Nii armas, kui keegi sind esmaspaeva varahommikul kell 08.00 Iposse vaatama tuleb(seda teadsin ma juba enne, et ta plaanib tulla, ta mainis mulle puhapaevaohtul), kuigi tavaliselt sellel kellaajal nagu karu magab ja veel armsam, kui keegi sulle uhel taiesti tavalisel teisipaeval ullatuskulaskaigu teeb(Nagu minule eelmisel teisipaeval tehti kell 16.00 ja samal ohtul kell 21.00 kaisime Ipo lahedal jalutamas) Ja kuigi sa tead, et see koik lopeb tapselt 13.juulil, mil su lennuk ohku touseb(voi varem, sest kunagi ei tea, mis juhtuda voib) ja kuigi sa tead, et tavaliselt sulle ei meeldi sinust natuke luhemad mehed(ja mis siis, et ainult natuke luhemad mehed, sest minu jaoks uks koige esimesi asju, mida ma meeste puhul vaatan, on vaieldamatult nende pikkus!!!), on see koik ikkagi tore.

Ja tapselt niimoodi ongi.

Kuid ma pean nuud kooki jooksma. Hea uudisena voib oelda seda, et meil on nuud uks vabatahtlik juures, seega oleme kolmekesi: mina, Valerie ja Laura, kes on USAst parit. John lahkus ule-eelmisel puhapaeval juba.

Ja seda ka, et laupaevane Atlixco ooklubide avastamine koos Dennise, Valerie ja uhe Dennise sobra Rafaga oli superhea :D Kaisime kahes karaokebaaris ja kahes ooklubis uhe ohtu jooksul ja tantsisime nagu poorased :D