Viimane nadalavahetus Pueblas!

Pole tervelt kaheksa paeva bloginud! Aeg toesti ikka lendab, aga mul pole olnud blogimiseks voimalust. Ma saan kull ka nadala keskel internetti kasutada, aga see on nii vahe aega ja kui ma blogin, siis ma ei taha kiirustada, tegelt ka. See votab kogu blogimise volu ara, kui mul on tempo peal. Aga igal juhul... Hetkel olen ma siis Ipoderacis juba, mis on minu asutuse nimi, kus ma siis vabatahtlikuna tootan. See jaab Atlixco ja Puebla vahele, Atlixcost mingi 10 minuti kaugusel camioniga ja Pueblast umbes 35 minuti kaugusel. Ja see on taiesti eraldatud koht, kiirteelt tuleb sisse poorata ja oledki kohal. Siin on nii rahulik ja vaikne, eriti nuud nadalavahetusel! Kuid ma hakkan siiski kronoloogilises jarjekorras pihta, sest mul on paljust kirjutada.

Eelmisel laupaeval oli mul siis viimane hispaania keele tund, kus ma kaisin Pueblaga tutvumas. Ma olin juba zocalot nainud(koikide linnade kesklinna nimetatakse Mehhikos zocaloks), aga nuud nagin veel rohkem ja kaisime Memoga(mu hispaania keele opetaja) ka kohalikul turul. Kull see oli alles varviline! Uskumatu lausa! Ja parast saime pozolet, mis on tuupiline mehhiko supp ja mulle vaga maitses! Tavaliselt inimestele see ei meeldi, sest see sisaldab seakorvu ja keelt jne. Oleksin saanud ka kana pozole votta, aga kuna Mehhikole on rohkem siiski tuupiline sea oma, siis proovisin selle ara. Ja olen vaga rahul, sest see maitses hasti!

Parast seda pidin Siijuves Stinega(Siijuve tootaja) kokku saama, et sealt edasi Luzi poole minna, kus toimus vaike istumine. Muidugi olin ma jarjekordselt varem kohal ja pidin ootama, sest kuigi Stine on Taanist parit, siis hilinemiskomme on talle kovasti kulge hakanud :D Enne joudis kohale hoopis Luis(ka Siijuve tootaja) ja see pole nuud kull tavaline, et mehhiklane enne eurooplast kohale jouab :D Raakisime siis natuke ukse taga, sest ainult Stinel olid Siijuve votmed. Lopuks tuli siis Stine ka ja olimegi valmis Luzi poole suunduma. Uskuge voi mitte, kuigi Stine jai Siijuve juurde hiljaks, siis Luzi juures olime ikka esimestena, viis minutit kuus labi :D Jargmisena joudis kohale Jorge, mu kontaktisik Mehhikos, keda ma polnud paris pikalt juba nainud. Kusjuures, ta on isegi Eestis neli paeva viibinud ja uheksa kuud elas Leedus ja ta teadis uskumatult palju Balti riikide ajalugu!

Pidu sai hoo sisse alles uheksa paiku ja kuigi pidime koos suua valmistama, siis koogis enam ruumi polnud, seega lobisesin hoopis mehhiklastega :) Koik teised vabatahtlikud, kes Pueblas voi Puebla lahedal oma tood teevad, on sakslased, seega oma seltskonnas hakkasid nad tihtipeale ainult saksa keelt raakima ja kuna ma midagi aru ei saanud, otsustasingi hoopis mehhiklaste seltsis rohkem aega veeta :) Nalja sai ikka paris palju ja lopuks tekkis vaidlus, et kas eesti keel hispaania keeles on estonio voi estonese ja mina olin surmkindel, et see on estonio, Jorge aga hakkas vaidlema, et pole, et see on estonese jne... Lopuks uuris Luz siis oige variandi valja ja loomulikult oli minul oigus :D Jah, kuna Eesti on nii vaike riik, siis ega mehhiklased isegi ei tea, kuidas oigem oleks :D Selline asi sai suure ringi kusimuseks ka veel :D Keegi ei kahtle, et aleman on hispaania keeles saksa keel :D :D

Hiliste kulaliste seas joudis kohale ka Daniela, kellega ma vabatahtlike laagris vaga hasti labi saama olin hakanud. Laagri alguses jattis ta mulle kullaltki ulbe mulje, aga tihtipeale toesti on niimoodi, et esmamulje pole absoluutselt oige! Ja ka temaga oli selline lugu. Ja kuna mul oma hostkodu votmeid polnud, siis oli kaks voimalust: kas ma lahen viimase camioniga koju voi jouan koju alles jargmisel paeval, sest ma ei tahtnud oma peret ules ajada. Alguses ma motlesin, et lahengi koju viimase bussiga, aga kuna ohtu hakkas just lobusaks minema, siis Daniela pakkus valja, et voin tolle oo tema kodus olla, et siis ma ei peaks nii vara lahkuma. Ma olin sellega nous :)

Mangisime maffia moodi mangu ja see oli paris lobus :D Ja siis oli veel selline mang ka, et pidi naiteks pealinnade nimesid utlema, riikide nimesid, kondoomifirmasid jne :D Ja kes toppama jai ega matsu ara ei tabanud, pidi jooma :D Mina tabasin enamasti ara, aga Ricardo(Jorge vend) jai peaaegu alati toppama ja tanu sellele oli lopus ikka paris vintis :D

Hakkasime Daniela juurde oosel kella 03.00 paiku minema, koigepealt viis Daniela oma sakslasest peigmehe Davidi koju, tema oli ka peol. Koiki paneb Eesti kohta just imestama see, et kuidas meil seal saab ikka nii kulm olla :D Saksamaal on ka kulm, aga Eestis ju kovasti rohkem. Danielale ja Davidele ei mahtunud see mitte pahe, et inimesed sellega juba nii harjunud saavad olla :D

Puhapaeval magasin 12.00ni! Polnud terve igavik enam nii pikalt magada saanud ja see oli hea tunne! Hommikul laksime koos Danielaga Cholulasse, mis on uks pisike linnake(jah, mehhiklaste jaoks toesti pisike, koigest 200 000 elanikku :D) Puebla lahedal. Cholulas toimus nimelt suur kirikumissa ja Daniela ning ta ema, tadi ja vanaema kaivad seal igal puhapaeval. Ja see kirik oli rahvast tais! Daniela utles, et see pole veel midagi, tavaliselt on ikka kovasti rohkem, aga minu jaoks oli see juba meeletult palju! Mehhiklased on vaga sugavad katoliiklased ja nuud nagin ma seda ise pealt. Oli hetk, kus peaaegu koik laskusid korraga polvili, David, mina ja moned teised mitte. Ma ei ole usklik ja selleparast tundsin, et poleks oige, kui nuud niimoodi kaituksin. Ma tean, et minevikus olen kindlasti moelnud ja ka oelnud, et miks inimesed ometi jumalat usuvad, et kas nad tahavad end petta sellega, et kui midagi untsu laheb, et siis see pole nende suu vms. Aga noh, koik usuvad tegelikult millessegi. Moned usuvad saatusesse, teised iseendasse jne. Ja kui neile annab see rohkem joudu, siis las niimoodi ollagi!

Parast missat pidime puhaisa ootama, sest Danielal ja Daniela emal oli molemal uus auto ja nad tahtsid, et preester sellele onnistuse annaks! Vot see oli alles kogemus! Seisime koik ringis ja autodele valati vett peale ning meile endale ka. Poleks iialgi uskunud, et oma elus midagi sellist kogeda saan. Ma unustasin Danielalt kusida, et kas mehhiklastel ongi selline komme, et onnistavad uue auto niimoodi sisse voi oli see ainult nende soov.

Hiljem kolasime veel Cholula kesklinnas ringi, tegin pilte sealsete karnevalil tantsivate veidrikega :D See oli superelamus! Aga koige parem elamus selle kogu asja juures oli see, kui ronisime korgele maeahelikule ja sain kogu seda vaadet nautida! Korgel asus kirik(Cholulas on 365 kirikut), mille umber sai kondida ja seda imelist pilti nautida! Ma pole elus midagi nii ilusat nainud, see koik lummas mind. Daniela ja tema ema(selleks ajaks olid ta tadi ning vanaema juba koju suundunud) olid seal korgel muidugi kainud, aga nad mainisid, et ka nende jaoks on see iga kord midagi erilist, midagi mustilst. Ja oosel pidi see eriti ilus olema. Nii et kogu selle kuue kuu jooksul kavatsen ma kunagi sinna oosel ka juhtuda :D :D

Parast laksime veel Daniela koju ja soime ohtust. Daniela perekond on toesti superlahe! Koik on vaga sobralikud inimesed ja raagivad palju! Kuid oelge uks mehhiklane, kes ei raagiks palju? :D Mina pole neid veel kohanud, aga kindlasti on neid ka olemas.

Oma hostkoju joudsin kell 20.00 ohtul ja see oli mu viimane ohtu koos nendega. Koigepealt panin pildid arvutisse ja votsin DVDile, et saaksin vajaduse korral vanad juba digikast ara kustutada. Ipoderacist pole ma veel hetkel pilte teinud, aga plaanin seda kindlasti paari nadala jooksul teha.

Tegelikult oli omamoodi nukker, et pidin hostkodust lahkuma. Olin nendega juba ara harjunud ja Pueblaga ka. Kuid Puebla on nii lahedal, seega jouan sinna kindlasti veel. Ja need esimesed 11 paeva olid tegelikult usnagi rahulikud, sest vaba aega oli palju. Pidin hispaania keeles kaima, aga muu aeg oli taiesti enda paralt. Nuud saan nadalavahetustel loogastuda ja hetkel ma seda teengi!

Kuid selle blogi lopetan siinkohal ara, Ipoderacist ja oma projektist kirjutan juba jargmises blogis :)

Kallid ja paikest teile koigile :)