Hüvasti, Mehhiko... Tere tulemast, mu armas Eestimaa! :)

Nagu juba täpitähtedest aimata võite, siis olen ilusti kodumaal tagasi :) Kuigi harjumatu on täpitähti oma klaviatuuril näha, seega kui mu siinses blogis need viimased vahel puuduvad, siis võite mulle andeks anda :D

Hetkel olen kodumaal juba kolm päeva olnud ja nii harjumatu on tagasi olla! Tartu tundub kuidagi nii vaikne ja rahulik, keegi ei müü enam midagi tänaval ja üldse on inimesed kuidagi nii vaiksed ja rahulikud. Kui ma Mehhikos olin, siis vahel ma igatsesin meeletult seda rahu ja vaikust, mis Eestis on ja mida seal pole. Nüüd igatsen ma tihti seda segasumma suvilat ja kära, mis seal alati oli ja mida siin pole. Jah, nii see ongi.

Kuid alustan siiski kronoloogilises järjekorras ja kirjutan oma viimasest päevast Ipoderacis ehk siis esmaspäevast, mil ma sealsete laste ja töötajatega hüvasti jätsin. Sõime veel viimase lõuna koos ja ma olin kuidagi vaikne ja omades mõtetes. Asjad olid juba ilusti koos ja olin minekuks valmis.

Umbes kella 15.00 paiku hakkasin kõigi lastega hüvasti jätma, alustasin San Jose majast, kus elavad kõige suuremad ehk siis nii umbes 16-19-aastased lapsed. Kallistasin kõiki ja kinkisin mõnedele fotod ja Jaimele ühe pehme mänguasja ka(sest sain temaga sealt kõige paremini läbi). Näiteks Osvaldoga ei rääkinud ma selle poole aasta jooksul vist üle kahe lause küll, aga ikkagi kallistasin teda ka :) Kui San Jose juhendaja Enriquega hüvasti jätma hakkasin, hakkasid pisarad iseenesest jooksma. Jaa, raske oli lahkuda ja teadsin, et kui San Pablo lastega ehk oma maja lastega hüvasti jätan(oma maja jätsin nimelt viimaseks), siis saab see kõige raskem olema. Need lapsed jätsid mu südamesse jälje. Ma ei saa öelda, et kõik lapsed seda teinud oleksid, aga paljud siiski.

Käisin muudkui mööda majasid ringi ja kallistasin juhendajaid ja lapsi, käisin kontorist läbi, jätsin töötajatega hüvasti, kinkisin Almale ja Yescikale ühe pildi kogu San Pablo maja seltskonnast. Kõik tänasid mind ja mina tänasin neid. Poleks kunagi uskunud, et nii raske võib Ipost ära minna olla. Ma tean, et mitu korda mõtlesin pühapäeva õhtuti, et jälle hakkab see töö pihta, tahaks juba uut nädalavahetust jne, aga ikkagi.

Lõpuks jõudis siis kätte San Pabloga hüvasti jätta. Tegime grupikalli, kallistasin Rociot, soovisin neile kõige paremat ja nemad mulle. Mina nutsin, mõned neist nutsid. Mind üllatas see, et isegi David kallistas mind, sest tema oli kogu selle aja kõige probleemsem laps ja vahel ta ütles mulle küll, et ta juba loodab, et ma ära lähen jne, kuigi mida aeg edasi läks, seda vähem ebaviisakam ta minuga oli. Nad saatsid mu Ipo sekretariruumi juurde, mis on Ipo värava juures. Seal ootas mind Dennis, kes mind meeletult nutmas nägi. Kallistasin veel sekretär Anitat ja veel paari töötajat ning lapsi veel kord. Dennis kinkis neile kuubiku-ruubiku, mis tal kaasas oli. Kui lapsed olid majja läinud, siis Dennis kallistas mind kõvasti ja pühkis mu pisarad ära. Heitsin veel viimase pilgu Ipole, kus ma pool aastat olnud olin, kus olin nutnud ja naernud, tööd teinud ja tööst viilinud, täpne olnud ja hiljaks jäänud, kus olin isegi ära minestanud. Nii et jah, poole aastaga palju asju ikka :D

Kõndisime siis teele, kus võtsime combi Atlixcosse ja sealt edasi jätsime mu kohvri Dennise korterisse, kuhu tuli külla ka Valdemar(nagu selgus, pole ta nimi ei Valdomar ega Waldomar, vaid hoopis Valdemar), jõime mõned õlled ja rääkisime niisama juttu. Siis suundusime edasi Dennise vanemate majja, kus pidin nendega hüvasti jätma. Ma ei saa öelda, et ma Dennise vanematega just nii hästi klappinud oleksin, isaga vast küll, aga Dennise ema tekitas minus alati mingit aukartust, mingit sellist suurt hirmu. Ma ei teagi, miks niimoodi, aga jah :D

Esmaspäeva õhtul läksime Dennisega natuke tülli. Kangekaelsed nagu me mõlemad oleme, siis ajasime oma õigust taga. Nimelt oli asi selles, et tema oli oma õega kokku leppinud, et läheme Mexico Citysse juba teisipäeva varahommikul, kus ta õde meile natuke ka pealinna näitab(ta õde nimelt elab seal). Mina olin aga juba Yadiraga(Puebla kontori Siijuve töötaja) kokku leppinud, et näen teda teisipäeval kella 12.00-13.00 vahel ehk siis tollel kellaajal oleksime pidanud veel Pueblas olema ja mitte juba Mexico Citys(mu lend läks Mexico Cityst kell 20.55, seega umbes kell 18.00 oleksin pidanud lennujaamas olema). Siis hakkas Dennis ajama, et alati teen mina mingid plaanid ja mainin talle viimasel hetkel ja alati peab kõik olema nii nagu mina tahan. Minul läks hari muidugi punaseks ja ma ütlesin talle, et lõppude lõpuks tema ei küsinudki minu käest ja lõppude lõpuks on see minu otsustada, sest mina lähen minema ja mitte tema jne. Lõpuks siis ei rääkinud me enam omavahel ja mulle jõudis kohale, et kui loll on ikka viimasel õhtul niimoodi tülitseda, aga mu eneseuhkus ei lubanud andeks paluda. Eks me mõlemad olime selles tülis omajagu süüdi, aga mina ei tahtnud esimest sammu teha, et ära leppida. Lõpuks tegi selle sammu siiski Dennis ja me mõlemad palusime andeks, et nii lollid oleme ja just enne mu äraminekut niimoodi tülitseme(kuigi olime varem ka tülitsenud, aga mitte nii palju) Aga jah, Dennisega on asi just see, et me mõlemad oleme hästi suured vihastajad, domineerivad ja solvujad ning kaks kõva kivi just head jahu ei jahvata ju :D

Teisipäeval hakkasime siis hommikul Puebla poole minema. (Aa, unustasin mainida, et esmaspäeva õhtul jätsin Tapia ja Alfredoga ka hüvasti). Ja enne seda jätsin Rodrigoga ka hüvasti. Ütlesin talle kui Dennise paremale sõbrale, et ta ikka tema eest hoolt kannaks(Kunagi ma vist mainisin, et Dennise parim sõber on Raul, aga see polnud niimoodi, sest Raul osutus päris silmakirjalikuks inimeseks). Rodrigoga oligi see naljakas lugu, et alguses ei tundunud ta mulle üldse tore inimene, aga jah, esmamulje kipub minu puhul alati suht petlik olema :D

Läksime siis Pueblasse ja Siijuve kontorisse, jõime seal teed ja jätsin Yadiraga hüvasti, Siijuve direktoril Rasjidal oli tol hetkel puhkus, seega teda ma siis ei näinud. Yadira mainis mulle, et ta ise läheb 15 päeva pärast Siijuvest minema, sest ta läheb Veracruzi lähedale(vist?) oma kallimaga kokku elama. Et ka tema jaoks saab üks eluperiood läbi. Ta nimelt töötas Siijuves üle kahe aasta.

Kell 14.00 võtsime bussi Mexico City poole. Me ei läinud otse lennujaama viivale bussile, vaid võtsime suuna TAPOsse(Nagu CAPU Pueblas ehk siis bussijaam). Ma magasin bussis suht pikalt, aga kui juba Mexico Citysse jõudsime, siis olin juba üleval. See linn on ikka tõesti megasuur! Meie kõrval kuulas keegi väga kõvasti muusikat ja tuli üks kurb hispaaniakeelne laul( a la sõnad kõlasid niimoodi, otsisin googlest selle laulusõnad üles: Sin ti amor, todo es un desastre, me siento vacio, la vida no es vida, ya nada es lo mismo, sin ti... salir en la calle no tiene sentido, hay tantos recuerdos que le dan muy duro a mi corazon. Tõlge siis: Ilma sinuta, mu arm, kõik on üks katastroof, ma tunnen end tühjana, elu pole elu, mitte miski pole enam seesama, ilma sinuta... tänavale minemisel pole mõtet, on nii palju mälestusi, mis mu südamesse jälje jätavad. Dennis hakkas kaasa laulma ja järsku nägin ta silmades pisaraid, mis mööda põski voolama hakkasid. Käskisin tal mitte kaasa laulda ja kallistasin teda. Ja endalgi hakkasid pisarad voolama.

Mexico Citys saime ta õega kokku ja läksime ning tegime kiiret tutvust seal asuva Ladina-Ameerika kõige suurema torniga. Oleksime veel zocalole(kesklinn) ka läinud, aga metroos tuli seisak, see ei liikunud edasi ja seega otsustasime tagasi bussijaama minna, et sealt mu kohvrid võtta ja taksoga lennujaama minna, sest kell hakkas juba 18.00 saama ja mul pidi juba check-in algama. Kuid Mexico City metroo on omamoodi elamus, olin varem elus vaid Barcelonas metrooga sõitnud ja kui ma juba arvasin, et seal võib palju rahvast olla, siis panin küll omadega täiesti mööda :D Minu jaoks oli metroopeatustes megalt rahvast, kuigi Dennis ja ta õde kinnitasid, et see pole veel midagi, sest tipptundidel on kõvasti rohkem. Aga sealne metroosüsteem on siis selline, et kui tahad kindlas peatuses väljuda, siis pead lihtsalt sõna otses mõttes trügima ja inimesi peksma, sest ega muidu välja tõesti ei saa. Ei ole olemas sellist viisakusreeglit, et kõigepealt lastakse inimesed välja ja siis minnakse sisse. Käib selline tohuvabohu, et mõned inimesed võivad oma plätudest ka ilma jääda(mul olid ka plätud jalas, aga mul siiski vedas). Dennis mainis mulle enne väljumist, et ma nüüd täiega lükkaksin ja mina olen ikka sellistes asjades tagasihoidlik ega tihanud inimesi niimoodi pushima hakata, aga mul ei jäänud muud üle, pealegi aitasid ta õde ja tema kaasa, et kiiremini sealt välja saaksime. Ma olin sellest metroosüsteemist kuulnud, aga jah, seda ise kogeda oli ikka omamoodi asi :D Mehhiklaste jaoks on see igapäevane asi, seega ei midagi erilist. Ja pilet on krdi odav ka, kõigest kolm peesot! Ja hind on ikka sama, võid sõita ühe peatuse või ka tund aega, hind sellest ei muutu. Mulle öeldi, et varem oli see hind üldse alla kahe peeso, seega seda hinda oli viimasel ajal tõstetud. Kui Eestis midagi nii odavalt saaks!

Jõudsime lennujaama juba siis, kui mu check-in käis, seega hüvastijätt oli lühike, mis kokkuvõttes oli isegi hea, sest see ei andnud meile kummalegi aega kurbust tunda. Rahvast oli palju, sest sellistel lendudel on ju alati kõik kohad bookitud. See kord sain akna poole istuma, sest olin netis endale vastavad kohad ka ära bookinud. Lend sujus ilusti ega hilinenud, kokku kestis see 11 tundi. Sealt edasi tuli Frankfurdis muidugi oma 40 minutit kõndida, et Stockholmi lennule saada, olenemata sellest, et tegemist on sama terminaliga, aga jah, Frankfurdi lennujaam ikka nii meeletult suur ju. Stockholmi lend hilines 20 minutit, aga mitte rohkem. Ja kiituseks võiks mainida, et Estonian Air on vahepeal edasi arenenud :D Nimelt mu viimasel lennul Stockholmist-Tallinnasse pakuti isegi ühte kalevi kommi tasuta ja sai valida, kas tops vett või kohvi ka :D Varem oli öeldi ikka ainult: "Maksta saab kas kroonide või eurodega..." :D Teised lennufirmad pakuvad kas või mõne sandwichi, isegi lühikestel lendudel. Estonian Air ei paku seda isegi 2,5-tunnisel lennul(Stockholm-Tallinna lend on umbes 45 minutit) midagi, see tähendab varem siis ei pakkunud, aga poole aastaga on siiski see asi paremaks läinud :D

Eestis oli kuidagi kummaline olla. Kuidagi nii rahulik ja vaikne. Võis isegi oma mõtteid kuulda :D Tulin siis otse lennujaamast bussiga Tartu poole ja kui telefon helises, arvasin, et olen endiselt lennukis ja tekkis paanika, et olen oma mobla sisse jätnud, aga siis meenus, et me olen juba kodumaal ja bussis :D

Nüüdseks olen siis juba esimesed peod Eestis üle elanud: Ristiisas(lahe, lahe vanakooli eesti muusika) ja Püssirohukeldris, kus see kord nii äge polnud, muusika oli jama või jõudsime meie just valel ajal sinna. Ja eestlased oskavad küll pidu panna ja nii hea oli jälle olla oma kodumaal ja pidutseda :) Kuigi jään igavesti mehhiko pidusid igatsema, siis kodumaapeod on ikka ületamatud :)

Ja nagu ma varem ka juba öelnud olen: kui vaid võimalus tekib, siis külastage Mehhikot! Ma olen alati maininud, et see on mu unistuste riik olnud ja jääb selleks ka edasi. Kunagi tahaksin kindlasti tagasi pöörduda(loota ju võib, kuigi seda niipea kindlasti ei juhtu :D), sest seal on, mida avastada. Ja need inimesed seal... on nii sõbralikud ja toredad! Ja sealne elu on kontraste täis, mis just Mehhikole nii omane on.

Mehhiko jääb alati mu südamesse, alati!

Lisan siia blogisse ka veel mõned fotod.

Ja seda võin ka mainida, et Mehhiko hilnemiskomme on mulle kahjuks või õnneks külge hakanud, sest olen suutnud juba hilineda, esimene kord 27 minutit ja teine kord juba üle poole tunni. Ma loodan, et saan oma täpse Jaanika siiski Eestis tagasi, sest varem olin küll väga täpne, jõudsin pigem varem kui hilinesin. Ma loodan, et andestad mulle, Maarja, et hilinesin :) Aga jah, pool aastat elada keskkonnas, kus ajal pole nii suurt tähtsust, kipub siiski külge jääma ning see pole üldse hea, ma tean seda.

Ja siinkohal mu seiklus lõpebki. Kindlasti oleksin võinud rohkem Mehhiko ajaloost ja kultuurist kirjutada, kindlasti oleksin võinud rohkem Mehhikos reisida(kui raha oleks rohkem olnud, siis kindlasti oleksin reisinud ka), kindlasti oleksin võinud oma blogi huvitavamalt kirjutada jne, jne, jne. Ma ei ütle, et see siin on igavene hüvastijätt, sest ma olen noor ja kes teab, äkki tulevikus juhtun jällegi kuskil pikemalt ära olema. Never say never. Kuid hetkel siis, adios amigos! Que les vaya bien! :)

Igavesti teie Jaanika Paanika :)

P.S: Ma pole veel eesti kellaajaga ära harjunud, sest hetkel on kell 04.52 hommikul ja ma peaksin rahulikult põõnama, aga ma olen üleval, sest Mehhikos on kell 20.52 :D Ja hetkel on siin Eestis ikka täielik kuumalaine, Mehhikos oli tänu vihmaperioodile hea jahe, nii 22 kraadi sooja päeval, aga jah, siin viskab ikka oma 34 ju ära ning selline tappev palavus magada ka ei lase :D :D

P.S 2: Ma ei tea, mis nende kirjastiilidega juhtus, aga ma ei saa neid samaks, seega jääb see kahjuks või õnneks niimoodi.