Ma olen Mehhikos kohal!!!!! :)

Jaanika Paanika on Mehhikos kohal!!!!!! Tegelikult on mul hetkel on arrival training, aga meil loppesid just tegevused, seega on meil vaba aeg ja otsustasin selle ara kasutada! Nimelt olen siis hetkel internetikohvikus(mis on meie laagrile vaga lahedal), mis on uskumatult odav! Koigest kaheksa peesot on uks tund(kroonides vist isegi seitse krooni voi veel vahem, ma pole kindel).

Kuidas siis kogu siiatulek sujus? No teisipaeva ohtul jatsin ma juba Tartuga huvasti, koik kallid inimesed tulid mind Tartu rongijaama saatma, aitah teile selle eest! Olete mul alati sudames, te teate ju seda! :)

Viimane oo Eestis ma eriti und ei saanud, olin nii narvis! Kartsin, et Frankfurdis lumetormi tottu lennukid ei lenda vms... Lopuks joudiski katte siis 13-nda jaanuari hommik ja lennujaama minek. Kusjuures, Tallinna lennujaamas oeldi mulle, et mu pagas laheb otse Mehhikosse, oh seda roomu! Kuigi mulle anti ainult kaks pardakaarti, viimast ma ei saanud, mis pidi naitama mu lendu Frankfurdist-Mehhikosse. Seega oleksin pidanud seda Frankfurdis kusima, aga jumalale tanu, et ma taipasin, et Frankfurdi lennujaam on nii suur ja mul laheb viimase terminali otsimiseks megalt aega. Seega lasin endale Stockholmis ka viimase pardakaardi ara teha ja koik oli korras.

Kuidas mu kaks esimest lendu siis sujusid? Stockholmi lendasin vaid tunni, Frankfurdi ule kahe tunni ja koik oli tapne. Aga Frankfurdis laks ikkagi kiireks, nagu ma juba mainisin, sest kuigi mu lend Mehhikosse laks terminal uhest, siis see terminal oli nii suur, et pidin 25 minutit kondima! Joudsin oma varavasse kell 13.10 ja lennukile hakkas boardin 13.15, seega jah, pidin onne tanama, et Stockholmis ettenagelik olin ja oma viimase pardakaardi ara teha lasin, sest muidu oleks veel suurem kiirus taga olnud.

Kui juba terminalis olin, tuli uks mehhiko tuup minuga raakima. Ma jain muidu viisakaks, aga selline flirtimine mehhiklaste poolt ongi nende kultuur. Onneks lennukis ma tema lahedale istuma ei sattunud(mis olekski vaga ebatoenaoline olnud, sest meid oli seal umbes 500 vist).

Kuid jah, viimasel lennul sain istuma kahe mehe vahele, uks oli pime sakslane, keda lennumeeskond vaga aitas. Ja arvake ara, kes teine oli? Ikka libakeelne mehhiklane. De donde eres, como te llamas, que bonita eres(Kust sa parit oled, kuidas su nimi on, kui ilus sa oled!). Ma muidugi ei teinud sellistest asjadest valjagi, sest sellised need mehhiklased ju ongi. Utlesin talle vaid, et mulle meeldivad pikad eesti mehed ja mul on juba keegi eriline olemas :D Selle peale muutus mehhiklane nailiselt kurvaks, aga meie taga istusid rootsi tudrukud, kes olid kogu lennu aja nii palju veini joonud, et jagasid lahkelt libekeelsele mehhiklasele oma telefoninumbreid :D

Lend ise muidu hilines, valjusime 1,5 tundi hiljem kui pidime, seega olin muidugi vaga narvis, aga ikkagi joudsime Mehhikose vaid poole tunnise hilinemisega. 12 tundi peaaegu paigal istuda on suur piin, aga suua saime vahemalt megahasti :)

Kui lopuks Mehhikosse joudsin, olin vaga narvis, sest pidin oma pagasit umbes 35 minutit ootama, kartsin juba, et tehti mingi apsakas ja ma ei saagi oma pagasit katte. Siis taipasin, et oleksin pidanud mingi muu markme panema, sest musti kohvreid on terve miljon!!!! Onneks sain ta lopuks siiski katte ja siis pidin labi kahe passikontrolli minema ja naitama oma turistiviisat, mille ma lennukis ara taitsin. Passikontrollijad polnud ilmselgelt vist varem palju eestlasi kohanud, seega uks tuup kusis minult, et kas koik eesti naised on sellised hiiglased :D Teine tuup seal korval hakkas naerma, aga naissoost tootaja oli minu poolt ja vastas, et koik ei peagi sellised jupatsid olema nagu teie :D :D Nalja kui palju juba esimesel paeval Mehhikos.

Viimaseks sammuks oli labida pagasikontroll, kus juhtus see, et see masin hakkas haalt tegema! Ja kuidas mu kohver siis avati ja labi uuriti, arvasin, et nad viskavad koik asjad kohvrist valja jne. Kuid siis tuli teine tuup, kes mainis, et masin on ilmselt rikkis, sest eelmistel oli ka niimoodi, et tegelikult polnud neil midagi keelatut, aga mina sattusin muidugi paanikasse. Pidin lennukis deklareerima, kas toon Mehhikosse suua kaasa(Ma veel kusisin lennumeeskonnalt lennukil ule ja nemad mainisid, et kupsised ja kommid nende alla ei lahe, et sellised toidud lahevad nagu juust jne). Seal pidi ara tooma, et mis kohvris on ja kui valetad ja parast tuleb valja, et ikkagi toid midagi, mida ara ei dekleerinud, siis saad trahvi.

Kui lopuks onnelikult kogu lennujaama kontrollidest mooda sain, nagin uhte naist Siijuuve nimega mind ootamas(mu vastuvottev organisatsioon Mehhikos). Selgus, et ta on Luz ja ta on Puebla kontori kordinaator. Olin temaga enne uhe kirja ka vahetanud. Mexico Cityt ma kahjuks kaua nautida ei saanud, votsime ette bussireisi Pueblasse. Seal pidi pagasi alla andma ja isegi kotid labisid tolli moodi asjanduse :D

Bussis istusin akna pool ja vaatasin valja nagu vaike laps! Kuigi oli juba pime, siis minu jaoks oli koik nii uus, tundsin seda mehhiko vaimu, tundsin, et koik ongi tapselt selline nagu ette kujutasin! Muidugi olin ma mures ka selleparast, et kas mu hostperekonnal Pueblas on internet, sest mu mobla ei votnud Mehhikos pilti ette, seega teadsin, et mu perekond ja mu sobrad ootavad minu kohta uudiseid.

Luz raakis mulle projektist, mis hakkab olema Puebla ja Atlixco vahel, uhes kulas, aga see algab alles 25-ndal jaanuaril. Kuni selle ajani elan oma hostperekonna juures ja mul on iga paev viis tundi hispaania keele tunde. Natuke sain bussis siiski soba silmale, sest parast Mexico Cityst valjumist polnud suurt enam aknast valja vaadata. Kusjuures, Mexico Cityst valjasaamiseks kulus ule tunni aja, seega kaks tundi Pueblasse soitu tahendab seda, et tunnikese sellest soidad endiselt pealinnas :D Minu jaoks oli see nii harjumatu, sest Eestis on ju koik vahemaad nii pisikesed.

Kui lopuks Pueblas olime, tuli mu hostperekond mulle vastu, no kolm neist: mu hostode Ariadna(23), mu hostema Clemente ja mu hostisa Javier. Ariadnaga hakkas mul koheselt klappima, raakisime autos juttu ja ta on toesti supertore inimene! Pereisa on vaikne, pereema raagib piisavalt ja viskab nalja ka.

Kui lopuks nende koju joudsime, sain teada, et mul on veel hostvend Javier(21) ja teine hostode Adriana(30), kes tolleks ajaks oli juba magama lainud, nii et teda ma esimesel ohtul ei nainud.

Tol ohtul jain pikemalt raakima Ariadnaga, kes on toeliselt tore tudruk! Ta selgitas mulle palju asju mehhiklaste kohta ja nende eluviisi kohta!

Neljapaeval oli mul vaba paev, seega kaisin oma hostema ja hostodedega Pueblaga tutvumas. Ja nuud te kindlasti kusite, kas Mehhiko on selline, nagu telekast paistab? Jah, Mehhiko on tapselt selline! Mehhiko on enamgi veel! Tanaval naed kingapuhastajad, kes teisi aitavad ja selle too ara teevad. Kui auto valgusfoori taga peatub, siis tuleb keegi su akna juurde ja uritab sulle midagi muua voi siis tuleb ja peseb su akna ilma luba kusimata ara, et siis selle eest raha saada. See on nii mehhiko moodi, aga samas on see ka kurb, kui sellele moelda... Kuid mehhiklased ise seda niimoodi ei vota, vahemalt nad ei naita seda valiselt valja. Tanaval vaatavad vastu sildid toidukohtade nimedega, kus kaib kirev elu.

Ning Mehhiko liikluskultuur... Olin sellest muidugi varemgi kuulnud, aga seda ise kogeda on hoopis midagi muud! Olime autoga Puebla kesklinnas nii kaua ummikutes, et ma enne seda motlesin, et nii pikalt pole selline asi voimalik. Ning tanavate uletamisel ei aita isegi jalakaijatele moeldud kohad, sest see ei tahenda midagi. Nuudsest on mul mehhiklaste komme, uletan teed ja tostan kae ules ja samal ajal loodan, et nad mind alla ei aja. Seda tehakse siin koikjal, isegi ulekaiguradadel... Kui ootama jaad, millal moni auto peatuda kavatseb, siis ilmselt ootad kolm paeva. See on ohtlik, aga niimoodi on mehhiko elu. Nende jaoks on see midagi nii tavalist, et nad ei pilguta silma ka mitte.

Kaisin ara ka Mehhiko kohalikul turul, Pueblas siis. Mulle on alati turul kaimine meeldinud, aga Mehhikos just eriti. Siin on koik nii teistmoodi, nii elav, midagi kirjeldamatut!

Hetkel on Pueblas 16 kraadi sooja ja nende jaoks on see megakulm! Tavaliselt on neil jaanuaris vahemalt 23 kraadi juba. Minu jaoks on see superhea ilm, aga mehhiklased kaivad valjas sall ja kindad kaes :D Kuid toesti, mehhiko majad on seest siiski kulmad, sest neil pole sellist kuttesusteemi nagu meil, mis on loogiline ka, sest neil pole kunagi nii jahe. Kuid siiski... oosel magasin kolme tekiga ja ikkagi oli natuke jahe, kuid sain ilusti hakkama :)

Olen juba proovinud tortillasid, frijolesid(pole oigekirjas kindel, aga on tegemist ubadega, mis on kastmes, midagi sellist), joonud vett koos puuviljaga. Siin on neil jah selline komme, et vette pannakse alati varsksed puuviljad ja see on vaga hea! Siiamaani pole mehhiko toit mulle kohuprobleeme tekitanud, aga nagu meile siin laagris ka oeldi, et see kindlasti juhtub, sest eurooplaste keha pole selliste bakteritega harjunud! Et selleparast me ei tohi tanaval suua osta, mida mehhiklased tohivad, sest nende kehad on sellega harjunud.

Ja milline on siis Mehhiko peremudel? Ma pole eladeski nainud perekonda, kes hoiaks nii kokku. Ma tean, et raagin seda vaid enda hostperekonna nimel, kuid olen kuulnud ja lugenud, et mehhiklased ongi sellised. Ning reeglid on perekonnas vaga paigas: viisakus eelkoige. A la: Isa, kas sa ulataksid mulle soola, palun? Jah, tutreke, siin see on. Aitah. Pole tanu vaart. Ja nii kogu aeg! Ja see on ka minu jaoks nii teistmoodi, et alati suuakse koos, aga see on ainult hea :)

Vaatasime neljapaeva ohtul perekonnaga seebikaid ja kui ma paljusid nimesid ja nagusid teadsin, olid nemad nii ullatunud! Mu perekond ise seebikaid nii palju ei vaata, aga oma seebikastaaride nimesid ikka teavad. Javier Junior(niimoodi hakkan siin eraldama oma hostisa ja hostvenda, sest neil on sama nimi) vaatab uhte seebikat vahel vaid selleparast, et seal on kena peategelane :D

Ja neljapaeval pidi mu kontaktisik Jorge mu hostoe Ariadnaga uhendust votma, aga ta tegi seda alles siis, kui me juba magasime, sest pidin ju reedel vara arkama, et Pueblast bussiga Oaxtepeci minna, kus mu on arrival training toimub :D Me teadsime vaid seda, et Jorge ei tule minuga laagrisse kaasa, vaid tuleb tema vend Ricardo.

Reede hommikul ma siis nagingi lopuks Jorge ara, kes saab olema esimene inimene, kelle poole ma poordun, kui mul peaks probleeme tekkima. Peangi talt nuud mehhiko nri kohta kusima, sest eesti number naitab mul vaid aiateibad siin ja mingisugune nr peab ju olema, sest tahan siin ju suhelda ka.

Ricardoga soitsime siis Oaxtepeci. Ta on 23-aastane mehhiklane, Jorge on 26, viimane on Sis(edasipidi Siijuuve ehk mu vastuvotva organisatsiooni luhend) kovasti kauem tootanud kui Ricardo.

Kuidas siis laager senimaani on sujunud? Koik on olnud super ja inimesed on megatoredad! Pooled on neist saklased, moned inglased, kaks rootslast, paar Sveitsi inimest, samuti uks Ameerika Uhendriikidest. Mina olen seega ainukene eestlane :) Ja ma usun, et koik teised on siia tulnud YCYega, mina olen vist ainukene, kes EVS(European Volunteer Service). Siinkohal mainin ara ka EstYesi, kes Eestis on mu saatev organisatsioon :)

Ja laagrist veel: meil on olnud mange, me oleme hasti suua saanud, meil oli eile pidu, me oleme raakinud oma projektidest ja Mehhikost uldiselt, mehhiklastest ja nende kommetest, laagri reeglitest, vabatahtliku kohustustest ja oigustest jne. Meid jagati gruppidesse ja mina olen uute grupis, neil tehti on arrival training inglise keeles, kuigi mul poleks vahet olnud. Siin laagris on ka neid, kelle jaoks see on vahe- ja kelle jaoks lopulaager. Seega seltskond on kirju nagu segasumma suvilas.

Naiteks tana oli meil orienteerumine, kus meile anti juhiseid, mida ma edasi peame otsima jne. Naiteks uhes punktis pidi korvpalli korvi saama, teises pidi jalgratta moodi masinaga soitma, aga sinna mahtus palju inimesi. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igal juhul see oli lobus :) Kuigi meie grupp jai kahjuks viimaseks, aga see polnud ainult meie suu, sest esimeses vahekaigus ei oodanud meid keegi ees, aga tegelikult oleks pidanud siiski keegi olema. Aga see selleks :)

Ja uute hulgas olen ma ainuke, kes hakkab projekti juures elama, teised saavad hostperekonnas elada. Mina saan seda kuni 25-nda jaanuarini, sest jargmine nadal on mul veel hispaania keele tunnid(viis tundi paevas).

Kuid mis mu esmamulje Mehhikost on? Super! Koik on siin nii teistmoodi, nii eriline, et ma ei oska seda isegi sonadesse panna. Naiteks Pueblas ma nagin nii suurt katedraali, mida ma varem elus nainud polnud. Algselt pidi see ehitatama pealinna, aga muudeti meelt. Ja Puebla kesklinnas oli neljapaeval nii palju rahvast kondimas, nadalavahetusel on vist isegi veel rohkem. Oaxtepcis, kus ma hetkel olen, nii palju rahvast pole, aga liiklus on ikka selline, et teed ulatades pead ilmselt autode vahelt siblima :D Ja nii see ongi siin!

Homme lahen Pueblasse tagasi, kell 12.00 lopeb laager(teil on siis kell juba 20.00). Ja esmaspaeval parast voi enne hispaania keele tunde lubas Ari(mu 23-aastase hostoe huudnimi nuudsest) mulle veelgi linna naidata. Muide, Oaxtepecis oli eile kull vahemalt 25-kraadi sooja, tana oli umbes 20 vist, aga ikkagi soojem kui Pueblas. Kuigi Puebla on minu jaoks juba piisavalt soe!

Kuid hetkel ma lopetan, kindlasti kirjutan millalgi veel, aga uks on kindel: seda koike, milline Mehhiko on, ei annagi tegelikult sonadesse panna.


Kallid teile sinna kodumaale!

P:S: Maarja, palju-palju onne veel kord sunnipaevaks! Nuud oleme molemad vanurid :D :D