IPODERAC

Jain siis Ipoderaci juurde. Esmaspaeval arkasin kell 07.00 ules, sest pidin juba kell 10.00 Siijuves olema ja sealt edasi pidi Jorge mind Ipoderaci viima. Hommikul panin veel viimased asjad kokku, mida puhapaeval teha ei joudnud, selleparast nii vara arkasingi.

Narv oli ikka paris suur ees, sest mul polnud ju vahimatki aimu, mis mind seal ees ootab. Vaid mingisugune ahmane kujutis. No tegelikult mingi aimdus ikka oli ja teadsin, et graafik saab karm olema.

Viimasel hommikul jatsin oma perega huvasti ja Ariadna utles, et kui peaksin Pueblasse juhtuma, voin vabalt teada anda. Ariadna laheb ise paari nadala parast Dubaisse toole, terveks aastaks kodumaalt eemale. Ta on varem Ameerika Uhendriikides kolm kuud tootanud ja ta vend Javier tootas paar kuud Hispaanias.

Siijuvesse joudsin muidugi 10 minutit varem, sest ma lihtsalt alati arvestan ajavaruga :D Yadira(Siijuve tootaja jarjekordselt) oli mind juba reedel hoiatanud, et ilmselt jaab Jorge hiljaks, seega valmistusin teda ootama. Kuid ta hilines vaid 10 minutit! Ja mehhiklased, kes hilinevad ainult kumme minutit, on tegelikult ikka vaga tapsed :D

Yadira soovis mulle veel edu ja mainis, et ma kindlasti kirjutaksin, kuidas mul Ipoderacis asi edeneb jne. Lubasin seda kindlasti seda! Ja soit voiski alata! Uhelt poolt olin vaga ootusarevil, sest uued asjad on alguses ikkagi harjumatud.

Joudsime Iposse(edaspidi Ipoderaci luhend) natuke enne kell 11.00. Kontorist astust valja Jessica, kes hakkas mulle ja Jorgele asju selgitama. Nuud annaksin teilegi Ipoderacist vaikse ulevaate, et teil asjast parem ettekujutus oleks :) Nimelt Ipoderac on asutus 7-19 aastastele poistele, kes on enne kas tanaval elanud voi kelle vanemad on nad huljanud voi kelle perel on igasugused muud probleemid. Kokku on Ipos siis kuus maja ja enamasti on need jaotatud vanuste jargi ehk siis uhes majas elavad enam-vahem samavanused lapsed, kuigi on ka erandeid. Kui 12-aastasel poisil on koolis koik hasti, kaitumine Ipoderacis on suureparane ja teeb oma tood hasti, siis voib ta samas majas elada ka koos 15-aastaste poistega. Koik oleneb konkreetsest juhtumist. Majad on erinevat varvi ja neil on nimed. Koige pisemate maja nimi on San Juan ja seal on hetkel kaks vabatahtlikku(August USA-st ja Eva Saksamaalt) pluss uks juhendaja. Edasi tuleb maja nimega San Pedro, kus veel nadala alguses oli uks juhendaja ja uks vabatahtlik(Valerie Saksamaalt), aga kuna juhendaja otsustas kolmapaeval lahkuda, siis hetkel on seal vaid uks vabatahtlik ja uks suurtest poistest abiks. Kuid sellest raagiksin natuke hiljem. Edasi tuleb Sab Pablo, kus on hetkel kaks vabatahtlikku(Rafa Saksamaalt ja Jaanika Paanika Eestist :D) pluss uks juhendaja. Mina olen siis vabatahtlik majas, kus elavad poisid vanuses 12-15. Tegelikult ainult Ruben on 15, seega uldiselt on vahemik 12-14. Siis tuleb San Lucas, kus on hetkel uks vabatahtlik(John USA-st) pluss juhendaja. Ja parast neid tulevad majad San Marcos ja San Jose, kus on ainult juhendajad, sest nii suured enam vabatahtlikke eriti ei vaja. Kui on palju vabatahtlikke, siis on seal ka moni, aga eelisjarjekorras vajatakse vabatahtlikke siiski koige pisematele. Ehk siis hetkel on Ipoderacis kokku kuus vabatahtlikku(Kolm Saksamaalt, kaks USA-st ja uks Eestist, kolm noormeest ja neidu siis).

Kuid mis on Ipoderaci mote siis? Anda neile noormeestele uus voimalus, et nad uuesti samale teele ei langeks. Ja reeglid on karmid ja poisid teavad seda superhasti. Kui nad vastavalt ei kaitu, voidakse neid Ipost valja visata. Aratus on koigile 05.30(sellega oli mul alguses upriski raske harjuda :D Onneks kui mul hispaania keeled olid, siis arkasin kell 06.00, seega natuke olen juba harjunud). Koigepealt kaivad poisid pesemas, siis soome koik suure laua taga hommikust(poisid, vabatahtlikud ja juhendaja siis), siis puhivad poisid terve maja harjaga ule ja pesevad ule, koigil poistel on oma kindel ulesanne, mida nad tegema peavad ja see vahetub nadalati. Kaks tukki pesevad nousid. Parast hommikusooki peavad oma toa ara koristama ja end kooliks ette valmistama, sellel ajal on vabatahtlikel pisikene vaba aeg.

Kooliminek algab natuke enne 08.00, vabatahtlikud ja juhendaja saadavad poisid Ipoderaci bussini, mis neid kooli viib. See buss asub Ipoderaci territoorimul ja on iga aripaeva hommik valmis neid sinna viima. Moned ei kai Atlixcos koolis, vaid lahemal ja nemad lahevad koos uhe vabatahtlikuga jala, sellel nadalal langes see saatmise liist Johnile.

Kella 08.00st- 10.00ni on vabatahtlikel vaba aeg, seega enamasti istun ma siis netis :) Aga kuna kontor avatakse alles kell 09.00 ja kuna tegemist on mehhiklastega, siis veel hiljem, seega ma eriti palju netis olla ei saa. Kella 10.00st laheb iga vabatahtlik oma toimkonda toole: saab naiteks koogis kaasa aidata, pesula, kitsedega jne :) Selle toimkonna sain ise valida ja votsin koogitoimkonna! :D Ime missugune, sest ma ju absoluutselt suua teha ei oska? :D Tegelikult koogitoimkonnas peab ainult loikama ja aitama ja Doña Ines ehk Ipoderaci kokk on supertore inimene! Selles toimkonnas olen koos Valeriega. Kell 13.00 lopeb too ara ja umbes tunnike on vaba aega, siis hakkavad poisid koolist saabuma. Koigepealt soome siis koik koos ja hiljem lahevad poisid ja vabatahtlikud ning juhendajad veel kuhugi appi. Seda toimkonda ma ise kahjuks valida ei saanud, seega juhtusin puulehtede koristamistoimkonda ja machetede meeskonda :D Machetesid kasutatakse siis pika rohu mahaloikamiseks. Ega ma siiamaani seda veel paris hasti teha ei oska, aga voin end lohutada sellega, et vahel me koristame puulehti ja machetedega iga argipaev jandama ei pea :D Mingi kaks korda nadalas vist ja 45 minutit ainult paevas.

Parast seda tood lahevad koik oma majakestesse ja algavad poiste koolitood, kus vabatahtlikud ja juhendaja abiks on. Ja alati jaab neil just matemaatikas nii palju asju teha! Matemaatika on mul vaga nork, seega uritan rohkem inglise keeles ja hispaania keeles abiks olla. Hispaania keeles muidugi kusin enne Rociolt ule(meie maja juhendaja), sest voib olla panen ise puusse :D Ning tegelikult see harib mind ennastki, sest niimoodi opin hispaania keeles isegi ju :) Aga jah, matemaatikas on kovaks abiks neile Rafa, sest viimane on selles vaga tark. Ka Rociole meeldib matemaatika rohkem kui hispaania keel. Ja need kodused tood votavad tihtipeale oma 2,5 tundi aega ja ongi kaes ohtusoogiaeg! Ja kuna Rocio armastab soogilauas alati palju raakida, siis kestabki soomine pea uheksani valja. Ja siis kordub sama, mis kolm korda paevas poistel kordub: koristatakse koik toad ara ja pestakse ule, pestakse noud ara jne. Graafik on neile karm ja ega puhkamiseks aega ei jaagi, nadala keskel vahemalt kull mitte. Nadalavahetusel, laupaeval siis peavad poisid neli tundi kuskil oma toimkonnas tootama ja nad saavad selle eest pisikese rahasumma, mida nad voivad siis kas ara kulutada voi koguda. Laupaeva ohtul lahevad koik Ipoderaci poisid Atlixcosse ja kulutavad oma teenitud raha(muidugi on keegi juhendajatest voi kontoritootajatest kaasas). Ja puhapaeval on neil siis taiesti rahulik paev, kus mingeid kohustusi ei ole. No nadalavahetusel saadetakse uks voi kaks suuremate majade poistest valvuriks, sest juhendajatel ja vabatahtlikel tookohustusi pole. Ainult paar Ipo tootajat on nadalavahetusel valves, vahel on see moni juhendajatest, vahel kontoritootaja.

Selline naeb valja siis minu tavaline paev Ipoderacis. Nuud on selliseid paevi juba neli olnud, sest esimene paev oli muidugi natuke vabam. Aga mitte selleparast, et uus vabatahtlik kohale joudis, vaid hoopis selle tottu, et uks tootaja Miguel otsustas Ipoderacist lahkuda ja tema auks korraldati suur arasaatmine, koik vabatahtlikud ja poisid ning juhendajad kogunesid uhte teise majja, mille nime ma hetkel ei maleta, aga eks ta midagi Saniga oli. Seal majas toimuvad koikide majade koosviibimised ja istumised. Ja sellel esmaspaevasel soomingul tanasid koik Migueli tema tehtud too eest, ta oli Ipoderacis abiks neli aastat. Ja nagu selle nadala jooksul kuulnud olen, siis neli aastat Ipoderacis on juba veteran, sest paljud tootajad ule kolme aasta vastu ei pea. Juhendajatel on ikka pinge peal, sest nemad saavad alati kogu jama kaela ja ilmselt selle tottu nad siin pikalt vastu ei peagi. Ja Miguel muidugi mainis, et meil on uus vabatahtlik ja pidin end koigi ees tutvustama :D Aga mu nimi on siiski koigile veel suur musteerium, nii et Rocio kutsub mind ja Janniks(ta haaldab seda Haani :D :D) San Pablo poistel ehk minu maja poistel on see nuud enam-vahem selge, kuigi uhel Davidil veel mitte(meil on kaks Davidit) ja ta utleb alati vabatahtlik :D

Need viis paeva siin on lainud mones mottes paris kiiresti, aga samas ka kullaltki aeglaselt. Eks ma olen Rafalt ja teistelt vabatahtlikelt palju informatsiooni kusinud, et kuidas ja mis tapsemalt jne. Koige kauem on hetkel siin olnud August, ta joudis siia septembri alguses ja laheb siit ara martsis, parast seda joudis siis Valerie, septembri lopus ja ta laheb ara ka septembris, sest tuli siia aastaks. Siis joudsid siia Rafa ja Eva, kes on paar, nemad joudsid siia millalgi oktoobri alguses ja lahevad ara martsi lopus ehk siis tulid pooleks aastaks. Parast teda joudis siia John, tema joudis jaanuari alguses, seega on tema ka veel usna uus. Ja siis joudsin mina :) Jargmisel reedel tuleb meil uus vabatahtlik Hispaaniast. Septembris-oktoobris oli vabatahtlikke tervelt kumme, aga koik on lahkunud. Enamasti tullakse siia neljaks kuni kuueks kuuks, vaga harva aastaks. Valerie on vist uks vahestest, kes aastaks siia tuli. Ja aprillis oli neil siin viis vabatahtlikku, aga kui seagripp laineid votma hakkas, otsustasid koik tagasi oma kodumaale poorduda. Ja kui August septembris siia joudis, oli ta pea kolm nadalat taiesti ainuke vabatahtlik :D

Need viis paeva on olnud omamoodi kogemusterikkad nagunii. Rocio on poistega vaga karm ja alguses tundus ta mulle kuri, aga tegelikult pole see uldse niimoodi. Ta on sudamlik inimene, aga nendega peabki lihtsalt tihtipeale karm olema. On olnud ka emotsioonirikkaid hetki. Naiteks teisipaeva ohtul kusis Alejandro jarsku, et kas Rocio teab, mis on tema elus koige valusam hetk olnud. Ja kui Rocio kusis, et mis see on, siis Alejandro vastas, et see kui ta vanemad surid. Parast seda hakkas Rocio raakima sellest, kuidas tema isa suri tapselt tema sunnipaeval ja elu on vahel lihtsalt nii karm, aga Alejandro ei tohi moelda, et ta vanemad ta hulgasid. Lopuks olid enamikel poistest pisarad silmas, minul endalgi, sest sellised asjad mojuvad mulle vaga, Rafa oli vaga tosine ja ka Rocio oli nutma puhkemas.

Kolmapaeval meisterdas Alejandro mulle koolis lumehelbekese, mis oli eriti armas :) Kolmapaeval saabus meie majja ka uus poiss Sergio ehk siis hetkel on meil kaheksa poissi. Kuid see arv suureneb nuud jargmisel nadalal, sest kuna San Pedro juhendaja David(kes on juhtumisi meie juhendaja Rocio kallim) otsustas Ipoderacist lahkuda. Tal sai nimelt korini, et kogu Ipoderaci juhtkond tema ja Rocio suhetesse sekkub ja koik taga raagivad, kuigi nad on juba 35-40-aastased. Ka Rociole kaib selline asi narvidele, aga siiamaani pole ta veel ara otsustanud minna. Koige kurvem selle kogu loo juures oli see, et David ei jatnud poistega isegi huvasti, kuigi oli ule aasta nende juhendaja olnud. Ja kui poisid koolist tagasi joudsid, siis nad ei saanud aru, miks David niisama minema laks. Valeriele oli need paevad paris rasked, sest uks San Pedro poistest tahtis pogeneda ja teine tuli meie majja nuttes ja paris Rociolt aru, et miks tema peigmees niimoodi minema laks. Rocio ise on Ipoderacis kaks aastat tootanud, seega ka juba paris pikalt ja ta mainis meile avalikult soogilauas, et ta voib-olla plaanib millalgi lahkuda, et ka teda ajab see juhtkond siin narvi jne. Ehk siis draamasid on palju. Ma siis uurisin Rafalt, et kas vabatahtlikega ka vahepeal karjutakse nagu juhendajatega, siis Rafa mainis, et vabatahtlikega mitte, sest nemad ju siinse too eest palka ei saa. Aga jah, Davidi ja Migueli lahkumine ei jaanud ainukesteks. Reedel lahkus ka toodejuhataja Luis ja veel paar tukki plaanib lahkumisavalduse vist lauale visata. Ja nuud on Ipoderac paris raske portsu otsas, sest kui koik juhendajad niimoodi korraga ara lahevad, peab ju midagi valesti olema?

Aga jargmisest nadalast saab San Pablo kindlasti paar poissi juurde, sest kuna San Pedrole pole uut juhendajat leitud, siis jagatakse tolle maja poisid teiste majade vahel ara. Ja kuna vanuseliselt on see koige lahemal just meie majale ehk kollasele San Pablole, siis ilmselt on meil paaril jargmisel nadalal rohkem poisse, uus juhendaja tuleb millagli paari nadala parast(kui tuleb). Senikaua laheb Valerie Johnile San Lucasesse appi ja hiljem poorduvad Valerie ja uus vabatahtlik tagasi San Pedrosse.

Ja jargmised kaks nadalat oleme Rocioga kahekesi, sest Rafa ja Eva(ehk siis August on San Juanis ka kaks nadalat ainuke vabatahtlik) laksid koos puhkama. Ning kui Rafa tagasi tuleb, siis laheb Rocio puhkusele kaheks nadalaks ja oleme Rafaga kahekesi. Alguses plaanis Rocio votta niimoodi puhkuse, et nadal oleks Rafaga kattunud, aga hiljem motles siiski umber. Nii et Rafa ja Rocio ei nae omavahel kuu aega. Ja muidu on vahel vabatahtlikel nadalavahetus valve ka, aga see juhtub vaga harva, enamasti on see siiski juhendajate vahel ara jagatud.

Ja minu vaba aeg algab siis reedel kell 19.00 ja lopeb puhapaeval kell 19.00 ehk siis pean puhapaeva ohtul kell 19.00 tagasi olema. Rafa mainis, et kord joudis ta puhapaeval kell 21.30 tagasi ja Jessicaga oleksid ilmselt jamad tekkinud, aga Rocio oli Rafat kaitsnud ja oelnud, et ta on vabatahtlik ja pealegi, on neil ka oma elu jne. Rocio utles, et tema saab vaga hasti vabatahtlikest aru, et ta teab, mida tahendab olla eemal oma perekonnast ja sopradest, sest ta ise on ka valismaal elanud ja tootanud. Ja selle tagaraakimise jutu lisaks: Rocio mainis, et tema ei lahe kunagi Eva ja Rafa ukse taha koputama, kui neil vaba aeg on, et mis nad siis nuud seal teevad, et paarike jne, suured inimesed ju siiski! Kuid nii kui tema kas voi Davidiga jalutas, hakkasid jutud jalle peale jne.

Eile siis laksimegi teiste vabatahtlikega valja, neljakesi siis, sest Rafa ja Eva laksid juba oma puhkust nautima. Kaisime Atlixcos, koigepealt soomas ja parast uhes vaikses baaris, kus kahjuks tantsida ei saanud. Mina oleksin kull tantsida tahtnud, aga samas loogastuda oli kull hea, sest nadal oli paris pikk olnud. Eks alguses on muidugi harjumatum ka. Ja seal arutasime ka seda, et kui moni nendest suurematest poistest peakski endale neiu leidma, siis kerge see ei oleks, sest nad ei saa ju nadala keskel uldse Ipoderacist valja, ainult nadalavahetustel ja seda ainult kolmeks tunniks.

Loogastav ohtu oli, kuigi enne sudaood olime juba tagasi. Ja siis vajusin ma magama nagu nott, ausalt ka! Kuid loomulikult olid poisid juba kell 07.00 uleval ja vaatasid elutoas telekat(see on Rocio isiklik telekas, aga nadalavahetusteks paneb ta selle elutuppa, et nad saaksid seda vaadata). Eks ma siis kuulsin ka, sest see larmas meeletult. Ja praegu on meil kaks poissi kas San Marcosest voi San Josest valvamas, need koige suuremad siis. Ja mingi kumne paiku pandi muusikakeskus pohja, aga tolleks ajaks olin juba uleval. (Onneks on koigil vabatahtlikel siin siiski oma tuba, see on super. Poisid on kahe-kolme kaupa tubades). Nii head laulud tulid, just sellised laulud oleksid voinud eilses baaris tulla! Aga jah, Atlixco on nagu Tartu, natuke suurem siis, seal elab 122 tuhat inimest. Kuid toesti isegi oises valguses jattis vaga toreda linnakese mulje :)

Kuid hetkel ma toesti lopetan, olen nii pikalt kirjutanud ju, enam toesti ei joua! Hetkel olen siis Ipoderaci kontoris ainukesena, sest nadalavahetustel siin keegi ei toota :) Selle nadalavahetuse otsustasin prooviks siia jaada, aga jargmisel tahaks kull kuhugi mujale minan :) Eks nais :)

P.S: Evelin, palju onne sunnipaevaks! Tean, et see on vaikse hilinemisega, aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Ja seda ka, et hetkel sajab siin padukat ja on Mehhiko kohta vaga jahe ilm. Kui Rocio kuulis, et Eestis oli meil -20, siis ta utles, et tema kull Eestisse reisida ei kavatse :D Hommikuti on siin mingi seitse kraadi sooja ja Rociol on muts peas ja sall kaelas ning ta variseb kulmast. Ja minulgi on imelikul kombel jahe, kuigi ei peaks olema :D

Ja toesti, hetkel sajab valjas nii kovasti vihma, rahet lausa, et kuigi mul on oma majakeseni 50 meetrit, siis ma ei taha siit kontorist valja astuda, tegelt ka :D Sest peaksin ukse ka veel sulgema ja see votab aega ja oma maja ukse vbl votmega avama jne :D Ma vist toesti olen suhkrust, aga mis teha :D

Viimane nadalavahetus Pueblas!

Pole tervelt kaheksa paeva bloginud! Aeg toesti ikka lendab, aga mul pole olnud blogimiseks voimalust. Ma saan kull ka nadala keskel internetti kasutada, aga see on nii vahe aega ja kui ma blogin, siis ma ei taha kiirustada, tegelt ka. See votab kogu blogimise volu ara, kui mul on tempo peal. Aga igal juhul... Hetkel olen ma siis Ipoderacis juba, mis on minu asutuse nimi, kus ma siis vabatahtlikuna tootan. See jaab Atlixco ja Puebla vahele, Atlixcost mingi 10 minuti kaugusel camioniga ja Pueblast umbes 35 minuti kaugusel. Ja see on taiesti eraldatud koht, kiirteelt tuleb sisse poorata ja oledki kohal. Siin on nii rahulik ja vaikne, eriti nuud nadalavahetusel! Kuid ma hakkan siiski kronoloogilises jarjekorras pihta, sest mul on paljust kirjutada.

Eelmisel laupaeval oli mul siis viimane hispaania keele tund, kus ma kaisin Pueblaga tutvumas. Ma olin juba zocalot nainud(koikide linnade kesklinna nimetatakse Mehhikos zocaloks), aga nuud nagin veel rohkem ja kaisime Memoga(mu hispaania keele opetaja) ka kohalikul turul. Kull see oli alles varviline! Uskumatu lausa! Ja parast saime pozolet, mis on tuupiline mehhiko supp ja mulle vaga maitses! Tavaliselt inimestele see ei meeldi, sest see sisaldab seakorvu ja keelt jne. Oleksin saanud ka kana pozole votta, aga kuna Mehhikole on rohkem siiski tuupiline sea oma, siis proovisin selle ara. Ja olen vaga rahul, sest see maitses hasti!

Parast seda pidin Siijuves Stinega(Siijuve tootaja) kokku saama, et sealt edasi Luzi poole minna, kus toimus vaike istumine. Muidugi olin ma jarjekordselt varem kohal ja pidin ootama, sest kuigi Stine on Taanist parit, siis hilinemiskomme on talle kovasti kulge hakanud :D Enne joudis kohale hoopis Luis(ka Siijuve tootaja) ja see pole nuud kull tavaline, et mehhiklane enne eurooplast kohale jouab :D Raakisime siis natuke ukse taga, sest ainult Stinel olid Siijuve votmed. Lopuks tuli siis Stine ka ja olimegi valmis Luzi poole suunduma. Uskuge voi mitte, kuigi Stine jai Siijuve juurde hiljaks, siis Luzi juures olime ikka esimestena, viis minutit kuus labi :D Jargmisena joudis kohale Jorge, mu kontaktisik Mehhikos, keda ma polnud paris pikalt juba nainud. Kusjuures, ta on isegi Eestis neli paeva viibinud ja uheksa kuud elas Leedus ja ta teadis uskumatult palju Balti riikide ajalugu!

Pidu sai hoo sisse alles uheksa paiku ja kuigi pidime koos suua valmistama, siis koogis enam ruumi polnud, seega lobisesin hoopis mehhiklastega :) Koik teised vabatahtlikud, kes Pueblas voi Puebla lahedal oma tood teevad, on sakslased, seega oma seltskonnas hakkasid nad tihtipeale ainult saksa keelt raakima ja kuna ma midagi aru ei saanud, otsustasingi hoopis mehhiklaste seltsis rohkem aega veeta :) Nalja sai ikka paris palju ja lopuks tekkis vaidlus, et kas eesti keel hispaania keeles on estonio voi estonese ja mina olin surmkindel, et see on estonio, Jorge aga hakkas vaidlema, et pole, et see on estonese jne... Lopuks uuris Luz siis oige variandi valja ja loomulikult oli minul oigus :D Jah, kuna Eesti on nii vaike riik, siis ega mehhiklased isegi ei tea, kuidas oigem oleks :D Selline asi sai suure ringi kusimuseks ka veel :D Keegi ei kahtle, et aleman on hispaania keeles saksa keel :D :D

Hiliste kulaliste seas joudis kohale ka Daniela, kellega ma vabatahtlike laagris vaga hasti labi saama olin hakanud. Laagri alguses jattis ta mulle kullaltki ulbe mulje, aga tihtipeale toesti on niimoodi, et esmamulje pole absoluutselt oige! Ja ka temaga oli selline lugu. Ja kuna mul oma hostkodu votmeid polnud, siis oli kaks voimalust: kas ma lahen viimase camioniga koju voi jouan koju alles jargmisel paeval, sest ma ei tahtnud oma peret ules ajada. Alguses ma motlesin, et lahengi koju viimase bussiga, aga kuna ohtu hakkas just lobusaks minema, siis Daniela pakkus valja, et voin tolle oo tema kodus olla, et siis ma ei peaks nii vara lahkuma. Ma olin sellega nous :)

Mangisime maffia moodi mangu ja see oli paris lobus :D Ja siis oli veel selline mang ka, et pidi naiteks pealinnade nimesid utlema, riikide nimesid, kondoomifirmasid jne :D Ja kes toppama jai ega matsu ara ei tabanud, pidi jooma :D Mina tabasin enamasti ara, aga Ricardo(Jorge vend) jai peaaegu alati toppama ja tanu sellele oli lopus ikka paris vintis :D

Hakkasime Daniela juurde oosel kella 03.00 paiku minema, koigepealt viis Daniela oma sakslasest peigmehe Davidi koju, tema oli ka peol. Koiki paneb Eesti kohta just imestama see, et kuidas meil seal saab ikka nii kulm olla :D Saksamaal on ka kulm, aga Eestis ju kovasti rohkem. Danielale ja Davidele ei mahtunud see mitte pahe, et inimesed sellega juba nii harjunud saavad olla :D

Puhapaeval magasin 12.00ni! Polnud terve igavik enam nii pikalt magada saanud ja see oli hea tunne! Hommikul laksime koos Danielaga Cholulasse, mis on uks pisike linnake(jah, mehhiklaste jaoks toesti pisike, koigest 200 000 elanikku :D) Puebla lahedal. Cholulas toimus nimelt suur kirikumissa ja Daniela ning ta ema, tadi ja vanaema kaivad seal igal puhapaeval. Ja see kirik oli rahvast tais! Daniela utles, et see pole veel midagi, tavaliselt on ikka kovasti rohkem, aga minu jaoks oli see juba meeletult palju! Mehhiklased on vaga sugavad katoliiklased ja nuud nagin ma seda ise pealt. Oli hetk, kus peaaegu koik laskusid korraga polvili, David, mina ja moned teised mitte. Ma ei ole usklik ja selleparast tundsin, et poleks oige, kui nuud niimoodi kaituksin. Ma tean, et minevikus olen kindlasti moelnud ja ka oelnud, et miks inimesed ometi jumalat usuvad, et kas nad tahavad end petta sellega, et kui midagi untsu laheb, et siis see pole nende suu vms. Aga noh, koik usuvad tegelikult millessegi. Moned usuvad saatusesse, teised iseendasse jne. Ja kui neile annab see rohkem joudu, siis las niimoodi ollagi!

Parast missat pidime puhaisa ootama, sest Danielal ja Daniela emal oli molemal uus auto ja nad tahtsid, et preester sellele onnistuse annaks! Vot see oli alles kogemus! Seisime koik ringis ja autodele valati vett peale ning meile endale ka. Poleks iialgi uskunud, et oma elus midagi sellist kogeda saan. Ma unustasin Danielalt kusida, et kas mehhiklastel ongi selline komme, et onnistavad uue auto niimoodi sisse voi oli see ainult nende soov.

Hiljem kolasime veel Cholula kesklinnas ringi, tegin pilte sealsete karnevalil tantsivate veidrikega :D See oli superelamus! Aga koige parem elamus selle kogu asja juures oli see, kui ronisime korgele maeahelikule ja sain kogu seda vaadet nautida! Korgel asus kirik(Cholulas on 365 kirikut), mille umber sai kondida ja seda imelist pilti nautida! Ma pole elus midagi nii ilusat nainud, see koik lummas mind. Daniela ja tema ema(selleks ajaks olid ta tadi ning vanaema juba koju suundunud) olid seal korgel muidugi kainud, aga nad mainisid, et ka nende jaoks on see iga kord midagi erilist, midagi mustilst. Ja oosel pidi see eriti ilus olema. Nii et kogu selle kuue kuu jooksul kavatsen ma kunagi sinna oosel ka juhtuda :D :D

Parast laksime veel Daniela koju ja soime ohtust. Daniela perekond on toesti superlahe! Koik on vaga sobralikud inimesed ja raagivad palju! Kuid oelge uks mehhiklane, kes ei raagiks palju? :D Mina pole neid veel kohanud, aga kindlasti on neid ka olemas.

Oma hostkoju joudsin kell 20.00 ohtul ja see oli mu viimane ohtu koos nendega. Koigepealt panin pildid arvutisse ja votsin DVDile, et saaksin vajaduse korral vanad juba digikast ara kustutada. Ipoderacist pole ma veel hetkel pilte teinud, aga plaanin seda kindlasti paari nadala jooksul teha.

Tegelikult oli omamoodi nukker, et pidin hostkodust lahkuma. Olin nendega juba ara harjunud ja Pueblaga ka. Kuid Puebla on nii lahedal, seega jouan sinna kindlasti veel. Ja need esimesed 11 paeva olid tegelikult usnagi rahulikud, sest vaba aega oli palju. Pidin hispaania keeles kaima, aga muu aeg oli taiesti enda paralt. Nuud saan nadalavahetustel loogastuda ja hetkel ma seda teengi!

Kuid selle blogi lopetan siinkohal ara, Ipoderacist ja oma projektist kirjutan juba jargmises blogis :)

Kallid ja paikest teile koigile :)

9 paeva olen Mehhikos olnud!

Pole paar paeva bloginud... Aeg lendab Mehhikos ikka kiiresti, alles ma ju tulin... ja juba on sellest uheksa paeva moodas! Tana oli mu viimane hispaania keel kontoris, homme on mul hispaania keel ka, aga lahme Memoga kesklinna ja ta raagib mulle natuke Mehhiko ajaloost. Ja alles kell 14.00 paeval! Ma olen viimased viis paeva kell 06.00 ules arganud(hispaania keel algab kell 08.00), nii et voite ette kujutada, mida see kell 14.00 minu jaoks nuud tahendab! Aga samas peangi harjuma, sest kui Ipoderaci lahen(mu asutuse nimetus, kus esmaspaevast toole hakkan. See asub Puebla ja Atlixco vahel, rohkem Atlixcole lahemal, seega nadala keskel ma Pueblasse kahjuks ei joua), siis pean argipaeviti kell 05.30 arkama. Ja homme parast hispaania keelt on meil Luzi juures(Siijuve tootaja) vaike istumine, teeme suua ja joome jne. Hetkel on Pueblas viis vabatahtlikku pluss siis mina, aga ma ei jaa paris Pueblasse. Ulejaanud koik on Siijuve tootajad, homne seltskond saab kirju olema, nii 20 inimest.

Aga jah, tegelikult on hispaania keele tunnid nii lahedad olnud! Muidugi grammatika pole mulle kunagi meeldinud(aga see on nii voi teisiti vajalik), aga rohkem ongi sellist suhtlemist olnud jne. Kuid jah... Nuud ma taipan, miks nad utlevad, et Ojala que estes contenta, mitte ojala que estas contenta! Estar ju lopeb ar-iga ja tavaliselt on estas, aga siis kui on laused nagu espero que, ojala que jne, siis kogu vark muutub! Aga rohkem ma seda ei seleta, sest muidu teil on seda igav lugeda, kui siin keeleteadust ajama hakkan :D

Ja tegelt ka... See tahelepanu, mis ma siin saan, on uskumatu! Ma teadsin seda muidugi juba enne siiatulekut, aga ei arvanud, et seda nii palju olema saab. Ning naljakas on see, et saan koige rohkem tahelepanu hommikuti bussijaama minnes ehk siis hostkodu lahedal. Mitte ainult noored mehed ei karju jarele: "Que bonita guerita!", vaid kui keskealistest meestest moodun, siis nemad ka alati utlevad midagi. Mina ei tee kunagi uhestki sellisest asjast valjagi.

Kuid voite minu ule uhked olla! Enam ma ei kusi combides(tuli valja, et suuremad autobussid on siiski camionid ja minu pisike on combi, nii et jah :D), kus ma valjuma pean, vaid karjun ule ulerahvastatud combi:"La parada por favor!" Ja kui uhke tunne mul veel on, et lopuks ometi jagan natukenegi matsu ega polegi nii loll turist :D

Aga veel raagiksin sellest, et siin ma kull ei kujutaks niimoodi ette, nagu mul kodus tavaliselt on. A la vaike naide:

Jaanika: Ema, ma lahen valja.
Ema: Kuhu ja mis kell koju tuled?
Jaanika: Hmm... Ma ei teagi veel tapselt kellega ja kellaaega ka ei tea, aga millalgi oosel jouan.
Ema: Olgu, aga vaata, et sul votmed kaasas oleks!
Jaanika: Ok!

Siin on see hoopis teistmoodi. Kirjutan tuupilise Javier Juniori ja ema vestluse, sest Ariadna ja Adriadna eriti valja ei kipu.

Javi: Ema, ma lahen valja.
Ema: Kuhu ja mis kell sa jouad?
Javier: No Federico juurde laheme istuma... Ja mingi 00.00 jouan tagasi.
Ema: Ja kes veel tulevad ja mis te seal teete?
Javier: No.... Luisa, Marcos, Mariana, Jose Luis, vbl moned veel, ma ei ole veel kindel.
Ema: Mis mottes pole kindel? Ja kes see Mariana veel on? Miks ma teda ei tea?
Javier: Ah... tema on Marcose ode, ma pole sulle temast lihtsalt raakinud.
Ema: Aga mis te teete seal Federico juures?
Javier: Vaatame filmi vms... Ma ei tea veel tapselt, aga eks nais.
Ema: Ega sa ometi autoga ei plaani minna? Nii hilja juba ja liiklus ka kohutav... Ja oled ikka kindel, et sul ikka vaja valja minna on? Pealegi pole nadalavahetuski ju.
Javier: No ma tean, aga ma tulen varakult koju, pealegi homme ma ju ei toota, homme tootab ju Ary...
Ema: Aga kindlasti helista, kui ilusti seal oled voi peaksid hiljemaks jaama, sa ju tead, et mu muretseme.
Javier: Jaa, kindlasti helistan!
Ema: Olgu, kallid ja jumal onnistagu sind!
Javier: Aitah, ema!

Tegelikult tihtipeale see vestlus jatkub veel pikemalt. Ja ometi on Javier juba 22-aastane! :) Ja Ary mainis mulle siiski, et nadalavahetusel ta vahel kaib pidudel, aga jah. Ja mu teine hostode Adriana on 30 ja tal on peigmees, aga kunagi ei ole niimoodi, et ta oobiks tema juures voi vastupidi. Ma olen juba maininud, et selline asi pole siin kohane.

Hispaania keeles juhtusime raakima, kuidas on voimalik uute inimestega tutvuda. Ja mina mainisin siis seda, kuidas ma Ainiga tutvusin... Jah, 28-ndal jaanuaril saab aasta meie esimesest kohtumisest. Mul on ikka vaga hea malu :D Selle aastaga on palju juhtunud... Tegelikult on see aasta megakiiresti lainud. Ma maletan vaga hasti, kui alles 12-ndas kaisin ja Mehhikost unistasin. Ja nuud olen ma siin! Nii et soovitan kindlasti suurelt unistada! Nagu ma Marjuskale saadetud kirjast juba lugeda voisin, siis aastal 2004 oli see mu unistus(Nimelt Marjuska korjas koik mu kirjade killud kokku ja need on supernaljakad, sest on lahe lugeda, mida ma naiteks 13-aastasena asjadest motlesin :D)). Ma usun, et tegelikult isegi varem, aga vbl ma ei mainud seda veel vms.

Kuid nuud pean tuttu minema. No tegelikult ilmselt loen oma toas raamatut voi vaatan telekat, aga arvutist pean ara minema, sest see pole siiski minu toas. (See lapakas ka ei jaanud minu tuppa kahjuks, sest Javi viis selle parandusse voi kuhugi). Kell on 22.52(teil juba 06.52).

Olete mulle kallid ja igatsen teid koiki, te ju teate seda! :)

Eile juhtus mul teist korda niimoodi camionis, et pidin seisma! Kuid istusin hoopis uhe toru otsa, mis juhi korvalistme taga on! Sest toesti, nii pikana selles camionis seista on suur piin! Iga kord vaatavad mehhiklased mind kaasatundlike pilkudega, kui minusugune kaelkirjak bussi astub ja vabu kohti pole! Kuid onneks seda viimast eriti tihti ei juhtu, see on vahemalt hea. Ning siinkohal palun vabandust ka eakate mehhiklaste ees, kellele ma istekohta ei paku, sest ma toesti ei taha 35 minutit oma keha vaanata ja seista, mehhiklastele see viimane nii raske pole, sest nad pole nii pikad. Kusjuures, nuud ma isegi taban enam-vahem ara, kus ma maha pean minema, aga kindluse mottes kusin alati ule :)

Ja autod piibutavad mulle ikka vahel. Naiteks eile piibutas uks motikas mulle nii kovasti, et mul jattis suda kolm looki vahele! Ja tana hommikul 10-minutilse tee jooksul(hispaania keelde minnes, see tahendab bussipeatusesse kondides) piibutasid mulle kolm autot, uks oli isegi takso! Vahel olen ma nii omades motetes ja selline asi ehmatab meeletult. Ning kui Eestis tagasi olen ja keegi enam ei piibuta, siis imestan ilmselt, et mis vark on :D

Veel tahtsin natuke raakida oma hostperekonnast. Nad on koik supertoredad! Eriti hasti saan labi Ariadnaga. Mu oed-vennad tootavad videomangude poes, hostisa arvutifirmas ja hostema on kodune. Aga alati saab mu perekonnas nalja: kull utleb hostisa emale naljaga pooleks, et on tema ori, kull hakkab Javi Junior soogilauas laulma jne :D Nad on koik nii lobusad ja toredad inimesed, hostema on ka nii sudamlik! Alati muretsevad mu parast ja kusivad, et kuidas paev moodus jne. Ning see posemuside susteem on mul juba rohkem kohane, sest Hispaanias ja Prantsusmaal oli see kombeks :DAga siin on see uhe posemusiga :)

Hetkel hasta la vista!

Tana sattusin hispaania keelest tullest sama juhi peale, kes megalt kiirustas!(See, kes 15-aastane valja nagi). Ja ikkagi palusin molemad korrad, et bussijuhid mulle mainiksid, kus ma maha pean minema, sest ma toesti ei taba veel ara. Pealegi tihtipeale istun seljaga soidu poole ja naen vaid korval soitvat autot, sest aknad on nii megamadalad. Nii et jah... Kuid nalja saab, kui peaksin sama juhi otsa uuesti koperdama, sest siis hakatakse mind vist uheks koige pikemate juhtmetega turistiks pidama :D

Aga jah... Ausona, tanane tagasisoit pani mul seest keerama, sest ma tundsin nagu oleksin Ameerika magedel. Ja mehhiklased ei tee teist nagugi, nad on sellega nii harjunud. Aga onneks pole ma parast seda uhte korda enam bussis seisma pidanud, sest siis pean end pooleks vaanama, ausalt ka! Pikk inimene pole hea olla, kui pead sellises camionis(vaike marsa moodi linnaliinibuss hispaania keeles) soitma.

Ja mida ma veel oelda tahtsin? Seda, et siinsetes suurtes kauplustes ei pea klient ise enda asju kilekottidesse panema, seda tehakse sinu eest! See viimane on aga super, sest kui jarjekorrad, siis seniks, kuni sa makstud saad, on keegi juba sinu eest su asjad kilekottidesse pannud. Ning kilekottide eest maksma ei pea, need antakse alati tasuta kaasa.

Ja seda ka veel, et mul on iga oo kaisus Marjuska isetehtud lehmake Mumu ja Aini kingitud podrake. Nii et midagi oma kallitest inimestest on mul alati enda juures!

Ma nuud lopetan, varsti tuleb jalle sammud hispaania keelde seada.

Adios amigos!

Mehhiklaste kombed ja motted

See postitus kindlasti huvitab paljusid tudrukuid :D Nimelt: kas mehhiko mehed on toesti nii kenad, nagu seebikates naha voib? :D Ja minu vastus sellele kusimusele oleks kindel ei! Voib-olla pole ma piisavalt neid nainud, aga enamasti on mehhiko mehed luhikesed ja paljudel juhtudel ka suure kehaehitusega. See viimane on sama ka naistel, sest Mehhikol on ulekaalulistega suur probleem(Ameerika on muidugi esimene maailmas, kus on palju ulekaalulisi ja Mehhiko on teine). Ja mehhiklased joovad nii palju coca-colat! See on taiesti uskumatu! Ja see on siin nii odav ka: kolmeliitrine pudel maksis uhes poes 13 peesot! Jah, just nimelt, neil on siin megahupersuured koolad ka olemas. Mina pole koolat siin joonud, aga vabatahtlike laagris ameeriklane Seth joi ja utles, et see on palju parem kui Ameerikas, sest Mehhikos nad kasutavad paris suhkrut, Ameerikas enamasti suhkruasendajat. Ja see viimane veel hullem kui esimene! Aga mina ise selle kohta veel hetkel midagi mainida ei saa, sest pole siinset cocat joonud :D

Aga kuhu ma ennist jaingi? Ahjaa... Meeste juurde. Voib-olla ma pole nii objektiivne ka, sest kui endal suda hoivatud, siis nagunii on just TEMA see koige kenam! Aga ma siiski eeldan, et teised naissoostisikud arvaksid sama. Kindlasti on kenasid mehhiko mehi ja selliseid nagu seebikates naha voib, aga mitte nii palju kui paljud inimesed seda Mehhiko kohta moelda voivad.

Ja ooklubide kohta veel seda... Laagris raagiti meile seda, et dokumente kusitakse kull, aga kui sa naed fuusiliselt valja nagu turist, siis ei kusita, sest nende jaoks oled sa siis rahapomm, olgugi sa ainult 15-aastane naiteks. Siijuve tootaja Stine kaib ooklubides oma Siijuve kaardiga, kus pole isegi vanust margitud, aga kuna on naha, et ta on turist(Taanist parit ja heledate juustega), siis sisse saab anyway. No ta saaks nagunii, sest ta on taisealine, aga point on selles, et vanusepiirang kehtib ainult mehhiklaste jaoks.

Ja samuti pole siin kombeks see, et kui ollakse paar, aga mitte abielus, siis minnakse kas poisi voi tudruku koju ja jaadakse ooseks vms. Selline asi ei lahe kohe uldse mitte! Selle jaoks on Mehhikos spetsiaalsed hotellid, mis on vaga odavad ja just noortele moeldud. Kuid hoia sa oma nahk, kui moni tudruk peaks seda oma perele mainima(meestele on muidugi rohkem lubatud). Nagu meile ka laagris mainiti: vanemad peavad arvama(eriti tudruku vanemad), et tudrukud ei tee seda uhte asja enne abiellumist. Ja sellest tuleneb ilmselt ka see, et mehhiko mehed motlevad, et Euroopa naised on neile lihtne saak! Kui meile laagris sellest raagiti, siis koik tudrukud hakkasid kohe vaidlema, et kust kull selline vale arvamus tuleb. Aga jah... niimoodi paljud mehhiko mehed arvavad, et Euroopa on mingi seksiparadiis vms. Samamoodi nagu arvatakse siin, et turistidel on raha nagu raba.

Ja usk on mehhiklaste jaoks vaga oluline! Ka minu hostperekond on usklik ja ma austan seda. Nagu oeldakse: Kui sa oled Roomas, siis tee nagu roomlased, siis siin samamoodi. Ei, ei, see ei tahenda mitte seda, et ka mina hakkaksin kirikus kaima voi palvetama, aga ma pean sellest koigest lugu, kui nad soogipalvet loevad vms. Kuigi ma teeksin sedasama ka Eestis, kui oleksin inimestega, kes on usklikud. Samamoodi nagu nemad ei hakka mind usklikuks muutma, ei hakka mina neid mitteusklikeks muutma. See on Mehhikole omane, see on olnud niimoodi juba vaga pikka aega ja jaab ilmselt ka vaga pikaks ajaks.

Mis siis veel? Peremudelist ma juba raakisin, aga sellele tahaksin juurde mainida seda, et mehhiklased elavad suhteliselt pikalt oma vanematega, eriti naised. Kuna siin vabaabielud eriti hinnas pole ja senikaua kuni pole sellist meest, kellega abielluda, siis elatakse vanemate juures. Kindlasti on erandeid ka, sest neid leiab koikjal. Ning ma polegi kindel, kas siin nii palju inimesi uldse uksi elab, nagu Euroopas kombeks on, kui pole veel kedagi, aga ollakse juba piisavalt vanad, et eraldi elada. Ma pean jarele uurima ja siis kindlasti kirjutan sellest teile :)

Ja seda ka, et Pohja- ja Louna-Mehhiko erinevad nagu oo ja paev. Mina olen hetkel Kesk-Mehhikos, 160 km Mexico Cityst on siis Puebla. Ja mu hostpere utles mulle, et Puebla on uks rahulikumaid linnu ehk siin nii palju kuritegevust pole. Rohkem on seda Pohja-Mehhikos, eriti Tijunas naiteks, sest Tijuanal on Ameerikaga piir. Ja seal on kuritegevust ka kovasti rohkem. Samuti pidi raakimine erinev olema, erinevad dialektid, naiteks Yucatanis, Chiapses raagivad nad nii kiiresti, et teiste piirkondade mehhiklastel on neist raske aru saada, raakimata siis valismaalastest. Kusjuures, Chiapases on meil palju vabatahtlike see aasta, see on Pueblast bussiga 12 tunni kaugusel. Kuid ma kindlasti uurin veel Pohja- ja Louna-Mehhiko erinevusi, et teile ulevaadet anda, hetkel ma sellest nii palju ei tea :D

Qué más? Siin on rodud vaga hinnas, vahemalt Puebla kesklinnas kull. Ilmselt on see selleparast, et mariachid saaksid serenaade laulda :D Ari utles mulle, et uks kord ta arkas oosel ules, sest ta naabrile lauldi serenaadi :D Kuigi selle tanava majad, kus ma hetkel elan, on kull vaga suurte aedega ja rodusid pole, aga jah :D Paris hea siis :D

Kuid hetkel ma toesti lopetan, sest kell on 00.21(Eestis juba 08.21 hommikul) ja ma pean kell 06.00 arkama juba, sest hispaania keel algab 08.00, aga ma valjun siit juba 07.00 labi natuke, sest autobuss laheb tavaliselt umbes 30 minutit, aga hommikuti on liiklusummikuid(millal neid kull Mehhikos poleks :D). Ja pealegi, olgu need mehhiklased suured hilinejad, mina siiski selline ei ole, mul lihtsalt hakkab sudametunnistus piinama, kui hiljaks jaan :D :D

Mehhiko on... kirjeldamatu!

Voite minu ule uhked olla: rohkem ma tanase paeva jooksul ara ei eksinud :D Kuid siiski pidin ja ilmselt pean veel bussijuhtidele mainima, et kus tahan tapselt maha minna, et tema mulle mainiks, sest kuna kindlaid peatuste nimesid pole, voin vabalt mitte margata. Lause tuli nuud megalohisev, aga elate ule vast :D

Kuid siiamaani on olnud koik vaga toredad bussijuhid ja alati oelnud, et nuud on sinu tanav ja pead maha minema :D Ja kujutate pilti: seisin tana Siijuve kontori ees, koik olid sooma vist lainud ja see oli lukus, mu hispaania keele ops hilines(tuupiline mehhiklane). Ja siis moodus uks inimene ja ma kusisin kella, sest mul siin mobla ju ei toota ja kaekella mul ka pole. Seega sain kella teada ja siis see inimene kusis minult, et kus asub 31 oriente ja 4 sur! Ja arvake ara, kes oskas juhendada? :D Nimelt mu autobuss teeb just seal ristil peatuse, seega oskasin oelda :D Kui uhke tunne mul ikka oli, et taiesti turistana ma vahemalt uhte kohta teadsin, mida see inimene minult kusis! :D Kui vahe on ikka onneks vaja :D

Ja tanases ohtuses hispaania keele tunnis hakkasime minevikuaegadest raakima, mul jai kodus ka uks jutt moelda, mille tunnis tegime olevikus. Olevikuga mul probleeme pole, aga minevikuga kull. Eriti indefinidoga(lihtminevik). Ja mul on alati sassis, kas ma peaksin kasutama imperfectot voi indefinidot. Mu opetaja mainis, et see on naljakas, sest tavaliselt on just probleeme imperfectoga, aga mina eelistan alati seda kasutada ja kui motlen ka minevikule, siis enne tuleb ikka yo hablaba, tu hablabas, el hablaba kui yo hablé, tu hablaste, el habló. Jah, sellised asjad on mul alati suht vussis olnud, aga hetkel see oppimine on eriti tohus, sest ma olen ju ainuke opilane :D Seega ma vist ei saa koduseid toid tegemata jatta ja loota, et ta mind ei kusi :D Kuigi siin ma seda nagunii ei teeks ka. See on naljakas, et kui sa pead midagi tegema, siis sa ei taha seda kunagi teha, aga kui sul on endal on see motivatsioon olemas, et seda teha, siis laheb selline asi ka palju libedamalt.

Ahjaa, tana uks bussijuhtidest vist kull taisealine polnud, nagi valja nagu 15 ja turvavood ka bussis polnud, temal siis. Kuna R11 on alati vaike marsa, siis selliseid asju markab, pealegi istusin tapselt ta taga. Ja kimas ka meeletult! Kui kusagil mujal poleks selline asi voimalik, siis Mehhikos on koik voimalik. Nagu meile laagris ka juba oeldi: Mehhiko on riik, kus koik mis tundub voimatu, on alati voimalik... Seega selliste asjadega peab harjuma. Ja siin need bussijuhid ka piibutavad meeletult, kui liiklusummikutesse jaavad! No isegi kui terve tandem on ees ja on naha, et jargmine eesolev auto ei saa kohe edasi kuidagi soita, siis bussijuht piibutab ikka! Ja autojuhid teevad samamoodi kusjuures.

Mul on endiselt raske harjuda sellega, et isegi kui ulekaigurada, siis autod ei peata! Ja mina arvasin veel enne, et Eestis moned autojuhid ei peata. Kuid sellega, mis siin toimub, on Eesti lausa jalakaijate paradiis. Seega ei jaagi mul ja koigil teistel mehhikos elavatel inimestel muud ule kui autode vahelt ule minna ja loota, et akki siis peatuvad, kui sind naevad. Siin on palju ulekaiguradasid, aga jalakaijatele moeldud valgusfoore nende juures on kovasti vahem. Selline teeuletamine on ohtlik? Kindlasti on! Aga kuidagi peab ju ule tee saama! Ahjaa. Seda ka... Kui ma Eestis tagasi olen ja naiteks kaega linnaliinibussi viibutama hakkan, siis tuletage mulle meelde, et kodumaal on meil kellaajad ja peatused olemas :D

Aga uldiselt mulle nii meeldib selline segasummasuvila! Ausalt ka! Tanavatel kaib selline vilgas elu: muuakse kas tacosid, tamelesid, torillasid, riideid jne! Ja ma pole kunagi kainud riigis, kus oleks nii palju silte tanavatel! Suured reklaamid ja koik need sildid, mida muuakse. Kuna seda viimast tehakse tanavatel palju, siis peab ju kuidagi end margatavaks tegema. Koik on nii kirju ja nii eriline! Just Mehhikole omane. Sellisesse riiki sobibki selline bussiliiklus, sest mehhiklased ise on ka sellised peata kanad vahel :D Aga ainult heas mottes! Kui hilinemine valja arvata, sest mina olen nii tapne inimene ja ma vist sellise asjaga harjuda ei suudagi :D No Hispaanias see mulle kulge ei jaanud, loodame, et selle poole aasta jooksul Mehhikos ka mitte :D (Maarja, see sulle meeldiks jah, et see mulle kulge jaaks, siis saaksid rohkem hilineda, eks :D :D Ok, ok, just kidding :D).

Tegelikult Mehhiko ongi kirjeldamatu, sest selleks peab seda ise nagema. Ma olin paljudest asjadest kuulnud, kuidas siin elu kaib, aga ikkagi... ise kogeda on hoopis teine asi! Tunne miljon korda voimsam!

Kuid hetkel ma lopetan. Vahemalt selle blogi!

Btw, sain hostpere uhe lapaka oma tuppa! Jeiiiiiiiiiiiii!!!!! Nii et sel nadalal saan netti rohkem, jargmistel nadalatel te naete mind netis heal juhul kas ainult nadalavahetustel voi veel harvem isegi. Ma isegi ei tea tapselt, kelle oma see lapakas on, vist Javier Juniori vana lapakas, sest siin majas on arvuteid nii palju: eraldi tootuba mu hostisale, Adrianal ja Ariadnal on ka oma lapakas ja vbl on neil veel kuskil arvuteid. Olen juba jarje kaotanud, sest olen vist koigi majas olevate arvutitega netis kainud, seega pildid on ka Adriana ja Ariadna lapakas, siia pole midagi lisanud ja koduarvutisse ka mitte.

Hasta luego, guerita!(Isegi tanane bussijuht utles mulle niimoodi, kui ta mainis, et pean seal peatuses maha minema :D)

Esimene hispaania keele tund, kaootiline bussiliiklus Mehhikos, I got lost in Puebla :D

Tana oli mul esimene hispaania keele tund! Luz tuli koos minuga, votsime siis autobussi koos, tagasi pidin juba ise tulema. Kuid nuud raagikski siis pikemalt mehhiko linnaliinide liiklusest. Eurooplaste jaoks on see ikka vaga harjumatu! Koigepealt: Bussidel pole kindlaid peatusi, seega kui tahad kuskil maha minna, kisad ule bussi: Parada, por favor!(Peatus, palun!). Enamasti tehakse selliseid peatusi tanava lopus voi alguses, aga see oleneb bussijuhist. Vahel peatub ta uksoik kus. Ja kuidas siis bussile saada? Ootad kuskil tanaval ja tostad lihtsalt kae ules! Kui sa katt ules ei tosta, siis void ootama jaadagi :D Ja seega pole neil ka kindlaid kellaaegu, tulevad nagu tulevad. See kehtib siis ainult linnaliinide suhtes, maaliinidel on kellaajad ikka ka. Ja need linnaliinid on tihtipeale nagu vaiksed marsad, aga veel madalama laega! Seega te voite ette kujutada, kui raske mul oli tana minnes seal seista, sest siis vabu kohti ei olnud :D Tol hetkel ma kull vist soovisin, et ma nii pikk poleks, aga see buss ongi mehhiklastele moeldud :D Nii et pikad mehhiklased peavad selliste asjadega tihti kokku puutuma :D Neid viimaseid just palju pole, aga jah :D

Ja kuidas mulle mu hispaania keel siis meeldis? Superage oli! Muideks, ma olen ainuke opilane, sest hetkel pole rohkem uusi vabatahtlikke, kes Pueblasse jaaksid. Nii et oppimine toimub Siijuve kontoris(ma vist enne kirjutasin kahe uga selle nime, aga nuud tean, et see niimoodi). Ja mu opetaja on Memo(tegelik nimi Guillermo, aga kutsutakse niimoodi). Hetkel oli mul kaks hispaania keelt ja kell 15.00 algab uuesti, siis on kolm tundi. Esimesed tunnid olid tutvustamiseks, niisama eluolust raakimiseks jne, koik muidugi hispaania keeles, mis on super! Pidin kahte pilti kirjeldama ja arvama, kui vanad nad on jne. Kusjuures, sain hispaania keele slangi suhtes ka targemaks :D Nii et nuud ma taipan, miks mulle tanaval guerita jargi karjutakse :D Nimelt guera on sama, mis rubia ehk siis blondiin. Ja mehhiklased(nagu hispaanlasedki) kasutavad nii palju valjendeid nagu guerita, hijita, papito ehk siis nagu meil oleks blondike, tutreke, isake jne. Nad toesti kasutavad neid meeletult!

Ning arvake ara, kes tana Pueblas ara eksis? Eks ikka Jaanika Paanika! Pidin hispaania keelest uksi tagasi tulema ja sain ilusti oigele bussile ehk siis numbrile R11. Nuud mul vedas ja kohti oli piisavalt, palusin bussijuhil mainida, kui pean maha minema, sest ma toesti ei taba veel ara ja kuna siin kindlaid peatusi ka pole, siis mainisin tanava ja ta utles mulle, millal see tuleb. Ja nii toesti oligi. Aga poorasin sealt kogemata valele poole ja jarsku taipasin, et sealt me Luziga kull enne ei lainud. Seega kusisin ja onneks olin oma kodule vaga lahedal :) Sellistel hetkedel olen toesti onnelik, et hispaania keelt oskan, sest kui inglise keeles kusima peaksin, laheks selliste asjadega kovasti kauem aega :D

Tunni parast hakkan votan siis sama teekonna ette, pean jalle bussijuhilt paluma, et ta mulle mainiks, kui sellele tanavale jouame, kus maha pean minema. Ma loodan, et nuud ara ei eksi, aga kui ka eksin, siis kull kusin ja kuidagi ikka tagasi jouan :) Nii et kokku on mul paevas viis hispaania keele tundi, aga vahepeal tulen koju ja siis ohtul lahen uuesti. Mones mottes parem, aga samas halvem ka. Parem selleparast, et siis harjun ise rohkem Pueblas ringi kaima, aga halvem muidugi selleparast, et pean mitu korda kaima :D Uks bussipilet maksab Pueblas viis peesot ja pileteid selle eest vastu ei saa, annad lihtsalt raha bussijuhile ja asi ants. Viis peesot on mingi neli krooni vist? Ma tapselt ei teagi.

Ja eile loppes meie laager siis, joudsime Pueblasse tagasi kell 17.00, aga mu hostpere oli ara, seega istusin niikaua Siijuve kontoris ja parast uks Siijuve tootaja Luis viis mind perekonna juurde. Pidime ukse taga ootama, sest nad mainisid, et jouvad kell 20.00, aga joudsid 20.30 :D Aga sellised mehhiklased ongi. Kui utlevad, et 15 minuti parast, siis kohe kindlasti on see vahemalt 30 minuti parast. Kui utlevad poole tunni parast, siis void juba arvestada, et tunni parast jne. Nende jaoks aeg pole oluline, ilmselt selleparast pole neil ka bussidel mingeid graafikuid ega muud sellist :D Mu hostpere oli eeldanud, et jouame tagasi varem, aga pidime Oaxtepecist kahe bussiga tulema, seega nad olid juba ara lainud.

Kuid milline vaade avanes bussiaknast! Tegin pilte ka ja panin Orkutisse. Taiesti lopp ikka! Ma ainult aknast valja vaatasingi :D

Kuid hetkel pean lopetama, sest varsti tuleb jalle hispaania keelde suunduda :) Sel nadalal saan kindlasti tihedamini netti kui jargmisel, sest siis algab mul juba mu too!

Hasta luego! Kallistan teid koiki seal Eestimaal!

Ma olen Mehhikos kohal!!!!! :)

Jaanika Paanika on Mehhikos kohal!!!!!! Tegelikult on mul hetkel on arrival training, aga meil loppesid just tegevused, seega on meil vaba aeg ja otsustasin selle ara kasutada! Nimelt olen siis hetkel internetikohvikus(mis on meie laagrile vaga lahedal), mis on uskumatult odav! Koigest kaheksa peesot on uks tund(kroonides vist isegi seitse krooni voi veel vahem, ma pole kindel).

Kuidas siis kogu siiatulek sujus? No teisipaeva ohtul jatsin ma juba Tartuga huvasti, koik kallid inimesed tulid mind Tartu rongijaama saatma, aitah teile selle eest! Olete mul alati sudames, te teate ju seda! :)

Viimane oo Eestis ma eriti und ei saanud, olin nii narvis! Kartsin, et Frankfurdis lumetormi tottu lennukid ei lenda vms... Lopuks joudiski katte siis 13-nda jaanuari hommik ja lennujaama minek. Kusjuures, Tallinna lennujaamas oeldi mulle, et mu pagas laheb otse Mehhikosse, oh seda roomu! Kuigi mulle anti ainult kaks pardakaarti, viimast ma ei saanud, mis pidi naitama mu lendu Frankfurdist-Mehhikosse. Seega oleksin pidanud seda Frankfurdis kusima, aga jumalale tanu, et ma taipasin, et Frankfurdi lennujaam on nii suur ja mul laheb viimase terminali otsimiseks megalt aega. Seega lasin endale Stockholmis ka viimase pardakaardi ara teha ja koik oli korras.

Kuidas mu kaks esimest lendu siis sujusid? Stockholmi lendasin vaid tunni, Frankfurdi ule kahe tunni ja koik oli tapne. Aga Frankfurdis laks ikkagi kiireks, nagu ma juba mainisin, sest kuigi mu lend Mehhikosse laks terminal uhest, siis see terminal oli nii suur, et pidin 25 minutit kondima! Joudsin oma varavasse kell 13.10 ja lennukile hakkas boardin 13.15, seega jah, pidin onne tanama, et Stockholmis ettenagelik olin ja oma viimase pardakaardi ara teha lasin, sest muidu oleks veel suurem kiirus taga olnud.

Kui juba terminalis olin, tuli uks mehhiko tuup minuga raakima. Ma jain muidu viisakaks, aga selline flirtimine mehhiklaste poolt ongi nende kultuur. Onneks lennukis ma tema lahedale istuma ei sattunud(mis olekski vaga ebatoenaoline olnud, sest meid oli seal umbes 500 vist).

Kuid jah, viimasel lennul sain istuma kahe mehe vahele, uks oli pime sakslane, keda lennumeeskond vaga aitas. Ja arvake ara, kes teine oli? Ikka libakeelne mehhiklane. De donde eres, como te llamas, que bonita eres(Kust sa parit oled, kuidas su nimi on, kui ilus sa oled!). Ma muidugi ei teinud sellistest asjadest valjagi, sest sellised need mehhiklased ju ongi. Utlesin talle vaid, et mulle meeldivad pikad eesti mehed ja mul on juba keegi eriline olemas :D Selle peale muutus mehhiklane nailiselt kurvaks, aga meie taga istusid rootsi tudrukud, kes olid kogu lennu aja nii palju veini joonud, et jagasid lahkelt libekeelsele mehhiklasele oma telefoninumbreid :D

Lend ise muidu hilines, valjusime 1,5 tundi hiljem kui pidime, seega olin muidugi vaga narvis, aga ikkagi joudsime Mehhikose vaid poole tunnise hilinemisega. 12 tundi peaaegu paigal istuda on suur piin, aga suua saime vahemalt megahasti :)

Kui lopuks Mehhikosse joudsin, olin vaga narvis, sest pidin oma pagasit umbes 35 minutit ootama, kartsin juba, et tehti mingi apsakas ja ma ei saagi oma pagasit katte. Siis taipasin, et oleksin pidanud mingi muu markme panema, sest musti kohvreid on terve miljon!!!! Onneks sain ta lopuks siiski katte ja siis pidin labi kahe passikontrolli minema ja naitama oma turistiviisat, mille ma lennukis ara taitsin. Passikontrollijad polnud ilmselgelt vist varem palju eestlasi kohanud, seega uks tuup kusis minult, et kas koik eesti naised on sellised hiiglased :D Teine tuup seal korval hakkas naerma, aga naissoost tootaja oli minu poolt ja vastas, et koik ei peagi sellised jupatsid olema nagu teie :D :D Nalja kui palju juba esimesel paeval Mehhikos.

Viimaseks sammuks oli labida pagasikontroll, kus juhtus see, et see masin hakkas haalt tegema! Ja kuidas mu kohver siis avati ja labi uuriti, arvasin, et nad viskavad koik asjad kohvrist valja jne. Kuid siis tuli teine tuup, kes mainis, et masin on ilmselt rikkis, sest eelmistel oli ka niimoodi, et tegelikult polnud neil midagi keelatut, aga mina sattusin muidugi paanikasse. Pidin lennukis deklareerima, kas toon Mehhikosse suua kaasa(Ma veel kusisin lennumeeskonnalt lennukil ule ja nemad mainisid, et kupsised ja kommid nende alla ei lahe, et sellised toidud lahevad nagu juust jne). Seal pidi ara tooma, et mis kohvris on ja kui valetad ja parast tuleb valja, et ikkagi toid midagi, mida ara ei dekleerinud, siis saad trahvi.

Kui lopuks onnelikult kogu lennujaama kontrollidest mooda sain, nagin uhte naist Siijuuve nimega mind ootamas(mu vastuvottev organisatsioon Mehhikos). Selgus, et ta on Luz ja ta on Puebla kontori kordinaator. Olin temaga enne uhe kirja ka vahetanud. Mexico Cityt ma kahjuks kaua nautida ei saanud, votsime ette bussireisi Pueblasse. Seal pidi pagasi alla andma ja isegi kotid labisid tolli moodi asjanduse :D

Bussis istusin akna pool ja vaatasin valja nagu vaike laps! Kuigi oli juba pime, siis minu jaoks oli koik nii uus, tundsin seda mehhiko vaimu, tundsin, et koik ongi tapselt selline nagu ette kujutasin! Muidugi olin ma mures ka selleparast, et kas mu hostperekonnal Pueblas on internet, sest mu mobla ei votnud Mehhikos pilti ette, seega teadsin, et mu perekond ja mu sobrad ootavad minu kohta uudiseid.

Luz raakis mulle projektist, mis hakkab olema Puebla ja Atlixco vahel, uhes kulas, aga see algab alles 25-ndal jaanuaril. Kuni selle ajani elan oma hostperekonna juures ja mul on iga paev viis tundi hispaania keele tunde. Natuke sain bussis siiski soba silmale, sest parast Mexico Cityst valjumist polnud suurt enam aknast valja vaadata. Kusjuures, Mexico Cityst valjasaamiseks kulus ule tunni aja, seega kaks tundi Pueblasse soitu tahendab seda, et tunnikese sellest soidad endiselt pealinnas :D Minu jaoks oli see nii harjumatu, sest Eestis on ju koik vahemaad nii pisikesed.

Kui lopuks Pueblas olime, tuli mu hostperekond mulle vastu, no kolm neist: mu hostode Ariadna(23), mu hostema Clemente ja mu hostisa Javier. Ariadnaga hakkas mul koheselt klappima, raakisime autos juttu ja ta on toesti supertore inimene! Pereisa on vaikne, pereema raagib piisavalt ja viskab nalja ka.

Kui lopuks nende koju joudsime, sain teada, et mul on veel hostvend Javier(21) ja teine hostode Adriana(30), kes tolleks ajaks oli juba magama lainud, nii et teda ma esimesel ohtul ei nainud.

Tol ohtul jain pikemalt raakima Ariadnaga, kes on toeliselt tore tudruk! Ta selgitas mulle palju asju mehhiklaste kohta ja nende eluviisi kohta!

Neljapaeval oli mul vaba paev, seega kaisin oma hostema ja hostodedega Pueblaga tutvumas. Ja nuud te kindlasti kusite, kas Mehhiko on selline, nagu telekast paistab? Jah, Mehhiko on tapselt selline! Mehhiko on enamgi veel! Tanaval naed kingapuhastajad, kes teisi aitavad ja selle too ara teevad. Kui auto valgusfoori taga peatub, siis tuleb keegi su akna juurde ja uritab sulle midagi muua voi siis tuleb ja peseb su akna ilma luba kusimata ara, et siis selle eest raha saada. See on nii mehhiko moodi, aga samas on see ka kurb, kui sellele moelda... Kuid mehhiklased ise seda niimoodi ei vota, vahemalt nad ei naita seda valiselt valja. Tanaval vaatavad vastu sildid toidukohtade nimedega, kus kaib kirev elu.

Ning Mehhiko liikluskultuur... Olin sellest muidugi varemgi kuulnud, aga seda ise kogeda on hoopis midagi muud! Olime autoga Puebla kesklinnas nii kaua ummikutes, et ma enne seda motlesin, et nii pikalt pole selline asi voimalik. Ning tanavate uletamisel ei aita isegi jalakaijatele moeldud kohad, sest see ei tahenda midagi. Nuudsest on mul mehhiklaste komme, uletan teed ja tostan kae ules ja samal ajal loodan, et nad mind alla ei aja. Seda tehakse siin koikjal, isegi ulekaiguradadel... Kui ootama jaad, millal moni auto peatuda kavatseb, siis ilmselt ootad kolm paeva. See on ohtlik, aga niimoodi on mehhiko elu. Nende jaoks on see midagi nii tavalist, et nad ei pilguta silma ka mitte.

Kaisin ara ka Mehhiko kohalikul turul, Pueblas siis. Mulle on alati turul kaimine meeldinud, aga Mehhikos just eriti. Siin on koik nii teistmoodi, nii elav, midagi kirjeldamatut!

Hetkel on Pueblas 16 kraadi sooja ja nende jaoks on see megakulm! Tavaliselt on neil jaanuaris vahemalt 23 kraadi juba. Minu jaoks on see superhea ilm, aga mehhiklased kaivad valjas sall ja kindad kaes :D Kuid toesti, mehhiko majad on seest siiski kulmad, sest neil pole sellist kuttesusteemi nagu meil, mis on loogiline ka, sest neil pole kunagi nii jahe. Kuid siiski... oosel magasin kolme tekiga ja ikkagi oli natuke jahe, kuid sain ilusti hakkama :)

Olen juba proovinud tortillasid, frijolesid(pole oigekirjas kindel, aga on tegemist ubadega, mis on kastmes, midagi sellist), joonud vett koos puuviljaga. Siin on neil jah selline komme, et vette pannakse alati varsksed puuviljad ja see on vaga hea! Siiamaani pole mehhiko toit mulle kohuprobleeme tekitanud, aga nagu meile siin laagris ka oeldi, et see kindlasti juhtub, sest eurooplaste keha pole selliste bakteritega harjunud! Et selleparast me ei tohi tanaval suua osta, mida mehhiklased tohivad, sest nende kehad on sellega harjunud.

Ja milline on siis Mehhiko peremudel? Ma pole eladeski nainud perekonda, kes hoiaks nii kokku. Ma tean, et raagin seda vaid enda hostperekonna nimel, kuid olen kuulnud ja lugenud, et mehhiklased ongi sellised. Ning reeglid on perekonnas vaga paigas: viisakus eelkoige. A la: Isa, kas sa ulataksid mulle soola, palun? Jah, tutreke, siin see on. Aitah. Pole tanu vaart. Ja nii kogu aeg! Ja see on ka minu jaoks nii teistmoodi, et alati suuakse koos, aga see on ainult hea :)

Vaatasime neljapaeva ohtul perekonnaga seebikaid ja kui ma paljusid nimesid ja nagusid teadsin, olid nemad nii ullatunud! Mu perekond ise seebikaid nii palju ei vaata, aga oma seebikastaaride nimesid ikka teavad. Javier Junior(niimoodi hakkan siin eraldama oma hostisa ja hostvenda, sest neil on sama nimi) vaatab uhte seebikat vahel vaid selleparast, et seal on kena peategelane :D

Ja neljapaeval pidi mu kontaktisik Jorge mu hostoe Ariadnaga uhendust votma, aga ta tegi seda alles siis, kui me juba magasime, sest pidin ju reedel vara arkama, et Pueblast bussiga Oaxtepeci minna, kus mu on arrival training toimub :D Me teadsime vaid seda, et Jorge ei tule minuga laagrisse kaasa, vaid tuleb tema vend Ricardo.

Reede hommikul ma siis nagingi lopuks Jorge ara, kes saab olema esimene inimene, kelle poole ma poordun, kui mul peaks probleeme tekkima. Peangi talt nuud mehhiko nri kohta kusima, sest eesti number naitab mul vaid aiateibad siin ja mingisugune nr peab ju olema, sest tahan siin ju suhelda ka.

Ricardoga soitsime siis Oaxtepeci. Ta on 23-aastane mehhiklane, Jorge on 26, viimane on Sis(edasipidi Siijuuve ehk mu vastuvotva organisatsiooni luhend) kovasti kauem tootanud kui Ricardo.

Kuidas siis laager senimaani on sujunud? Koik on olnud super ja inimesed on megatoredad! Pooled on neist saklased, moned inglased, kaks rootslast, paar Sveitsi inimest, samuti uks Ameerika Uhendriikidest. Mina olen seega ainukene eestlane :) Ja ma usun, et koik teised on siia tulnud YCYega, mina olen vist ainukene, kes EVS(European Volunteer Service). Siinkohal mainin ara ka EstYesi, kes Eestis on mu saatev organisatsioon :)

Ja laagrist veel: meil on olnud mange, me oleme hasti suua saanud, meil oli eile pidu, me oleme raakinud oma projektidest ja Mehhikost uldiselt, mehhiklastest ja nende kommetest, laagri reeglitest, vabatahtliku kohustustest ja oigustest jne. Meid jagati gruppidesse ja mina olen uute grupis, neil tehti on arrival training inglise keeles, kuigi mul poleks vahet olnud. Siin laagris on ka neid, kelle jaoks see on vahe- ja kelle jaoks lopulaager. Seega seltskond on kirju nagu segasumma suvilas.

Naiteks tana oli meil orienteerumine, kus meile anti juhiseid, mida ma edasi peame otsima jne. Naiteks uhes punktis pidi korvpalli korvi saama, teises pidi jalgratta moodi masinaga soitma, aga sinna mahtus palju inimesi. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igal juhul see oli lobus :) Kuigi meie grupp jai kahjuks viimaseks, aga see polnud ainult meie suu, sest esimeses vahekaigus ei oodanud meid keegi ees, aga tegelikult oleks pidanud siiski keegi olema. Aga see selleks :)

Ja uute hulgas olen ma ainuke, kes hakkab projekti juures elama, teised saavad hostperekonnas elada. Mina saan seda kuni 25-nda jaanuarini, sest jargmine nadal on mul veel hispaania keele tunnid(viis tundi paevas).

Kuid mis mu esmamulje Mehhikost on? Super! Koik on siin nii teistmoodi, nii eriline, et ma ei oska seda isegi sonadesse panna. Naiteks Pueblas ma nagin nii suurt katedraali, mida ma varem elus nainud polnud. Algselt pidi see ehitatama pealinna, aga muudeti meelt. Ja Puebla kesklinnas oli neljapaeval nii palju rahvast kondimas, nadalavahetusel on vist isegi veel rohkem. Oaxtepcis, kus ma hetkel olen, nii palju rahvast pole, aga liiklus on ikka selline, et teed ulatades pead ilmselt autode vahelt siblima :D Ja nii see ongi siin!

Homme lahen Pueblasse tagasi, kell 12.00 lopeb laager(teil on siis kell juba 20.00). Ja esmaspaeval parast voi enne hispaania keele tunde lubas Ari(mu 23-aastase hostoe huudnimi nuudsest) mulle veelgi linna naidata. Muide, Oaxtepecis oli eile kull vahemalt 25-kraadi sooja, tana oli umbes 20 vist, aga ikkagi soojem kui Pueblas. Kuigi Puebla on minu jaoks juba piisavalt soe!

Kuid hetkel ma lopetan, kindlasti kirjutan millalgi veel, aga uks on kindel: seda koike, milline Mehhiko on, ei annagi tegelikult sonadesse panna.


Kallid teile sinna kodumaale!

P:S: Maarja, palju-palju onne veel kord sunnipaevaks! Nuud oleme molemad vanurid :D :D

Nädal Mehhikoni!

Kõigest seitse päeva on jäänud!

Tartust lahkun ma muidugi juba teisipäeval(12-ndal jaanuaril), sest kolmapäeval esimene lennuk läheb juba kell 07.55. Ehk siis pean hommikul kell 06.00 juba lennujaamas olema. Ja Eesti aja järgi olen ma Mehhikos 14.jaanuari varahommikul ehk siis kell 03.10(Mehhikos on kell siis 19.10 ja on veel 13.jaanuar, sest nad on meist kaheksa tundi taga).

Ma ei jõua seda ära oodata, sest elevus on nii suur sees! Muidugi selle viimase nädala jooksul näen oma kalleid inimesi veel ja mõned tulevad mind rongijaama ära saatma :) Ma loodan, et mu ema saab ka teisipäeva vabaks, sest praeguse graafiku järgi peaks ta tööl olema, aga ta üritab selle ära vahetada. Pole ju nii pikalt kodumaalt eemal olnud, eelmine kord olin peaaegu kolm kuud ära. Ning siis oli põhimõtteliselt sama stsenaarium, et läksin teisipäeval õhtuse rongiga ära ja kolmapäeval läksid lennukid :) Siis oli muidugi lennuhirm suurem, sest ma polnud veel kordagi lennanud, nüüd seda kartust enam sees pole(kuigi lennukis lähevad mul kõrvad tihtipeale nii lukku ja isegi pärast maandumist võivad nad mul pikka aega samas seisus olla).

Üks nädal veel!

P.S: Kirjutasin Airiga ka(ta on hetkel Mehhikos vabatahtlik) ja ta mainis mulle, et see vabatahtlikele pühendatud laager, mis mul alguses tuleb, on tema lõpulaager ja nende vahelaager, kes sinna temaga samal ajal aastaks läksid. Seega näen ma ühte eestlast ka seal laagris ees :)