tahan ma seda teha Tartus, oma armsas kodulinnas, kus Pussirohukeldris vahel Onu Bella esineb ja kus videodiskodel Modern Talkingut lastakse :D Kui Valeriele, Rafale, Evale ja Danielale ehk sakslastele mainisin, et Modern Talking on uks mu lemmikbandidest, suutsid nemad vaid mulle kaasa tunda, et mul nii halb muusikamaitse on :D Ja Rammstein neile ka ei meeldi.

Ma toesti ei maleta, kas mainisin juba, aga meil on uus vabatahtlik juures, Saksamaalt muidugi, nimeks on tal Simone. Ta jaab San José majja ehk koige vanemate majja, aga tal on mingi spetsiaalne projekt, seega ta tootab rohkem kontoris ja lastega uldse kokku ei puutu. Tavaliselt pole San Josél kunagi vabatahtlikke, aga tema puhul tehti mingi erand. Ma pole uue vabatahtlikuga eriti raakinud, aga tundub, et ule 30ne on ta kindlasti. Kuid vahel on vaga keeruline sakslaste seltskonnas olla, sest tihtipeale kipuvad nad saksa keelt raakima ja kuigi ma paarist asjast voin ju aru saada, siis enamikust siiski mitte. Vahel tuleb seda koogis ka ette, sest tootan seal koos Daniela ja Valeriega, kes on sakslased. Kuigi nuud vahetab Valerie vist oma hommikuse too pesula vastu valja, sest see oli varem Augusti too, aga tema laks ju puhapaeval tagasi USA-sse.

Ma vist ei kirjutanudki, kuidas Augusti arasaatmine puhapaeval laks. San Juani poisid olid ikka vaga loodud, et August ara laheb, moni nuttis. Eva utles, et ta ei kujuta San Juani ilma Augustita etta, et see saab kovasti raskem olema. Kuigi nuud on tal John abiks, sest tema vahetas maja. Kuid koige pisematega on tood rohkem kui rubla eest. Kui Daniela ja David puhkavad San Marcoses hetkel suht loorberitel, siis seda ei saa kohe kuidagi oelda San Juani vabatahtlike kohta, kes alati rohkem rakmes on.

Nadalavahetuse plaanid on nuud suht kindlad, aga eks nais :) Mul on kaks voimalust ja ma veel motlen, kuidas ma oma nadalavahetuse veedan, aga sellest koigest kirjutan juba kunagi jargmisel nadalal :)

Kallistan teid koiki!

P.S: Eile sai seitse nadalat Mehhikos oldud ning esmaspaeval sai viis nadalat Ipos oldud. Ehk siis varsti saab kaks kuud juba Mehhikos oldud! Jessas, aeg ei taha ikka uldse peatuda siin, tegelt ka. Juuli tundub kaugel olevat, aga samas... Enne kui silmi pilgutada jouan, on need pool aastat nagu niuhti labi. Arge nuud arvake, et ma hetkel oma armsat kodumaad maha teen ega tagasi tulla ei taha, vaid lihtsalt... Mehhiko jaab mulle igavesti meelde, nii superheas kui ka superhalvas mottes, see viimane siis selleparast, mis eelmises blogis kirjutasin.

Kuid hetkel ma kull lopetan ja lahen oma tuppa Zorro seiklusi lugema, hispaania keeles, kusjuures :D Kuigi tihtipeale ei saa ma sonadest aru, aga kui neid mainitakse vaid uhe korra, siis ma sonaraamatu jarele ei jookse, vaid uritan mottest aru saada. Kui uhte sona mainitakse mitu korda ja ma aru ei saa, ruttan oma sonaraamatult abi saama. Selle raamatu laenas mulle Rafa, sest mul endal pole enam midagi lugeda, koik eestikeelsed raamatud olen labi lugenud, mis kaasa votsin. Parast seda loen vist uhte Davidi raamatut, mis tundub huvitav, India kohta :) Rafa ja Eva jaoks oli Zorro raamat liiga raske, seega nad seda ei lugenud. Eriti Rafa jaoks, sest tema hispaania keel on hetkel vabatahtlike omast uks norgemaid, ainult John raagib vist veel vahem.

Head ood teile! Kuigi teil on juba varane arkamisaeg kaes, sest teie kell on hetkel 07.00 hommikul :)

Ma vist ei kirjutanud, et alates jargmisest nadalast hakkame koik kell 05.00 hommikul tousma, sest koolid lahevad kevadesusteemile ule ehk tunnid algavad pool tundi varem. Seega pean veel pool tundi varem arkama, aga hommikuti on 2,5 tundi vaba aega praeguse kahe tunni asemel, sest poisid lahevad siis kooli juba 07.30 praeguse kella 08.00 asemel. Ning poisid jouavad ka tanu sellele pool tundi varem koolist ehk siis parastlounal loigatakse pool tundi mu vabast ajast ara. Kuid see hommikune magus pooltunnike tundub nii varajase arkamise puhul eriti oluline ju...

Aga nuud ma kull lopetan!

Vaga tosine asi, mille juhtumist poleks kunagi uskunud... Miks kull?

See nadal on olnud uks koige raskemaid nadalaid Mehhikos. Ei, mitte koige raskemaid, vaid koige raskem... Just hingelises mottes. Tuju on ikka taiesti ara. Majas on koik rahulik, sest Rocio on tagasi, aga... Juhtus midagi nii ootamatut ja jubedat, mis on koigil Ipoderaci tootajatel tuju alla viinud, absoluutselt koigil.

Nimelt nagu koik teavad, siis Alejandro ja Ruy otsutasid Ipoderacist lahkuda ja kui ma eelmises blogis kirjutasin, et Alejandro suudistas Diegot peksmises, siis ei olnud see asi ainult peksmine. Kui Ignacio ehk luhendalt Nacho(Ipoderaci uks omanikest, peale Paco siis) laks esmaspaeval Alejandrole jarele, oeldi talle, et Alejandro oli teinud avalduse Diego ja Pablo vastu(kes on San José maja elanik nagu Diegogi ja oli sel nadalavahetusel nende jarelvaataja, kui me Oaxacas kaisime). Ning asi ei olnud ainult peksmises... Mul laheb ausalt oeldes suda pahaks, kui ma sellele motlen ja kui seda sonadesse panema pean... Nimelt Alejandro suudistus seisnes selles, et Pablo ja Diego olid teda vagistanud... Ma ei tea detaile ega tahagi teada, aga keegi San Pablo maja poistest, kelle nime ei avalikustatud meile, oli Diegole lainud utlema, et vardjas Pablo on midagi nii haiget teinud ja et Diego laheks ja raagiks sellest Yescikale voi kellelegi... Aga see haige vardjas ei lainud raakima, vaid kasutas olukorda ara ja tegi jargmise nadala jooksul sama, mida Pablo tol nadalavahetusel tegi...

Kui ma sellest koigest eile kuulsin, Rocio raakis meile Rafaga, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Rocio sai sellest teada esmaspaeval, aga meile oeldi eile. See oli varahommikul, enne laste kooliminemist ja mina laksin oma tuppa ja lihtsalt nutsin selle tunnikese, mis poistel kooliminekuni jaanud oli. Mul hakkasid peas jooksma varvikillud sellest, et millal Diego midagi nii haiget teha sai, akki oli see just siis, kui ma kontorisse internetti kasutama laksin voi kui ma rahulikult magasin ja naiteks delfiine unes nagin, samas kui... Ning kuigi koigile vabatahtlikele mojus selline asi vaga raskelt, siis meie Rafaga elasime selles majas, kus see koik juhtus... Kuigi Rocio utles, et me ei tohi ennast suudistada, me ei saa kogu aeg koikjal olla, siis kuidas ma ennast tundma peaksin? Kui ma oleksin mingil ajal olnud seal, kus see koik aset leidis voi kui ma oleksin ette nainud, et need kaks sellised haiged sitapead ja vardjad on! Kuigi mitte keegi ei osanud seda neist arvata, mitte keegi. Ning ega Rociogi ennast paremini ei tundnud, sest Alejandro utles oma avalduses, et kui juhendaja ara laheb ja koigepealt saadetakse nadalavahetuseks appi Pablo ja siis Diego, kes tema araolekul midagi sellist teha suudavad. Ning Rocio peas kerkib kusimus:"Aga kui ma ei oleks puhkusele lainud? Kui ma oleksin seda koike ette nainud."

Koigepealt raakis eile sellest meile Rocio, siis oli vabatahtlike koosolek, kus selle teema vottis ules Nacho ja hiljem kaisid Nacho ja Alma poistega veel raakimas, et mis tapselt juhtus jne... Praeguseks on Diego ja Pablo Ipoderacist valja visatud ja neil on suudistused kaelas ehk neid ootab loodetavasti vaga pikk vanglakaristus. Mina pooldaks sellistele vardjatele surmanuhtlust. Ruy poordub ilmselt Ipoderaci tagasi, aga Alejandro mitte ja see on taiesti arusaadav, miks tema tagasi poorduda ei saa. Kuidas ta saaks parast koike seda siin olla, kui see koik temaga just siin toimus? Tema viidi pealinna, kus ta saab teraapiat, sest seesama asi juhtus temaga juba siis, kui ta veel kovasti vaiksem oli.

Eile ohtul uritasin lugeda, aga vaatasin vaid raamatukaant ning lakke ja motlesin... Enam pisaraid ei valanud, aga hinges oli selline valu, et lausa kipitas. Vaatasin Alejandro kingitud lumehelbekest ja tema Jeesus Kristuse pilti, mille ta mulle andnud oli peas jooksid motted nagu a la: "Kui ma oleksin tookord tunnikese varem Oaxacast tagasi joudnud, kui vardjas Pablo vardjale Diegole toovahetuse ule andis voi kui ma poleks oosel nii suure unega voi kui ma poleks tookord internetti lainud voi..." Ja nii lopmatuseni.

Ma arvan, et nuud ei moodu paevagi, mil ma sellele ei motleks. Ja mul laheb suda pahaks, kui motlen, et istusin need kaks nadalat Diegoga uhes soogilauas voi kui Pabloga vahel koogis koos tootasin. Ma loodan, et need kaks madanevad vanglas. Aga isegi kui see niimoodi on, siis Alejandro elu ei ole enam kunagi sama. Ta oli Ipoderacis neli kuud olnud, ta tuli siia turvalisust leidma ja oma minevikust ule saama, aga mis juhtus? Temaga juhtus seesama, mis temaga juba kunagi juhtunud oli. Ja ta vajab meeletult teraapiat, et sellest ule saada, aga sellisest asjast ei saagi ju kunagi ule saada. Kogu tema tulevik on selliste toprate ja vardjate parast rikutud ja seda igaveseks...

Rocio kusis meilt tana Rafaga uuesti, kuidas me end tunneme. Ja isegi kui ma enam selleparast ei nuta, ei tahenda see, et see asi haiget ei teeks. See teeb krdi haiget ja kogu aeg motlen, et kuidas Alejandrol laheb, kas ta kunagi uldse normaalselt elu elama hakkab. Hetkel seda kirjutades on ka pisarad silmis, sest ikkagi kerkib kogu aeg kusimus, kuidas me seda ikkagi ei marganud... Ja kuigi meile Rafaga oeldakse, et me pole suudi, me ei saa ennast suudistada ja sama oeldakse Rociole ka, siis nad voivad seda miljon korda oelda, siis ikkagi jaab see tunne ju, et kui me oleksime marganud voi tahele pannud jne. Me Rafaga olime ju need kaks nadalat siiski olemas ja poleks kunagi uskunud, et niimoodi minna voib...

Ma ei suuda ega taha sellest enam kirjutada, mitte hetkel. Selline asi teeb ikka nii haiget, et seda ei anna sonadesse panna. Pealegi pean kooki ka toole minema.

Igal juhul ma loodan, et Alejandrol on sellest teraapiast vahemalt mingitki kasu ja ta saab aru, et see, mis temaga juhtunud on, pole tema suu.

Krdi raske on ikka...

Ipo, Ipo, Ipo!

Ja ongi uus toonadal pihta hakanud. Kui aus olla, siis see nadal algas nii rahulikult, et see on kui palsam mu hingele! Nimelt Rocio on ilusti puhkuselt tagasi ja poisid kuulavad vaga hasti sona :) Ning nuud on meil ainult seitse poissi ka, sest San Pedro majakese poisid kolisid oma pessa tagasi.

Kui Alejandrost ja Ruyst raakida, siis nemad tagasi ei poordunud ega vist enam ei poordu ka. Alejandro oli Casa de la Niñezis Diegot suudistanud, et too oli teda peksnud... Kes ei maleta, siis Diego oli meie abiline kaheks nadalaks San José majast ehk suurte poistest majast. Ma ei teagi, mida sellest moelda... Alejandro on varemgi valetamisega kimpus olnud, aga samas... Kui moelda sellele, et Diego oli vahel monede poiste vastu ebaoiglasem oli kui teiste, siis voib see niimoodi kull olla. Ja ikka tekib mote, et kuidas ma ometi ei marganud jne... Kuigi ega me Rafaga ka kogu aeg seal pole, kus lapsed ega ei saagi ju koigest teada. Kuid ikkagi. Ei teagi, mida sellest moelda, aga nome tunne on sees. Rocio on muidugi suureks abiks, ma toesti hindan teda vaga korgelt, sest ta naeb asju vabatahtlike vaatevinklist ja seda just tihtipeale juhendajate ega Ipo tootajate puhul ette ei tule.

Naiteks eilegi... Meil pidi ule pika aja olema vabatahtlikeohtu ehk siis filmi vaatamine jne, aga kui Valerie Yescikaga raakima laks, et me tahaksime Aula de estudio votmeid(uks saal, kus tihtipeale poisid filmi vaatavad ja vahel seal opivad ka), siis leidis Yescika, et vabatahtlikud voiksid ohtuti parem oma majades pusida! Jumala ebaaus ju! Kuigi jutud siiski liiguvad, et mingi paev see toimub, sest pole ju tegelikult kellegi asi, mis me peale 21.00 teeme, kui lapsed juba magavad. Aga jah... tegelikult selle pohjus on see, et lisaks Ruyle ja Alejandrole otsutas jalga lasta ka uks San Lucase poiss, Christian Espinoza, kes oli minu esimesel nadalavahetusel San Pablo jarelvaataja, selleparast ma tean ka, kellest tapsemalt jutt kaib(Nuud hakkavad mulle teiste majade laste nimed ka vaikselt meelde jaama, eriti need, kellega kogu aeg probleeme on voi kellest kogu aeg juttu tehakse). Ning kogu selle pogenemiste puhul ei tahetud vist seda ohtut korraldada. Ma saan sellest muidugi mingis mottes aru, aga samas ei saa ka. Ma olen nuud seda pogenemise asja natuke teise nurga all vaatama hakanud. Mitte keegi ei hoia neid ju siin kinni, nad voivad vabalt ara minna ja seda avalikult, milleks siis pogeneda?(No kui Alejandro tott raakis, siis vbl tema naide on natuke erandlik). Nagu Rociogi eile raakis, pakuti kunagi uhele Ipoderaci 20-aastasele poisile, Fabianile, voimalust tootada Wolkswagenis ja see on siin juba kova sona, sest jarjekorrad on meeletud. See tuup aga arvas, et teeb Wolkswagenile mingi meeletu teene ja hakkas nii ulbelt kaituma ega ilmunud tihti toole jne... Ega firma kaua ei oodanud: kui Fabian ei osanud seda voimalust ara kasutada ja arvas, et Wolkswagen annab talle lopmatult andeks, siis pani ta vaga mooda, sest kui uks ei oska voimaluses voimalust naha, siis keegi teine ikka oskab. Ning niimoodi oligi. Kus on see Fabian nuud? Keegi ei tea, aga viimati nahti teda siiski tanaval.

Need poisid tegelikult saaksid oma tulevikku muuta, minevikku jah mitte, aga tulevik on nende endi kates. Ning moned on seda edukalt teinud, mitmel San José maja poisil on juba tookoht olemas ning nad on varsti valmis iseseisvaks eluks. Kuid kusimus ongi selles: kas neil on ka parast Ipost lahkumist jaksu ja joudu ennast veel rohkem ules ehitada, sest siin viidakse neid sona otses mottes ju mingi asja ukselavele, aga kas nad tahavad ja suudavad ise ka ukse avada? Moned kindlasti suudavad... Kuid on palju Fabiani-taolisi, kes seda ei suuda, kes vbl ei tahagi tegelikult. Ja kui nemad ei taha, kes teised peaksid siis tahtma? Ma tean, et vbl pole ma paris oige inimene seda raakimaks, sest koigile on vist teada, kui palju kordi ma olin valmis gumnaasiumi matemaatika parast pooleli jatma. Aga jah, tegelikult see tapselt niimoodi ongi.

Ning Rociot ajas see kohutavalt narvi, et just tema araolekul tehti need muudatused, et viidi vanad diivanid valja, paigutati kooginoud umber, isegi moned Rocio isiklikud raamatud otsustati Ipo raamatukokku viia! Rocio mainis, et tal pole selle vastu midagi, kui talle oeldakse, et miski San Pablo juures neid hairib ja siis viiakse need muudatused koos labi, aga mitte niimoodi, et lihtsalt kasutavad seda olukorda ara, et juhendaja on ara jne... Ma olen selles mottes temaga taiesti nous, ma vist mainisin seda juba varem ka.

Kuid hea asi on see, et eile ei pidanud ma parastlounal harjadega ja machetega tootama, sest poisid vahetavad iga nelja kuu tagant toogruppe ja eile oli selline oma ankeedi loomine vms. Tana ka ei pea, sest tana valivad liidrid oma meeskonnad. Mina ja juhendaja Angelica jaame samasse gruppi edasi, aga lihtsalt terve meeskond vahetub valja. Ega mul erilist vahet polegi, sest kui poisid machetesid kasutama peavad, siis tihtipeale mulle ja Angelicale neid ei jagu, seega lihtsalt istume ja vaatame pealt :D

Kuid ma pean hetkel lopetama, Valerie tahab ka internetti kasutada :)

Kallid teile :)