Eile juhtus mul teist korda niimoodi camionis, et pidin seisma! Kuid istusin hoopis uhe toru otsa, mis juhi korvalistme taga on! Sest toesti, nii pikana selles camionis seista on suur piin! Iga kord vaatavad mehhiklased mind kaasatundlike pilkudega, kui minusugune kaelkirjak bussi astub ja vabu kohti pole! Kuid onneks seda viimast eriti tihti ei juhtu, see on vahemalt hea. Ning siinkohal palun vabandust ka eakate mehhiklaste ees, kellele ma istekohta ei paku, sest ma toesti ei taha 35 minutit oma keha vaanata ja seista, mehhiklastele see viimane nii raske pole, sest nad pole nii pikad. Kusjuures, nuud ma isegi taban enam-vahem ara, kus ma maha pean minema, aga kindluse mottes kusin alati ule :)

Ja autod piibutavad mulle ikka vahel. Naiteks eile piibutas uks motikas mulle nii kovasti, et mul jattis suda kolm looki vahele! Ja tana hommikul 10-minutilse tee jooksul(hispaania keelde minnes, see tahendab bussipeatusesse kondides) piibutasid mulle kolm autot, uks oli isegi takso! Vahel olen ma nii omades motetes ja selline asi ehmatab meeletult. Ning kui Eestis tagasi olen ja keegi enam ei piibuta, siis imestan ilmselt, et mis vark on :D

Veel tahtsin natuke raakida oma hostperekonnast. Nad on koik supertoredad! Eriti hasti saan labi Ariadnaga. Mu oed-vennad tootavad videomangude poes, hostisa arvutifirmas ja hostema on kodune. Aga alati saab mu perekonnas nalja: kull utleb hostisa emale naljaga pooleks, et on tema ori, kull hakkab Javi Junior soogilauas laulma jne :D Nad on koik nii lobusad ja toredad inimesed, hostema on ka nii sudamlik! Alati muretsevad mu parast ja kusivad, et kuidas paev moodus jne. Ning see posemuside susteem on mul juba rohkem kohane, sest Hispaanias ja Prantsusmaal oli see kombeks :DAga siin on see uhe posemusiga :)

Hetkel hasta la vista!