Tana ei ole kohe mitte minu paev... Kuid Mehhikoga pole see kuidagi seotud, pigem mu hingeeluga. Oeh jah... Mis ma ikka oelda oskan, suutsin koogis sorme ka loigata ja kui siis nutma puhkesin, arvasid Daniela ja Valerie, et nutan selleparast... Alguses motlesingi, et las arvavad seda, aga siis utlesin ara, miks tegelikult nii halb on olla. Nad siis lohutasid ja kallistasid ja uritasid nalja visata, et nuud saan endale mone mariachi leida. See mul veel puuduks, ma utlen. Kuid jah. Nuudsest siis uuesti vaba ja vallaline. Alguses plaanisin uldse mitte kooki toole minna, sest hingeliselt oli ikka nii valus, aga votsin end kokku ja laksin siiski toole, kuigi naost oli vist suht naha, et olen nutnud. Ja koigele lisaks suutsin hiljem veel kitsesita sisse ka astuda(kes ei tea, siis meil on kitsed ja pidin seal tootava inimese juurde uhte asja kusima minema). Nii et jah... Kohe uldse mitte pole minu paev.

Ja ise olen suudi, et uldse lootsin, et kui kaugel ara olen, siis tagasi tulles ootab mind sama olukord ees. Aga enam pole midagi teha... Omad vitsad peksavad ja seekord krdi valusasti. Kellegi hinges olla, aga ainult 50 protsendi ulatuses pole just ka koige parem tunne ja see kindlasti vaheneb aja jooksul, sest olen kaugel eemal. Kuid ma ei suudista siin kedagi, kui uldse, siis ainult ennast. Nagu mu juhendaja Rocio utleb: Aeg parandab koik haavad. Ja mul on kolm uskumatut kuud Mehhikos veel ees!

Ma ei lase sel ennast mojutada, enda tood kull mitte. Nutsin tana juba piisavalt ja enam ei nuta. Vahemalt uritan mitte nutta.