See nadal on olnud hullumeelne, esmaspaeval ja tana polnud doña Inest ka, seega toidutegemine on alati uks suur segadus olnud, eriti tana, kus olid abiks vaid kaks San Marcoses elavat poissi ja teine vabatahtlik Laura(Rocio muidugi kai vahpeal ja juhendas, aga koigil juhendajatel oli koosolek kooliopetajatega). Lisaks sellele on mind kimbutama hakanud kohulahtisus(no kuulge, olen Mehhikos juba ule nelja kuu olnud ja varem pole toit liiga teinud, nuud jarsku siis). Nii et seda nadalavahetust ootan nagu issanda onnistust ja tean, et jargmisel reedel algab mu puhkus.

Ja seda ka, et... Ah, miks uks teatud inimene kull uha kallimaks ja kallimaks muutub?