Ja eile oli kuidagi emotsionaalne ohtu. Liigagi emotsionaalne. Ta utles, et sai vist tegelikult ka esimest korda aru, et ma varsti ara lahen, et varem see tundus kauge tulevik, aga nuud on see varsti kaes. Ning ta nuttis, mitte vaikselt, vaid nagu vaike laps. Ja mina... Ja mina nutsin ka, aga vaikselt. Ja sain aru, et mehhiko mehed ongi vist nii emotsionaalsed kui seebikates, vahemalt tema kull. Kuigi uks tema sober Rodrigo on kull selle taielik vastand, ta tundub veel kinnisem kui eesti mees :D Aga see oli siis vahemarkuseks...
Parast laksime Dennisega valja, ta tahtis oma kurvast tujust valja saada. Istusime ja joime olut, see viimane pole vist eriline ullatus :D Ja ikkagi oli kuidagi nukker meeleolu. Ma utlesin talle, et ukskoik kui vaga ma ka Mehhikot ei armastaks, Eestit ma jumaldan, sest viimane on mu kodumaa. Ta utles, et ta teab seda. Ta raakis palju ja mina... Mina ei raakinud palju. Ma ei osanud midagi oelda. Ta utles, et poleks kunagi uskunud, et niimoodi tunda voiks. Ja esimest korda elus ma vist toesti moistsin, et tahendan talle midagi. Mul on tihtipeale eelarvamused meeste suhtes, eriti mehhiko meeste suhtes.
Jaa, Mehhiko on rohkem nagu elukooli asemel olnud. Aga seda ainult koige paremas mottes! Jaan seda koike ainult naeratus naol maletama! :)
P.S: Siinkohal tervitaksin koiki eesti vabatahtlikke, kes kuskil valismaal on! Kristit Keenias, Olgat Ecuadoris, Siimu ja Karti Moldovas, Katrinit Portugalis jne, jne :) Nautige oma vabatahtlikuks olemist! :) Loen teie blogisid suure huviga! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment