Ma pole aastaid blogi kirjutanud! Hetkel olen Cuernavacas, kus ma kaks kuud tagasi kaisin(koos Valerie, Johni ja Augustiga). Olen uhes hostelis ja selle suur eelis on see, et internet on tasuta kaasas. Kuid Cuernavaca on linn(asub Morelose maakonnas, kolme tunni kaugusel Pueblast ja kusjuures, tanu vaheajale sain Siijuve opilaskaardiga 50 protsenti soodsamalt soita, mis on superhea), kuhu voiksin iga kell tagasi tulla, sest see on lihtsalt superilus! Ma pole eelmisi pilte veel Valerie kaest saanud, aga aega ju ka on :D (Veebruaris polnud mul adapterit ja mu enda digikal oli aku tuhi). Kuid mind tabas hetkel natuke paanika, sest see arvuti siin ei taha mu DVD koos Pueblas tehtud fotodega lugeda(koige esimesed 500 fotot). Ma tahtsin igaks juhuks kontrollida, et kas need on ikka olemas, sest olen paljud juba digikast ara kustutanud. Kui lasin Rafal seda oma lapakas kontrollida, siis tema utles, et on kull olemas, aga siin vbl see funktsioon ei toota. Kuid hirm on ikka sees, sest mujal mul neid pole(ainult moned, mis Orkutis on, aga see on vaid kaputais ning pealegi pole see sama). Pean seda kontrollimist mones internetikohvikus tegema.
Kuid nii superhea on parast kaht rasket toonadalat puhata! Tegelt ka! Sest selle kahe nadala jooksul ei saanud ma absoluutselt Ipost lahkuda, kui valja jatta need korrad, mil Rociolt luba kusisin ja kiiresti lahimas poes kaisin. Onneks pole Rociol kunagi selle vastu midagi, ma hindan teda selleparast vaga korgelt, sest tema votab vabatahtlikku nagu inimest. Koik praegused juhendajad on toredad, aga olen jutte kuulnud sellest ajast, kui Yescika ja Alma veel juhendajad olid... Siis ei saanud vabatahtlikud absoluutselt rahu ja neil oli selline tamp taga, et lausa oudus. Rocio raakis mulle, et tolleaegne San Juani vabatahtlik(Alma oli seal juhendaja, hetkel on kontoritootaja nagu Yescikagi) oli San Pablo vabatahtliku peale vihane, sest viimasel oli kovasti rohkem vaba aega kui tal, sest Rocio on alati vabatahtlikesse hasti suhtunud ja lubanud neil ka koige kiiremal ajal kas voi korraks valja minna.
Kuid alustaksin vast kronoloogilises jarjekorras, kuigi koige kirjutamiseks laheks meeletult aega. Kaks nadalat tagasi reedel oli Rafa ja Eva viimane ohtu, seega suundusime koik Cholulasse, et aega maha votta(valja arvatud David, sest tal oli siis nadalavahetusevalve, mille tottu ta pidi Iposse jaama). Koigepealt laksime sooma, tellisime terve kamba peale ikka palju pitsasid, sest uhe pitsaari eelis oli see, et tellides uhe suure pitsa, said kaks tukki :) Seega tellisid kaks pitsat ja said neli pitsat jne :D Ning hiljem laksime kogu kambaga uhte kohta, kus sai vesipiipu tommata, see viimane oli Rafa ja Eva soov, sest nemad on selle suured harrastajad. Mina olin ainuke, kes seda ei tommanud, sest mind jatavad sellised asjad toesti vaga kulmaks. Daniela ja Simone jaid Cholulasse ooseks, meie suundusime Valerie, Johni, Rafa ja Evaga veel uhte baari, kus laulis uks sakslanna :D Seega Rafa, Eva ja Valerie olid selle ule vaga onnelikud :D Hiljem laksime me viiekesi taksoga Iposse(jah, Mehhikos saab ka viiekesi taksos istutud ja ikkagi 50 peesot hinnast alla lunitud :D).
Laupaeval oligi siis Rafa ja Eva viiamane hommik Ipos. Kui Rafa Rocioga huvasti jattis, olid tal pisarad silmis ja Rocio oli ka upris onnetu(tal oli siis nadalavahetusevalve, seega pidi ta tol nadalavahetusel Iposse jaama). Saatsime koos Valeriga Rafa ja Eva teele ara, kus nad siis bussiga Pueblasse suundusid. Seal pidid nad veetma kaks paeva ja sealt edasi laksid nad lennukiga Hondurasele. Kuid see lend on Mexico City-Miami-Honduras, seega suure ringiga, aga see oli odavam kui otse minna. Mul pole nende edasisest elukaigust aimugi, aga ma tean seda, et nende uus vabatahtlikuprojekt on paris metsa sees, seega ei pruugi neil eriti internetivoimalusi olla, eriti veel kui arvestada seda, et lahim linn on kolme tunni kaugusel. Nii et jah. Kuid tihtipeale juhtubki siin ka see, et enam edasi ei suhelda. Naiteks mind ullatas vaga see, et Valeriel pole isegi Augusti e-maili aadressi, sest kui viimane veel Ipos vabatahtlik oli, said nad megahasti labi. Nojah, kui Facebooki ikka pole, siis pole vist inimest olemaski :D Niimoodi utles mulle David :D Minul ja Valeriel pole Facebooki, koigil teistel tundub see kull siin olevat, eriti mehhiklastel, koigil juhendajatel kull vahemalt on. Kuid ei, ei, mina seda kull tegema ei hakka, ma tean, et kasuks tuleks, sest valismaalastel ju Orkutit ei ole(ainult brasiillastel). Kuid jah, see selleks :D
Ja viimased kaks nadalat on siis lastel vaheaeg olnud! Kui kaks nadalat tagasi puhapaeva ohtul lapsed mind uldse kuulata ei tahtnud, tekkis mul lausa masendus, sest teadsin, et ees ootavad kaks pikka nadalat, kus lapsed on kogu aeg kodus pluss veel see, et Rafat enam polnud ja ilma temata on raskem, sest olen ju San Pablos ainuke vabatahtlik. Kuid see masendus laks ruttu ule, mille ule oli mul ainult hea meel, sest Mehhikos mulle kull ei meeldi masenduses olla ja neid kordi ei tule just ka eriti ette.
Koige positiivsem selle kahe nadala jooksul oli kindlasti see, et sain hommikuti kolm tundi rohkem magada, see tahendab seda, et aratus oli kell 08.00, mitte kell 05.00 :D Eestis oli kell 08.00 minu jaoks piisavalt vara, aga Mehhikos, eriti Ipos on see juba piisavalt hea kellaaeg ulesarkamiseks :D Nii et jah :)
(Vahepeal kaisin soomas ja olen nuud ilusti oma hostelis tagasi, kell on 23.00(teil juba 07.00 hommikul). See nadalavahetus votsin Cuernavaca seikluse uksi ette, sest teised tahtsid Iposse jaada ja mina enam ei tahtnud, sest olin mitu nadalavahetust jaanud. Daniela pidi nagunii valvesse jaama ja Johnil tuli isa kulla, seega jaid Iposse Valerie, Simone ja David. Eestis poleks mul selline reisimine mottessegi tulnud, teadmata veel, kus oobin, aga kuna Mehhikos on hostelid iga nurga peal, siis selles mottes mul vedas. Kuigi siia tulles ei saanud ma tuba sinna hostelisse, kus eelmine kord kaisin, koik olid hoivatud, seega laksin turismiinfosse ja sealne tuup helistas veel kahte hostelisse, kus lopuks uhe toa siiski leidsin. Jagan seda uhe mehhiklanna Mariamiga, kes on ulisobralik ja siinse hosteli boonus on kindlasti hind, aga samas ka see, et saan tasuta interneti kasutada ja kas voi oosel. Ning kesklinnale ka lahedal, seega superhea. Tahtsin lihtsalt Atlixcost eemale ja kuna teadsin, et sel nadalavahetusel saan 50 protsenti soodsamalt siia soita ja see on suht viimane voimalus, sest laste vaheaeg lopeb nuud ara. Ja nuudseks tunnen isegi natuke Cuernavaca kesklinna, kuigi olen siin ainult kaks korda kainud :D Kuid toesti, selles linnas on midagi, mis lausa tombab siia uuesti tulema. See pole liiga suur nagu seda on Puebla, aga see pole ka nii vaike nagu seda on Atlixco. Mitte Atlixco nuud vaike oleks, aga jah :D Mehhiko moistes siiski natuke pisike :D See koik oli siis vahemarkuseks.)
Kuid kuhu ma ennist jaingi? Ahjaa, vaheaja juurde. Need kaks nadalat on olnud tegevusi tais, kull kaks tundi tootamine hommikuti grupis, kus ma tavaliselt parastlounal tootan, kull oppimine lastega(jah, isegi vaheajal teevad nad seda), kull sportlik tegevus San Marcose lastega(kus David on vabatahtlik ja kus elavad juba suuremad lapsed, ainult San Jose maja lapsed on vanemad). Alguses oli paris harjumatu, sest korraga oli tegevusi nii palju, et hingetombeaega eriti ei jaanudki. Kuid lopuks hakkas see mulle meeldima, eriti vorkpallimangud San Marcose lastega, kuigi tavaliselt sai meie voistkond ikka alati pahe :D Kuigi uks kord mangisime Daniela ja Valeriega kolme poisi vastuse ja me ei saanudki nii haledalt pahe :D Valerie oli tudrukutest koige parem vorkpallis. Minul voivad servid vahel paris hasti onnestuda, aga meeskonnamangus olen ma kull vaga hale :D Uks kord mangisime jalkat ja mina olin varavavaht, aga mind vahetati paris ruttu valja, sest ma olin vaga koba varavavaht :D Valeriega juhtus sama lugu :D Ja uks kord mangisime vorku ka Ipo tootajatega(vabatahtlikud versus tootajad siis), aga saime jallegi haledalt pahe :D Jah, vorkpall pole just meie koige tugevam kulg, eriti minu. Korvpalli vabavisked see eest lahevad mul paremini, kuigi kord proovisin Rubeniga vabaviskeid voidu peale teha ja ikka tegi tema mulle ara. Sama juhtus Ivaniga. Nii et ikkagi ei tule mu pikkus ka sellisel juhul kasuks :D Nojah, aga sport pole kunagi mu koige tugevam kulg olnud ju :D
Eelmisel nadalavahetusel pidin siis Iposse jaama, aga valve sujus superhasti ja vaga rahulikult. Ning mul vedas, et see oli koos Enrique ja Angelicaga, sest nemad on toesti supertoredad juhendajad. Enrique ja Rocio on kaks juhendajat, kellel on koige suurem autoriteet, Enriquele utlevad poisid isegi jefe, mida tavaliselt kasutab alluv oma ulemuse kohta. Kuigi Mehhikos kasutatakse seda valjendit tihtipeale ka austuse avaldamiseks, naiteks doña Inesele utlevad nad ka tihtipeale jefa, seega jah. Ning tihtipeale kasutatakse seda valjendit siis, kui teine inimene on vanem, nagu seda on meie armas kokatadi Ines ja Enrique on juhendajatest ka koige eakam. Kuid nagu mul tihtipeale ikka vedama on kippunud, siis tol laupaeva hommikul ei olnud tood, mida nad tavaliselt nadalavahetusel neli tundi teevad, sest toodejuhatajat Luisi ei olnud suure reede tottu, mis monedele mehhiklastele tahendab ka seda, et laupaev on koheselt vaba :D Kuid tanu sellele suurele reedel ei tootanud ka doña, seega laupaeval andsime lastele tortad ehk siis meie moistes saiad, mille vahele nad siis sinki ja juustu panid :D Puhapaeval olime koos San Jose kolme lapse(voi mis lapsed seal enam on, moni juba 19) ja Angelicaga koogis ja tegime suua :D Agnelica, Jaime, Valentin ja Ramiro tegid ikka rohkem suua kui mina, aga jah :D (Ning vahemarkuseks voiks oelda, et nuudseks tean koigi laste nimesid, kes Ipos elavad, vahel voin kull moned kogemata sassi ajada, naiteks utlesin Valentinile Ramiro ja parast sain teada, et nad on vennad :D Ja San Juanis elavad kaksikud ajan ka alati sassi, aga meil on veel uks kaksikutepaar, keda ajasin ka enne sassi, sest molemad elasid San Pedros, aga nuud kolis Ernesto ule ja seega tean ma tapselt, kumb on Enrique ja kumb on Ernesto).
Ning minu nadalavahetusevalve puhul(nagu Davidi oma puhulgi, sest temal oli valve koos Rocio ja Sergioga ning kumbki ei oelnud talle, et ta peaks oosel kell 03.00 ringkaigu tegema) ei pidanud mina oosel koikides majades kaima ja kontrollima, kas lapsed ikka magavad. See viimane ei ole vabatahtlike kohustus, aga koik vabatahtlikud, kellel "veab" ja kes satuvad samal ajal valvesse koos Yescika voi Almaga, peavad seda tegema. Minu meelest on see viimane suht spooky, sest esiteks antakse sulle koigi majade votmed ja siis pead raudselt kuus korda proovima, et lopuks ometi oige voti tuleks(kuus maja, kuus votit). Ja siis kaid veel koigist pimedatest tubadest labi jne. Aga jah, las ta siis olla. Eile ohtul raakisime Valerie, Alma ja Yescikaga natuke ja viimased kaks kinnitasid uhest suust, et koik naissoost vabatahtlikud on Mehhikosse tullesjuurde votnud. Kui Valeriet veel ei olnud, siis Alma mainis, et neil on uks video sellest ajast, mil Valerie sinna joudis ja ta oli kovasti peenem, sama lugu juhtus Evaga, kuigi viimane sai ainult riisi ja frijolesid(oad) suua, sest ta on ju taimetoitlane. Koige ekstreemsem naide oli uhe vabatahtlikuga, kes kolme kuu jooksul vottis 19 kg juurde! Nojaa... Mina end kaalunud pole, aga olen kindel, et kindlasti on kilosid juures, sest kui votsin juurde juba Euroopas, siis Mehhikost ei maksa raakidagi. Kuid lohutuseks voib seda oelda, et koik vabatahtlikud, kellega Almal ja Yescikal parast kontakt on olnud, on oma kodumaal uuesti sama kaalu saavutanud, mis neil enne oli.
Mis siis veel Ipos juhtunud on? Ahjaa, Sergio laks ule nadala aja tagasi ara. Ta lihtsalt ei suutnud enam San Pedro juhendaja olla ja sellest saan ma taiesti aru, sest seal on upris voimatud lapsed. Nuud on meil uus tulevane San Pedro juhendaja Guillermina, kes elab hetkel endises Rafa toas, sest enne toole asumist peab ta ju nagema, kuidas selline too majades toimub ja esimesena saadetakse ta muidugi Rocio juurde, kellel on vaga kova autoriteet. Ilmselt jargmisena saadetakse ta Enrique juurde, sest ka temal on koige suurem autoriteet. Nimelt San Lucase juhendaja Guillermo laks ka eile minema ja Enrique kolib esmaspaevast sinna ning tema maja San Jose jaab ilma juhendajata, aga San Jose ei vajagi juhendajat, sest nad on seal juba suured. Kuid jah, Rocio ja lapsed lugesid soogilauas ule, et uhe aasta jooksul on Ipost ara lainud 15 inimest! Kull juhendajad, kull kontoritootajad jne. Ning ega see aasta erand pole, nii on pea iga aasta. Mina utlen ausalt, et mina ei suudaks olla Ipo juhendaja ja ma imetlen neid inimesi, kes seda suudavad. Sest sealne tootamine on tootamine 24 h, elatakse ju samas majas koos lastega ja kord kuue nadala tagant tuleb ka nadalavahetusel sinna jaada. Nii et jah, minu respekt neile inimestele, see too on raske, aga samas annab see hingeliselt kindlasti midagi nii suurt vastu, et juba puhendumuse parast jaavad moned oma kohale, isegi kui on piisavalt raske.
Mis siis veel? Ahjaa, esmaspaeval kaisime kinos ja vaatasime ara Alice Imedemaal :) Lastele see vist eriti huvi ei pakkunud, sest tegemist oli inglisekeelse filmiga ja seekord jatsid nad keele ka originaalseks ja panid hispaaniakeelsed subtiitrid alla. See viimane oli aga mulle meeltmooda, sest kuigi ma jumaldan hispaania keelt, siis mulle ei meeldi, kui ma ei kuule seda originaalis. Kui ma naen ikka filmis Johnny Deppi ja kuulen mingit veidrat onukest hispaania keeles raakimas, siis pole filmil minu jaoks enam sama vaartust. Film oli lastelik ja armas ning igav ei hakanud, und ka ei tulnud :D
Hetkel ma selle blogi lopetan, aga vbl kirjutan uue kohe otsa, et monedest asjadest veel raakida :) Lisan moned fotod ka :)
No comments:
Post a Comment