Ja ongi veel uks nadal moodunud! Selle nadalaga juhtus kindlasti palju, mida nadal aega tagasi poleks kuidagi uskunud. Kuid see selleks. (Sest see pole Mehhikoga seotud).

Eile vaatasime vabatahtlikega filmi Pro Niñose kohta, mis on uks projekt Mexico Citys. Ja uhte teist filmi tanavalaste kohta Mexico Citys. Ja see pani paljugi motlema. Kuidas need lapsed elavad tanaval, teadmata kus nad oobivad ja kuidas liimi nuusutavad... Ning kui Pro Niños tuleb appi, siis nende eesmargiks ongi just see, et kuigi nad ei paku oomaja, vaid on paevakeskus, siis nad tahavad opetada lastele, et tanaval elamine ei ole see oige variant. Ja seda saab teha ainult niimoodi, kui inimesed neid ei aita ega neile raha ei anna. Sest siis on neil motiiv tanavale jaamiseks ja see pole elu. Vot selleparast Siijuve ehk mu organisatsioon ka alati raakis, miks me ei tohiks tanavalastele raha anda.

Eile laksid Ipost ara Simone ja Daniela, viimane nuttis... Danielal oli nii palju pagasit, et otsustas oma magamiskoti Iposse jatta. Kuid jah: nuud oleme ainult kolmekesi: Valerie, mina ja John ning viimane laheb ka kahe nadala parast ara. Kuid saatsime Simone ja Daniela teeni ara ning soovisime neile koige paremat. Nad molemad reisivad kolm nadalat enne Saksamaale tagasi poordumist(Simone koos oma kallimaga ja Daniela uksinda). Kui ma siit juulis ara lahen, siis tunnen kindlasti midagi taolist. Need lapsed on mulle kalliks saanud, ka koige hullema kaitumisega lapsed.

Rociol oli muidu eile sunnipaev ja laulsime talle lastega, aga tema jaoks pole see just koige parem paev: nimelt 13.aastat tagasi tapselt samal paeval suri tema isa... Nii et sunnipaevad pole tema jaoks viimasel ajal midagi nii erilist olnud. Ja taiesti arusaadav ka.

Kuid ma hetkel lopetan, pean kooki jooksma. Ja nuud ilmselt enne esmaspaeva netti ei saa, nii et siis teate :)

Kallid :)