Uks paev veel Mehhikos olla jaanud! Homme kell 20.55 alustan juba Frankufurdi poole lendamist(teil on siis kell 04.55 hommikul juba). Olen hetkel veel Ipos ja umbes kell 15.30 jatan koigiga huvasti. San Pablo majale kinkisin juba fotod ara, mis ma neile malestuseks jatan. Puuduvad veel moned, kes elavad kas San Marcoses voi San Joses ja kellega ma vaga hasti labi sain. Dennis tuleb kell 15.30 mulle siia vastu, et siis tema soprade ja perega huvasti jatta, sest homme hommikul suundume Pueblasse, kus ma oma organisatsiooniga huvasti jatan ja siis sealt edasi otse Mexico City lennujaama. Ma kull utlesin talle, et ta ei peaks Mexico City lennujaama mind ara saatma(meile molemale oleks see kergem huvastijatt), aga ta ei votnud mind kuulda ja mainis, et uksi ta mul kull sinna ohtlikku linna minna ei lase, mis sest et buss viiks otse lennujaama. Sest kokkuvottes olen vaid korra Mexio Citys kainud ja ainult lennujaama nainud. Dennise arvates pole ma millestki nii erilisest ilma jaanud, sest D.F(Distrito Federal ehk ehk Mexico City) pole midagi nii ilusat. Naljakas on see, et ka koikides Euroopa riikides(nagu ilmselt taipasite, siis Mehhiko on ainuke riik valjaspool Euroopat, kus ma viibinud olen), kus ma kainud olen, pole ma kordagi mitte uheski pealinnas kainud. Ei Hispaanias, ei Prantsusmaal, ei Saksamaal. Jaa, naljakas.
Rocio tanas mind tana hommikusoogi ajal ja utles, et olen kindlasti kogu selle kogemuse juures muutunud, rohkem taiskasvanuks saanud. Samuti ta mainis, et ta teab, et suur osa minu sudamest jaab Mehhikosse(ilmselt viitas suurenesti Dennisele, aga muidugi ka Ipo lastele). Ja lapsed tanasid mind ja mina muidugi valasin pisaraid, tundlik nagu ma olen. Viimasel ajal olengi nii omas maailmas olnud, uhelt poolt nii onnelik, et varsti kodumaale jouan, teiselt poolt aga... nagu me koik juba teame.
Soon veel viimast korda Ipos lounat(hetkel on neil suvevaheaeg, algas tana ja joudis kohale suur grupp vabatahtlikke, kes neile suvetegemisi korda hakkavad saatma, neid hakkab tihti vahetuma, uks grupp jaab nadalaks, siis tuleb teine grupp jne).
Kohver on peaaegu koos. Puuduvad veel viimased asjad. Ja tunne on imelik. Mulle vist hakkab alles nuud kohale joudma, et see pool aastat lopeb homme. Pool aastat teistsugust elu, teistsuguseid inimesi, teistsugust toitu(mis mulle omajagu kilosid juurde on lisanud), teistsuguseid pidusid, teistsugust tantsimist jne, jne.
Ja viimane nadalavahetus oli motlik. Dennis utles mulle, et ta uritab sellele mitte moelda, et ma kohe ara lahen, sest kui ta sellele motleb, siis ta muutub vaga-vaga kurvaks. Ta kinkis mulle uhe pehme hiirekese, mis on uliarmas. Jatsin huvasti kasitooturu inimestega ja nad utlesid, et ma neid ei unustaks, et ma Mehhikot ei unustaks. Kuidas saakski seda koike unustada? Olen ulionnelik, et selle pika teekonna ette votsin ja vabatahtlikuks tulin.
Oeh jah. Imelik tunne on sees. Ei oska seda kirjeldada. Ja ilmselt homne paev saab koige raskem olema. Ma tean seda.
Rocio utles mulle mais: Ai, Jaanika, miks sa kull armud mehhiklasse nii ara, kui sa nagunii tead, et varsti ara minema pead? Kuid ma saan sinust aru: selliseid asju ei plaanita ju ette...
Koik Dennise sobrad on mulle ka maininud, et kavatsevad parast minu lahkumist talle toeks olla, eriti Rodrigo.
Ja kuigi sulle voib ju kohale jouda, et sa oled ikka nii krdi noor, koigest 20-aastane, et nagunii leiad kellegi teise jne. Kuid miks see ikkagi nii haiget teeb? Miks?
Hetkel ma lopetan. Kodumaal kirjutan ilmselt viimase(d) blogid sellest, kuidas arasaatmine sujus.
Juba varsti naeme! Ule pika aja saan jalle eesti keelt raakida!
No comments:
Post a Comment