Jaa, elu on vahel ikka nii kummaline. Ma vajaksin vahemalt viit tundi, et pikka blogi kirjutada, aga mul pole seda aega. Ilmselt votan selle Ipos ette ja salvestan osade kaupa :) Kuid tana kui Dennisega kasikaes linnas kondisin, soitis muidugi Ipoderaci minibuss mooda ja koik lapsed nagid meid niimoodi:D Oh neid jutte nuud kull :D Neil on laupaeviti 1,5 tundi aega, et Atlixcos midagi ette votta, nagu te ilmselt juba ka teate :) Ja nuud kui netikohvikusse korraks tulin, siis tulid osad lapsed ka arvutit kasutama ja kusisid muidugi, et kes see tuup on(lisasin Orkutisse moned fotod ja nad nagid). Ma ei oelnud vastuseks midagi :D
Senikaua aga lisan moned fotod, et te mind ikka taiesti ara ei unustaks :D Moned fotod on tehtud karaokebaaris La Tasca, mis on saanud mu uheks lemmikkohaks, Atlixcos siis. Kui moned kaivad seal laulmas, siis mina kain seal tantsimas :D Ja mis mind eriti ullatab, on just nimelt see, et olen tihtipeale ainukene, kes tantsib (Voinoh, Dennisega siis) ja mehhiklased istuvad niisama. Ja nagu Dennis selle kohta naljaga utleb: "Ja sina veel vaidad, et eestlased on rahulikud? Oled sa ikka kindel, et sa oled eestlane? Sest sinu temperament uletab nii monegi mehhiklase oma :D"
Ja, jaa... Kuigi ma salsat ega midagi tantsida ei oska, siis ikkagi tantsin omamoodi ja eelmisel nadalavahetusel sain uhe suure aplausi osaliseks ka, nagu uks tuup, kes superhasti laulab, ainult minu puhul oli tegemist siis tantsimisega :D Ja Dennis utleb mulle iga kord:"Jaanika, kas sa uldse tead, kuidas mehed sind vaatavad, kui sa tantsid? Kas sa oled seda uldse tahele pannud? Koik on minu peale kadedad, sest tahaksid minu asemel olla, kui me koos tantsime. Voi kui me linnas koos kaime. Mina olen seda kull marganud, et koik mehed sind alati piidlevad." Oh seda Dennist kull :D :D(Hetkel istub ta korvalarvutis ja lisab facebooki fotosid :D Natuke aega tagasi ta kusis, mida ma teen, ma utlesin, et kirjutan blogi. Tema siis kusis, et kas kirjutan temast ka. Ma ainult muigasin ja utlesin, et ta nagunii ei saa aru, mida ma kirjutan, nii et erilist vahet pole, kas mainin teda oma blogis voi mitte :D See viimane oli muidugi naljaga oeldud :D)
Ja tapselt kahe kuu parast samal ajal olen ma juba kodumaal. Teate ju kull, et igatsen teid koiki vaga, aga ma tunnen, et vajaksin rohkem aega, hetkel kull sooviksin, et mu projekt oleks aastane olnud(Mulle pakuti korraks sellist voimalust, aga siis oeldi ikkagi, et saan kandideerida vaid pooleks aastaks, sest Ipoderaci projekt on piisavalt tiheda ajagraafikuga ja aastane projekt osutuks vbl liiga keeruliseks... Mina olin muidugi maininud, et kui saaksin aastaks jaada, siis kindlasti valiksin aastase variandi). Kuid peamine on siiski see, et olen saanud nautida neli kuud oma elu koige suuremat unistust: olla Mehhikos, tantsida nagu segane latiinorutmide taustal, raakida meeletult hispaania keelt(isegi naha unenagusid hispaania keeles ja moelda ning ropendada hispaaania keeles :D). Ja see on koige olulisem. Ma tean, et Mehhiko jaab mu sudamesse igavesti ja need inimesed siin ka, need Ipo lapsed, kes tihtipeale voivad narvi kull mustaks ajada, aga kes sulle teisel hetkel ilusa pildi joonistavad. Ja nii ongi. Olen varem vaid Euroopas olnud, kuid mitte uhegi riigi inimesed ega soogid jne pole mulle nii palju meeldinud kui just nimelt siin, Mehhikos.
Nii et koigile, kes motlevad voi kaaluvad kuhugi kaugemale kas vabatahtlikuks minemisest voi niisama oppimisest voi tootamisest valismaal, soovitan ma kindlasti selle seikluse ette votta. Ning eriti soovitan vabatahtlikuks minemist. Riik ei ole tegelikult nii oluline, oluline on see, mis see aeg sulle anda voib. Mina igal juhul olen superrahul, et selle seikluse ette votsin, kuigi alguses oli mul endalgi hirm, et vbl see koik lendab vastu taevast, vbl see ei lahe onneks. Kuid proovimine on niigi juba pool voitu :) Ja need kaks kuud, mis ma siin veel veendan, lendavad kindlasti megakiiresti, aga uks on kindel: see aeg mu elus jaab mulle alati meelde. Jaavad meelde need alati hilinevad mehhiklased, need megavaiksed combid, kus ma alati pea ara loon, see mehhiklaste temperament ja nende tantsuoskus, need ulimaitsvad toidud(tacod, memelad, tortillad, cemitad, tortad, tamaled jne), see elustiil, kus lihtsalt nauditakse praegust hetke ega moelda nii palju ette, need luhikesed mehhiklased, kelle jaoks ma alati hiiglane olen, need autode vilistamised ja piibutamised, mis mind tihtipeale nii meeletult ehmatavad, et hingetuks jaan, need inimesi tais olevad tanavad, kus sulle koike pahe uritatakse maarida, need turud, mis oositi lahti on ja need toidukohad, kus astud pohimotteliselt teise perekonna elutuppa, kes sind nii viisakalt voorustavad. Ja nii voiks lopmatult raakima jaada.
Kuid hetkel ma lopetan ja tanane ohtu meid vist enam karaokebaari ei vii, kuigi kes teab :D Minust on selle koha taielik fann saanud ja kuigi ma kunagi ei laula, sest ma tean, et minu laulmine viiks inimesed hauda, aga mulle meeldib, kui teised laulavad :) Ja uks tuup laulab seal nii superhasti, et hing jaab lausa kinni ning ta saab alati suureparase aplausi osaliseks ka :) Ja mind teatakse seal baaris juba, sest Dennis tunneb poolt Atlixcot oma muugikoha tottu ja seega tean mina ka juba palju rohkem inimesi :D
P.S: Mul oli siin vahepeal jalatalla all selline vill, et valus oli kondida isegi, aga nuudseks on see onneks ara kadunud. Ning kaela pealt olen ikka megalt ara korbenud, et sealt tuleb meeletult nahka maha. Kuid nuud naeb onneks juba natuke parem valja :)
No comments:
Post a Comment