Pika blogi algus :)

Eelmisel nadalavahetusel jain Atlixcosse ja seda lihtsalt pohjusel: kuna kaes on kuu lopp ja Jaanika Paanika on jalle pankrotis, ei saanud ta Johni ja Valeriega Pueblasse minna ja seal kaks ood hostelis oobida ning pidudel olla. Kuid kui nuud hasti jarele moelda, siis kokkuvottes ilmselt oligi parem, sest nadalavahetus oli paris tore :)

Laksin reede ohtul Atlixcosse ja kuna mul pitsaisu polnud, otsutasin uhele kenale pitsaaris tootavale kutile lihtsalt mainida, et tal on ilus naeratus :) :D Olen seal varem ka mitu korda soomas kainud ja ta on mulle naeratanud(mina ka natuke ikka), aga ma polnud kunagi temaga rohkem raakinud, kui vaid mis joogi ma pitsa korvale votan jne :) Tegelikult ma pole uldse selline inimene ja tavaliselt niimoodi kellelegi utlema ei lahe(ma olen habelik sellistes asjades :D), siis seekord votsin julguse kokku :) Laksingi ja utlesin, et tal on kena naeratus ja kas ta ei tahaks minuga naiteks millalgi valja minna :D Pitsakutt vaid naeratas ja utles, et kui ta oma pruudile selgitusi jagama ei peaks, siis ta kindlasti tuleks :D Nojaa, loogiline, et sellisel kompul juba keegi olemas on :D Kuid siiski raakisime natuke ja sain teada, et ta nimi on David ja ta on Atlixcos vaid kolm kuud elanud, enne seda elas ta pealinnas, seega Atlixco on tema jaoks vaga rahulik koht, kus elada. Ja sain teada, et ta on 26-aastane ning et ta talle meeldib vaga jalgpall(millisele mehhiklasele see kull ei meeldiks :D). Raakisime kokku mingi 20 minutit, aga siis hakkas pitsaari juba sulgema, pealegi tuli ta pruut talle vastu, seega jatsin viisakalt huvasti ja David mainis, et kui pitsaisu tuleb, siis tean, kuhu Atlixcos poorduda :D :D Jaa... :D

Kahjuks taipasin tol hetkel, et olen viimase combi Iposse maha maganud ega tahtnud toesti oma viimast raha takso peale raisata(ma tean jah, et taksod on Mehhikos odavad, aga hetkel olen ma vaga pankrotis. Onneks pole maikuu enam kaugel). Seega otsustasin jala minna, umbes tund aega(kui kiiresti minna, siis 50 minutit). Ma tean, et oleksin vbl hirmu pidanud tundma, aga ma pole kunagi Mehhikos hirmu tundnud. No ilmselt elan nii rahulikus piirkonnas ka, selleparast on see hirmulavel ka oositi taiesti olematu. Kondisin siis rahulikult, kui jarsku mingi tuup minuga raakima hakkas. Tavaliselt suhtun ma sellistesse asjadesse vaga eelarvamuslikult ning kellegagi jutlema ei jaa, kuid kui ta kusis, et kas ma olen eksinud, siis mainisin, et pole, et tean tapselt, kuhu suundun, sest tunnen Atlixcot juba piisavalt. Sain teada, et ta nimi on Ivan Humberto ja ta on 22-aastane ning on Atlixcos kaks aastat elanud, enne seda elas Pueblas. Kuigi jah, pikkusega polnud teda onnistatud(millist mehhiko meest kull oleks sellega onnistatud, pitsakutt muidugi valja arvatud :D), kuskil 173 cm umbes, nii ta vahemalt utles.. Kuid tuli valja, et tal on suuremal maaral sama teekond mis mul, seega raakisime kogu selle aja. Ivan kusis minult, et kas ma olen uldse marganud, et kui ma tavanal konnin, et siis koik inimesed vaatavad mulle alati pikalt jarele ning mehed vilistavad, autod piibutavad(seda juhtus paar korda ka siis, kui temaga koos jalutasin). Ma utlesin talle, et vahel ei pruugi ma kull asjadest aru saada, aga sellest olen ma juba ammu aru saanud :D Ta saatis mu peaaegu Iponi ara, kuigi ta ise elas mingi 20 minutit enne Ipot. Ja endalegi markamatult olin lubanud laupaeva parastlounal temaga kokku saada :D

Kuid Ipos ootas mind ees jarjekordne "hea ullatus": nimelt jarjekordselt oli varav suletud, aga seekord ei tahtnud ma enam ule ronida, vaid otsustasin altpoolt minna, sest seda varavat saab natuke ules sakutada. Teiste vabatahtlikega on see kergem, sest keegi hoiab varavat uleval ja sina siis ronid sealt alt labi. Aga nuud pidin raske too taiesti uksi ara tegema, seega laks kauem aega ja oleksin peaaegu oma teksad varava teravate orade tottu ara lohkunud, aga onneks seda siiski ei juhtunud :D Niimoodi omistan varsti sissemurdja oskused ju(See oli nali, kes ei peaks aru saama :D).

Laupaeval motlesin pikalt, kas minna Ivaniga kokku saama voi mitte. Lopuks motlesin, et mis mul ikka kaotada on, seega laksin kohale. Olin usna kindel, et ta raudselt ei tule voi hilineb tund aega(nagu mehhiklastele ikka kombeks on). Pidime kell 15.00 kokku saama ja ma joudsin umbes 14.50 kohale ja tema joudis 14.55, mis mind vaga ullatas, sest arvasin, et ta raudselt hilineb :D Kuid ta tootab kesklinnale vaga lahedal asuvas pagariaris, kus ta muub saiakesi ja vahel valmistab neid ise ka ja ta too lopeb 14.30, seega tanu sellele vist nii oigeaegselt joudiski :D

Jalutasime niisama ja istusime kesklinnale lahedal asuvas pargis. Ivan raakis mulle, et ta elab koos oma 17-aastase vennaga ja nooremad vennad elavad koos vanematega Oaxaca maakonnas, Atlixcost 9 tunni kaugusel bussiga. Seega ta neil vaga tihti kulas ei kai, vaid paari kuu tagant ja vahel tulevad vanemad talle ka kulla. Ja niimoodi raakides laks aeg ikka piisavalt kiiresti :) Votsime ohtul ka moned olled ja kui mehhiklased on niisama juba avameelsed, siis mis veel siis raakida, kui nad paar olut on ara joonud :D

(Jatkub, aga hetkel pean minema, sest lounasoogiaeg on kohe katte joudmas).