Tana sattusin hispaania keelest tullest sama juhi peale, kes megalt kiirustas!(See, kes 15-aastane valja nagi). Ja ikkagi palusin molemad korrad, et bussijuhid mulle mainiksid, kus ma maha pean minema, sest ma toesti ei taba veel ara. Pealegi tihtipeale istun seljaga soidu poole ja naen vaid korval soitvat autot, sest aknad on nii megamadalad. Nii et jah... Kuid nalja saab, kui peaksin sama juhi otsa uuesti koperdama, sest siis hakatakse mind vist uheks koige pikemate juhtmetega turistiks pidama :D

Aga jah... Ausona, tanane tagasisoit pani mul seest keerama, sest ma tundsin nagu oleksin Ameerika magedel. Ja mehhiklased ei tee teist nagugi, nad on sellega nii harjunud. Aga onneks pole ma parast seda uhte korda enam bussis seisma pidanud, sest siis pean end pooleks vaanama, ausalt ka! Pikk inimene pole hea olla, kui pead sellises camionis(vaike marsa moodi linnaliinibuss hispaania keeles) soitma.

Ja mida ma veel oelda tahtsin? Seda, et siinsetes suurtes kauplustes ei pea klient ise enda asju kilekottidesse panema, seda tehakse sinu eest! See viimane on aga super, sest kui jarjekorrad, siis seniks, kuni sa makstud saad, on keegi juba sinu eest su asjad kilekottidesse pannud. Ning kilekottide eest maksma ei pea, need antakse alati tasuta kaasa.

Ja seda ka veel, et mul on iga oo kaisus Marjuska isetehtud lehmake Mumu ja Aini kingitud podrake. Nii et midagi oma kallitest inimestest on mul alati enda juures!

Ma nuud lopetan, varsti tuleb jalle sammud hispaania keelde seada.

Adios amigos!