Eile oli nagu tavaline neljapaev, kuigi "vaikse erandiga". Kui eilse blogi lopetasin, laksin kiiresti kooki(hilinesin nagu tavaliselt 20 minutit), loikasin rahulikult tomateid, mu juhendaja Rocio oli ka koogis tol hetkel ja naitas, kuidas tomateid eriti vaikesteks tukkideks loigata. Doña Ines(meie kokk siis, doña oeldakse austuse margiks ette, nagu meestele oeldakse don) teritas noa vaga teravaks ja ma loikasin rahulikult tomateid... Jarsku loikasin aga paris hullult nappu, seda viimast on minuga varem ka juhtunud, seega panin natuke WC-paberit haavale ja laksin edasi tomateid loikama...
Tol hetkel olid koogis Juan Carlos(San Marcose majas elav poiss) ja doña. Juan Carlos soojendas pliidil just tortillasid ja pannil oli muna, et siis seda tortillade vahele panna ja endale taco valmistada. Juan Carlos pakkus mullegi tacot, pidin ainult pliidi juurde minema, sealt tortilla votma, muna vahele panema ja sellest taco rullima... Laksingi, aga jarsku tundsin, et krdi halb on olla. Vorpisin endale kiiruga taco valmis ja tahtsin ruttu kuumava pliidi juurest minema saada, sest pea hakkas meeletult ringi kaima. Nagin ahmaselt, et seal lahedal on tool ja tahtsin sinna jouda, maletan, et ega palju puudu ei jaanud....
Ja jargmine asi, mida ma maletan on see, et Juan Carlos ja doña Ines olid mu umber ja kusisid, kas minuga on koik korras... Olin koogiporandal kokku kukkunud. Ahmaselt kuulsin veel, et doña utles Juan Carlosele, et too ruttu kontorist kellegi kutsuks. Ja siis kadus pilt jalle eest ja jargmisel hetkel oli minu umber juba palju rahvast: mu juhendaja Rocio, moned lapsed, kontoritootajad ja koik kusisid, mis juhtus, Rocio utles mulle, et kas tean, kes ta on jne... Aegapidi hakkas moistus tagasi tulema ja sain aru, mis juhtunud oli. Rocio toi mulle alkoholi ja maaris kaelale, parast seda ma muidugi toole enam ei jaanud, laksin oma tuppa puhkama ja jatsin ukse praokile ning Rocio toi mulle shokolaadi ning panin oma haavale plaastri. Tundsin end juba natuke paremini, aga ules veel ei tousnud.
Ules tousin natuke enne kella 14.00, soin koos lastega ja laksin tagasi puhkama kuni kella 18.00ni, mil end uuesti normaalselt tundsin. Ma ei teagi, miks kokku kukkusin, kas sellest koogikuumusest voi sellest, et loikasin paris tugevasti nappu ja kuna ma kardan verd... Tana tunnen end juba hasti. Rocio raakis mulle eile, et tema kuulis San Pablo majast(kook asub minu majale vaga lahedal), et koik tormavad kiiruga kooki ja kui ta kisades kusis, mis juhtus, hoikas keegi vastuseks, et vabatahtlik kukkus kokku. Tol hetkel olin ma ainuke vabatahtlik koogis ja selleparast tuli Rocio ka kohe.
Kuid kogu selle asja juures oli tore see, et Valerie ja Laura kaisid kusimas, kuidas ma end tunnen ja lapsed parisid ka minu kohta, Laura pani valisukse juurde isegi kirja, kus tanas, et ta Iposse rohkem nagu sobranna kui vabatahtliku vastu votsin ja soovis, et ma ruttu end paremini tunneksin. Tol hetkel puhkasin ma oma toas, aga Rocio andis kirja mulle edasi. Ma olen elus neli korda kokku kukkunud(esimene kord 11-aastaselt, kui tadi juures kuuma ahju juures pikka aega istusin ja siis ules tousin, siis 14-aastaselt Lounakas, kui mu ode ja tolle sobranna seal riideid ostsid ja mul nii palav hakkas, tol korral kukkusin pea ees otse vastu porandat ja 17-aastaselt oma ekspeigmehe korteris) ja seda kokkukukkumise hetke lihtsalt ei maleta.
Rocio utles, et ehmatasin teised ikka suhteliselt ara ja kui koik mu umber olid, siis kellelgi teisel ei tulnud pahe mulle oelda, et ma rahulikult hingaksin vms, teised olevat rohkem paanikas olnud kui ma ise.
Ja tana tuleb ilmselt rahulik ohtu, sest kuigi ma tunnen end nuud paremini, siis pooraselt tantsimine ei tule ilmselt kone allagi. Polegi enam ammu rahulikke nadalavahetusi olnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Osad inimesed jah ei kannata oma vere nägemist. Ning palavus sinna juurde teeb asja ainult hullemaks.
ReplyDeleteMul endalgi pilt tasku läinud kui mingi ime läbi oma verd nägema satun. :P :D
On öeldud, et sellised inimesed on nõrganärvilised. :P
Haha, siis oleme uhtekad ju :D
ReplyDelete